Tam Coc

Alustuseks nii palju, et lugejad on meilt ka pilte küsinud. Tehniliste probleemide tõttu lisame pildid blogisse hiljem. Seniks aga lööge märksõnad Google'i pildiotsinusse sisse ja saate sama tulemuse, mida me näinud oleme :)
Hommik algas väga vara, sest härrad Eestis polnud veel magama läinud ja jõudsid helistada meile enne, kui äratus kella 7 ajal meid jalule ajas.
Tam Coc'i kirjeldatakse kui maapealset ja ilma veeta Halongi, maa seest kasvavad välja kõrged kivimürakatest mäed, lopsakas rohelus neid katmas. Mägede vahel on väiksed kanalid, kuhu siis paatidega peale sõitma viiakse, tee kulgeb ka mägede alt läbi koobaste. Väga ilus ja teistmoodi, kuid et tunni jagu paadiga sõita saada, tuli enne bussiga sõita ca 3 tund sihtkohta.  Aga kõigest algusest peale. Hommikul kell 8 olime nagu kaks viksi koolilast hotelli fuajees diivanil ekskursiooni bussi ootamas. Aeg lendas ja mida ei tulnud oli buss. Uksehoidja poiss oli jutukas ja lohutas meid ning tegi meie rahustamiseks isegi kõne turismibüroosse. Saades vastuseks, et buss saabub kell 8.30, lohutas meid sõnadega, et kui buss kell 8.45 kohale jõuab on kõik hästi. Nii ka põhimõtteliselt läks.  Ette vuras Hyndai Ecsclusive väiksemat mõõtu buss, mis oli juba rahvast pea pungil täis, enamuses hiinlased. Mis siis ikka, trügimine punti ja saime kohad viimasesse ritta. Tundes meid, kes me pole just kõige suuremad inimesed, olid ka meie jaoks istmevahed üli kitsad. Vähe veel sellest, oli Coe eesistme seljatoe fiksaator rikkis ning kui buss iga kord august läbi põrutas lendas seljatugi koos eesistuva brasiilasest noormehega Coele põlvekedradesse. Mmmmm, mõnus. Poolel teel (120 km teest) tegi giid peatuse, hõigates rõõmsalt vietnamlikult hakkivas inglise keeles "and now happy room". Nähes kõigi mõistetamatuid pilke, hõikas ta taas rõõmsalt "toilet-toilet!" Peldikuks oli kujundatud suur suveniiride ja kohaliku kunsti pood ehk "osta meilt, viska dollareid ja kui väga tahad, võid maja taga kemmergus ka ära käia". Edasi sõites hakkas lõpuks ka eemalt mägesid paistma ning muidu nii tasane ja igavalt lage ja vesine maastik ilmet muutma. Mägede vahele keerates oli esimene avastamist vajav koht tuhat aastat tagasi eksisteerinud Vietnami pealinn Hoa Lu, millest polnud muud järgi kui paar pagodat (pühamud) ja suur lage plats. Pool tundi vaatamist, pildistamist ja tüütute mütsimüüjate tõrjumist ning edasi koos pisikese lõunaga juba imeilusa maastikuga jõekesele paatidega sõitma. Tam Coc on tõlkes Kolm Koobast ja nii see ka seal jõel oli. Läbisime oma teel kolm koobast, millest jõgi läbi voolas ning viimane koobas oli eriti võimas, ilus ja pikk, oma 300 m võis küll olla. Jõudes selle lõppu, keerati otsad ringi ja tulime tuldud teed tagasi, läbi kolme koopa. Paate juhtisid kohalikud paadimehed-naised ning meie jaoks tegi sõidu põnevaks meie paadimehe sõudestiil, mis oli enamus ajast jalgadega aerude liigutamine :). Usinalt liikus ta meiega niimoodi edasi. Me Inkuga vahel aitasime oma väikeste mõladega ka kaasa, aga seda mitte jalgadega.

 

Stiilinäide jalgadega aerutamisest

Jõgi voolas läbi koobaste, Tam Coc tähendabki vietnami keeles kolme koobast

Vaade Tam Coc'ile, mida kutsustakse ka maapealseks ehk ilma veeta Halong Bay'ks

Peale paadirallit pakkus giid jälle omaselt rõõmsal meelel võimalust ka 5 daala eest rattaid rentida ning nendega ka üks ring ümbruskonnas teha. No aitähh, me parem vaatame nii sama siin veidi ringi. Las need lähevad kes ilma käikudeta ja suht kriuksuvaid rattaelamusi nautida tahavad. Meile hõikas ratta selga roniv giid järele, et nad sõidavad nüüd umbes 4 km ja  Selleks kulub 40 minutit, aga teie olge 20 minuti pärast tagasi bussi juures ja ärasõiduks valmis. MIDA? Ei saanud me sellisest mõttekäiguga aru, aga las ta olla. Kuniks mõned higistasid +25c kuumas ratta seljas ja nautisid riisipõlde, jalutasime meie kohalikul turul, ostsime kaks küpset mangot õhtuks ning nautisime nii sama kohalike sagimist.
Tagasitee tõotas tulla sama kitsas ja vaevaline. Õnneks ilma  " happy room" külastuseta. Kuna bussijuht vist kiirustas koju, siis suuremad lohud ja augud teel pandi täie gaasiga läbi, mis aga tähendas seda, et meie koos kahe inglasest noormehega tagaistmel käisime pidevalt bussi laes vaadet nautlemas. Sisikond ja selgroog olid suht segi kui Hanoisse jõudsime. Esimesel võimalusel kesklinnas lahkusime bussist, kuuldes veel giidi järgi hõikamas, kas te hotelli ei tahagi sõita? Me vaid lehvitasime ja tänasime, et end suht kokku pakituna ja läbi raputatuina veidi sirutada ja liikuda saame. Kesklinnas jalutades meenus, et siin on ka kuulus vesinukkude teater ning võiks veel õhtusele seansile  minna.Aga võta näpust. Kui tahad külastada, osta piletid kaks päeva ette ära. Mis seal ikka, ei saanud kultuuri nautida, naudime parem kohalikku kööki. Inksi kana ingveri kastmes oli super. Coe sealiha krevettidega oli hea, kuid külm.
Homme siis pikem seiklus ehk kaheks päevaks Halong Bay' sse laevaga lahele seiklema. Annaks vaid ilma, mida kahjuks hetke prognoos väga ei soosi. Eks näis.
Ei luba, et paaril järgneval päeval blogime, sest pole veel teada kuidas seal internetiga on.
Seniks aga olge mõnusad, meie oleme siin ka.