9. veebruar. Roheliste mägede vahele surutud Da Lat.

Hommikul bussile minnes, ei tõotanudki see midagi head taas kaasa tuua. Ennem kui rahvas bussi lasti, remontisid kaks venda usinalt seda tänaval. Üks vend bussi kõhu all mutrivõtmete ja kangidega kopsides. Teine vaheldumisi rataste kallal ja vahel mingeid õliplänne tassides. Lõpuks oleme bussis ja jupp aega ettenähtust hiljem siiski ka stardime. Hoiame Inksiga hinge kinni, et see meid ikka lõpuni veaks. Buss pole just kõige värskemate killast ja sisult taas sleeping buss s.t et oleme siin poollamavas asendis millel see kord isegi ei saa seljatuge püstisesse asendisse sättida. Üks ratas teeb jonkat-jonkat nagu oleks kergelt kandiline all. Tüüpilisel kombel keerab buss ka ennem linnast väljumist kogu bussitäis rahvaga bensukasse ja tangib suurima rahuga, samas rahvas bussis istumas. Huvitav, miks nad ei suuda seda ennem teha? Umbes pooleteise tunnise sõidu järel tehakse kohustuslik söögipeatus. Kes süüa ei taha, passib nii sama. Bussijuhid igatahes matsutavad suures rahus ja nii möödub pea tunnike. Uuesti liikvele saades tabab meid peagi šokk. Ühel tõusul viskab bussil järsku käigu välja ja enam see sisse ei lähegi. Bussijuht vannub midagi omas keeles. Prantslased tagaistmel aplodeerivad selle peale. Bussimootor seisatub. .......???  No ei ole võimalik! Teine bussijuht läheb taha mootori juurde ja teeb midagi. Tal on kuldsed käed. Mootor taas käivitub, käik läheb kenasti sisse ja saame taas liikuma. Liikumiskiirus ei ületa enne ega pärast remonti 30-40 km/h.
Mäed ümberringi on võrratud ja taimestik fantastiliselt lopsakas selle peal. Vaated kui muinasjutus. Buss roomab kui tigu üles poole. Peagi loodus muutub ja lopsakas troopiline mets asendub meile tuttavliku männimetsaga. Ka põllumajanduslik orientatsioon muutub. Riisi ja suhkruroopõllud asenduvad kohvi, lille ja juurviljapõldudega. Veidikene ennem Da Lat'i on kasvuhoonetega kaetud terved platood, kus kasvatatakse kõiksugu söögiks kõlbulikku rohelist ja tundub, et ka lilli.

Teel Dalat'i

Kasvuhooned, mis laiuvad üle platoo ja kus kasvatatakse lilli, maisterohelist ja aedvilju

Selliselt roomates jõuame lõpuks ligemale 2 h hilinemisega 1500 m kõrgusel merepinnast asuvasse prantsusepärasesse Da Lat linna (130 000 elanikku). Linn on alles veidi üle saja aasta vana (20 saj. algus) ja selle linna ristiisaks on vietnamlaste hulgas austatud Prantsuse arst Dr. Yersin. Selles linnas on päris palju Prantsuse arhitektuuri hõngu ja isegi telemast meenutab oma välimuselt kergelt Eiffeli torni.

Eiffeli-torni meenutav mast, mis kõrgub üle Dalati linnakese andes sellele põhjendatult Väikese-Pariisi hüüdnime

Vaade Dalat'i tehisjärvele.

See linn on eriti armastatud koht Saigoni pruutpaaride poolt oma mesinädalate veetmiseks ning nende vietnamlaste seas, kes armastavad Euroopat. Jôukam Saigoni rahvas käib siia golfi mängima.
Siin me nüüd lõpuks oleme, sooviga veidi linnaga tutvuda ja vast õnnestub linna lähedal ka paar vaatamisväärset kohta kohalike abiga üle veel kaeda, et juba järgmisel hommikul edasi Saigoni põrutada. Ennem vaja aga end hommikusele bussile registreerida. Büroos tütarlaps lappab oma kaustikut ja teatab siis, et buss on täis ja pole midagi teha. ...??? Nähes Inksi ärritunud nägu, vastab ta suurima rahulikkusega:"Ärge madam ärrituge. See on küll teie probleem, et te tahate Saigoni saada ja sealt oma koju Euroopasse, aga mul on pakkuda teie hommikuse bussi asemel ööbuss, mis väljub homme kell 21.00. Aga selle eest peate juurde maksma kummagi pileti eest 100 000 dongi (5 dollarit). Kurat, piletid on, aga bussile ei pääse. Pakutakse muud varianti, seda aga lisatasu eest. Me oleme algsele piletile juba terve hunniku raha lisaks maksnud, aga ikka on kogu aeg just bussiga mingid jamad. See teadmine, et jälle pead bussiga sõitma minema, on ärritav. Mis siis ikka, tuleb leppida sellisegi pakutud variandiga, peaasi, et siit ikka minema saaks. Maksame lisarahad. Tütarlaps vormistab uued piletid ja .... oh üllatus, märgib isegi lamamiskohad (tegemist taas sleeping bussiga) piletile. No mina tahan küll nüüd näha, mismoodi see siin kehtib. Siiamaani on küll vähemalt meil siin bussile trügimine olnud süsteemis: kes tugevam see sees ning istub ruttu kus saab ja kes istet ei saa, see lamab põrandal.
Seega nüüd meil aega siin 1,5 päeva. Täna jalutame järgi jäänud pool päeva nii sama linna kaedes: vanalinn, turg, paisjärv, Prantsuse kvartal koos katedraali ja juba mainitud teletorniga. Ja homseks tellisime linna ümbruse tuuri, et kaeda mägesid, paari koske, mingit kuulsat villat, kuldset Buddha kuju ja veel üht teist.
Taas üks seinast-seina emotsioone täis päev meil siin.

Dalat by night.