Teisipäev, 27. detsember 2016

Tagasivaade esimesele päevale rannas

PÜHAPÄEV, 25.detsember 2016
Esimene täispikk rannapäev

Öö möödus lainetemühina saatel. Mõnus on nii magada küll, kui lahtisest aknast voogab sisse ookeani hääli ja hõngu. Ka hommikusöögid on fantastilised ja mitte just niivõrd menüü pärast, aga vaate pärast. Otse rannaterrassil vaatega ookeanile. Jood hommikuteed või kohvi, mekid kõrvale värskeid puuviljaviile. Muidugi ka muna igal hommikul, kas praetult või omletina. Märten igastahes keeldub juba munast täielikult.
Mis siis muud kui randa, päikest endasse neelama ja loomulikult ookean, kus vesi nagu vannis, nii umbes 28 C. Kuna tegu ikkagi ookeaniga, siis ujumisest ei tule suurt midagi välja. Lained on päris suured ja ujumise asemal saad hullata ja võidelda lainetega. Ei kurda, ka see tegevus on päris lõbus. Lapsi muidugi ilma järelevalveta jätta ei taha. Kuna vesi on nii mõnus, siis lapsi on üsna keeruline veest välja saada. Ka esialgu veidi heidutanud lained, on omaks võetud. Paar pisikest õppetundi saavad nad ka esimese päevaga. Korra paar peksab suur laine nad vastu liivast kallast ja mõlemad saavad väikesi kriimustusi. Korra kaotavad nad aga valvsuse ja lainete tekitatud tagasivoolu hoovus kannab nad kaldast eemale. Õnneks mitte midagi hullu, aga valvsuse mõttes õppetund.
Ega selle palavusega kaua rannas olla jõua. Otsustame pealelõunase aja veeta meie rannast ligemale 3 km eemal asuvas Hikkaduwa kesklinnas ja tutvuda sealse põhirannaga. Mnjaa. Linn suht mõttetu ja näotu arhitektuuriga. Täis hotelle ja külalismaju ning kohvikuid ja poekesi. Lisaks meeletu sigin-sagin. Ka rand ei jäta mingit erilist muljet. Palju rahvast ja kohati ujutamatu rannajoonega. Mingi nii nimetatud korallrahnu serv ka, kus surfarid saavad omi tegevusi toimetada. Nähes kõike seda, oleme rahul, et võtsime oma elamise siinse ranna äärealadele. Meil siin ilus lai liivarand, vähe rahvast ja rahulik olme, hea põhi vette minekuks, armas ja mugav hotell. Kõik see kogetud, otsustame, et jalutame pikki randa koju tagasi. Korraga märkame inimesi vee servas sagimas. Lähemale minnes näeme ka põhjuse. Nimelt on rannavette "jalutama" tulnud merikilpkonnade neljaliikmeline pere. Kolm suurt ja üks noor. No on ikka pirakad küll. Suurim oma 1,5 m pikk. Huvitav, kui palju  selline veel kaaluda võiks. Rahvas ümber kilkab ja mõned rumalamad kohalikud püüavad üht kilpkonna kuivale sikutada. No ei õnnestu sellist purakat kuhugi poole sikutada. Too ujub suurimas rahus ise kuhu tahab.  Hästi rahulikud loomad. Ei lase endid üldse häirida ümbritsevast. Teeme ka ise mõned pildid neist ja saame katsuda neid kilbist ja loibadest. Väga mõnus pehme nahk on. Täielik elamus tänases päevas.
Jätkame koduteed, kus linna piires on vee ääres ka kiviseid takistusi, no ei ole siin kohati head randa. Meie kant on ikka ranna mõistes paradiis. Tagasi jõuame pimedaks.
Väike külm õlu, lastega täringumängu, veidi blogimist ja ongi esimene rannapäev läbi. Homme taas.

Iga pidu saab ükskord otsa ...

Ja läbi ta ongi. Kahjuks ja natukene rõõmuks ka. Õhtusöögil tunnistasid kõik, et natukene tahaks juba koju ka. Näeme peatselt ☺!
Lõpuõhtusöök
Mixed ChopSuey ehk seljanka Sri Lanka moodi, hautis, kus segamini krevetid, kalmaar, kana, kala, siga ja kõik muud jäägid 😊, aga imemaitsev
Samal ajal kui Märten snorkeldas, ...
... käisid prouad ilusalongis.

