2. Veebruar. Lähme kaema üht seitsmest looduse maailmaimest - Halong Bay.

Buss, kuhu meid hommikul topiti oli võrreldes eelmise päeva "vietnam size" bussist tunduvalt mugavam oma istmete laiuse ja jalgade vahe poolest. Õnneks saime istuma ka bussi keskele ja ei pidanud enam tagaistmel tee mügarikel "lennuharjutusi harrastama". Muidugi tee Halongi oli ka tunduvalt pikem, kui Tam Coc'i. Bussijuhi parim abivahend oli loomulikult pidevalt lõbustuspargi mänguauto tilu-lilu häält tegev signaal, mis aitas saavutada mitu töövõitu, trügides võidukalt sihtmärgi suunas. Peale nelja tunnist loksumist koos kohustusliku WC-suveniiripoe külastamisega, jõudsime Halongi, kaldal ootamas mitu tuhat vaatamisväärsuse näljast turisti. Meie grupijuht Thang, kes rääkis juba tutavlikku vietnamipärast haukuvat inglise keelt, nägi kurja vaeva, et meie hajameelne seltskond koos hoida ja kogu 21 pealine jõuk (punt rumeenlasi, prantslasi, paar hispaanlast ja taimaalast, üks saksa vahetusüliõpilane ning meie) läbi selle rahvamassi meile mõeldud laeva saada. No see laev, mida meile büroos kataloogist näidati ja see, kuhu nüüd meid üheks ööks ja kaheks päevaks topiti, olid kaks täiesti eri asja. Kataloogis ilutses kaunis täispurjes "valge luik", aga saime päevi näinud, väsinud "kitkutud kana".

 

Laev, mida meile kataloogist ei näidatud :), aga millel me siiski 2 päeva veetsime

Aga egas me siia laeva nautima tulnud, pigem ikka maailmakuulsat loodusimet, Halong Bay lahte koos oma imeliste kaljusaartega, mida pidavat olema üle 2 tuhande saare koos. Ilm oli küll enamus aega pilves, aga soe ja pehme tuulega, seega päris mõnus olemine ülemisel laevatekil. Need merest püstloodis kõrguvad kaljude kogum on tõesti lummav vaatepilt. Lisaks kaunitele vaadetele pakuti võimalust kajakiga merd ja saari lähemalt uurida. Meie see avastusretk kujunes selliseks, et Inku oma katkise käega istus kaptenirollis kajaki eesistmel ja näitas suunda ning Coe pingutas oma ülakeha muskleid ja sõudis elu eest tagaistmel. Ega sellest suurt lugu, nüüd on Coel enne randade külastust ilus prinkis rinnalihas. Kajaki retk võimaldas lähedalt külastada ka pisikesi pontoonidel kalurikülakesi, mis peitusid lahesoppides kaljude vahel, olles samas nii romantilised, kui ka armetud ja lihtsad. Meil õnnestus ka üks kohalik külakoosolek või pigem suurem tüli eemalt ära näha. Kõigepealt karjusid mehed üksteise peale ja vehkisid hoogsalt kätega, siis oli meestel väike vahe ja naised said üksteise peale verbaalse lahingu maha pidada ja taas otsast peale. Kuidas asi lahenes, ei tea. Me vaikselt hiilisime kõrvale ära.

Vaade Halong Bay'le, mis väidetavalt kuulub seitsme looduse maailmaime hulka

Floating fishermen village ehk ujuv kaluriküla

 

Peale kajakitamist avastasime kogu seltskonnaga üle miljoni aasta vanust koobastikku. Päris võimas ja kaunis vaatepilt. Giid tegi oma tööd südamega, osutades punase laseritäpiga mööda koobaste seinu ja lagesid, rääkis legende ning pani inimeste kujutlusvõime korralikult tööle. Lood draakonitest ja kujuteldavad muud loomad ning Buddha kujud olid täitsa vahvad, kuid miskil hetkel hakkas asi kiiva kiskuma ainult ümber augu juttudega ja lood "happy fingerist" selle augu juures. Kohustuslikud  päevategevused ja vaatamisel tehtud, oli aeg õhtuseks tegevusteks laevas. Loomulikult Vietnamipärane õhtusöök ja seejärel karaoke ning kalastamine. Kogu seltskond arvas, et karaokeks nad valmis ei ole ja selle jätame ära. Seega jäi Coel sel korral võimalus Alice't Vietnami keeles laulda ära ;). Haarasime kinni võimalusest paadi ninas kala püüda, mis osutus hoopis kalmaaripüügiks. Esialgu vaid ühe õngega terve kamba peale, hiljem lisandus veel üks õng, sest Coe nägi teise õngeridva jaoks puuduolevat konksukomplekti vist mõne eelmise seltskonna poolt visatult kinnijäänuna lava ankrupoi küljes. Meie vietnamlasest grupijuht Thang tegi osava hüppe poile ja ronis mööda ankruketti laevale tagasi, puuduolev konks näpus. Nüüd võis püük jätkuda kahe õnnega. Püük nägi välja nagu talvine sikuskaga kalapüük Peipsi järvel. Tuli ridva külge seotud rohelist konksuga jullat pidevalt üles alla sikutada. Paaril korral isegi kalmaaripoiss tonksas, aga meie konksu alla ei neelanud. Rumeenia poiss sai korra ühe otsa ja ka korraks veest välja, aga ka see lasi end lahti ja potsatas tinti pritsides merre tagasi. Seega võidukat kalamehe pilti ilmatu suure kalmaariga me kogusse ei lisandunud. Veidike veel jalgade kõigutamist üle reelingu ja romantika nautimist koos kõrvaltlaevalt kostva räige kakofoonilise karaoke saatel oli aeg magama seada.
Lubatud hommikune Tai Chi hommikuvõimlemine jäi ära. Paketti müües võid ju kõike lubada. Ka hommikusöök oli naljakas, kuivikuks röstitud moosisai, paremuna ja kohv. Aeg veel teha laevukesega väikesed tiirud saarte vahel, nautida vaateid, et siis suund võtta sadamasse. Vaated olid looduse poolelt jätkuvalt lummavad, aga häiris inimese poolt tehtu. Nimelt, meres ujus ringi üpris suur kogus prügi, mida hoovused ja lained vaikselt lahes ringi kandsid. Kuidagi kahju oli sellist kontrasti jälgida. Ropp ja hoolimatu see inimeseloom.
Keskpäevaks sadamasse, bussidesse ja Hanoisse tagasi. Väike nuudlisupp tänaval plastmassist nukumööblil ja aeg asuda uuele seiklusele. Nimelt õhtusele ööbussile ehk "sleeping bus'ile", et hommikul, 13 h hiljem ärgates, olla 754 km kaugusel Hue's ( Kesk-Vietnam).