Just niimoodi, kondiauru jõul, saadakse kohalikud katamaraanilaadsed paadid vette
Vobla "tehas"
Kohalik kaluriküla paadisadam
Suur rahvas, neid jagub kõikjale. Sildid ja kohalikud muutuvad kohe nendekeelseks 😊






Esmaspäev, 26. detsember 2016

Päevad olid kiired ja jäime vahepeal kirjutamisega maha. Kes vahepeal ainult pilte vaatamas käinud, siis nüüd on kirja ja vastavate päevade alla ülesse saanud ka Buddha hambatempli külastus Kandys, rongisõit üle mägede ja teeistanduste ning safari muljed.

Pühapäev, 25. detsember 2016

Häid jõule!

LAUPÄEV, 24. detsember 2016

Õhtupoolikul jõudsime siis oma reisi lõpp-punkti - randa Hikkaduwa lähistel. Hotelli peremees pakkus, et neil on õhtuks Xmas special õhtusöök ja pidu. Kas tahame ka ühineda? Loomulikult. Olime päris üllatunud, kui selgus, et pidulikud linadega lauad kaeti otse rannaliivale. Sumedas pimedas õhtus loksus ookean 10 m kaugusel randa, varbad olid soojas liivas ja lõke põles. Väga teistmoodi jõuluõhtu 😊, kuid põhiroana sai tellida ka sealiha. Seega jõuluõhtuks seapraad a'la Sri Lanka. Paigaldatud oli võimas valguspark ja kohale aetud DJ. Kuigi lubadus oli Italian DJ, siis saime ära kuulata kogu Bob Marley paremiku ja osa maailma popi ka.

Jõuluõhtu India ookeani kaldal
Seapraad a'la Sri Lanka
Jõulu õhtusöögi menüü

Merekindlus Galles

LAUPÄEV, 24. detsember 2016

Tänase hommiku veetsime endises koloniaalkeskuses Galles. Äge merekindlus. Rääkisime lastele ajaloost, kolooniatest jmt. Mispeale Triinu asja kiirelt kommunaalkinlduseks ristis ☺, koloniaalkindluse asemel siis.

LAUPÄEV, 24. detsember 2016
Galle ja jõuluõhtu Hikkaduwa rannal.

Täna siis jõululaupäev, aga meie siin troopikas, kus päike lajatab + 32 kraadiga lagipähe ning kuuse asemel vaatab sulle vastu palmipuu. Aga pole hullu, ka siin püütakse tekitada jõulutunnet. Mitmel pool poodidel ja avalikel asutustel ustel sildid "Merry Christmas", jõlukarda on mitmele poole riputatud ja osadel palmidel jõulutuled küljes. Ka jõulutralli õnnestus eile õhtul veidi näha, kui ühel tänavanurgal tõmmunahalised singalipoisid tantsisid päkapikutantsu, endal papist punased koonusmütsid peas ning tütarlapsed laulsid jõululaule. Ühtepidi tundus see siin võõrastavalt jabur, teistpidi aga ka armas. Ikkagi ju jõulud ja seda enam veel, et ainult 8 protsenti kohalikust elanikkonnast on ju kristlased.
Jõulud, jõuludeks.Tegelikult tahtis Galle avastamist. Nagu eelnevalt mainitud, on tegemist ühe Sri Lanka koloniaalse ajajärgu tähtsaima linnaga ja tuntud kaubanduslinnana juba Vana-Kreeka aegadest saadik. Tänasel hetkel on siin suurim vaatamisväärsus vana koloniaalajastu merekindlus koos siselinnaga. Antud kindlusele panid kõigepealt aluse portugaalased 1500 aastate paiku, kui nad rajasid siia muldkindlustuse. Varsti peale seda (1600 paiku) vallutasid linna hollandlased, kes rajasid siia juba kivist kindluse, mis ongi suuremalt jaolt siiamaani sellisena säilinud. Veidi hiljem aga said siin peremeheks inglased, tehes veel omalt poolt teatavaid täiendusi. Ka kindluse sees olev siselinn on suuremalt jaolt eelnevate peremeeste poolt rajatud. Seega Euroopaliku, sooja Vahemere hõngu on igal pool tunda. Mis seal salata, kuidagi mõnus oli jalutada siin ja vahelduseks nautida meile omasemat ajaloopuretud arhitektuuri, vastupanuks siinsele pea olematule ja meie mõistes näotule arhitektuurile. Jalutame ja ei väsi imestamast, et oleme käinud Vietnamis, Kambodžas ja nüüd ka siin. Igal pool oleme tutvunud kohaliku ajaloolise arhitektuuriga või selle jäänukitega ning alati imetlenud selle ilu ja suursugusust. Ja  vaadates nüüd ümberringi olevat vaesust, näotut arhitektuuri ja putkamajandust, tekib küsimus. Kuhu on kadunud see uhke rahvas, kes siin varasemalt elasid?
Väga mõnus on igatahes jalutada. Käime ära ka inglaste rajatud kirikus ning hollandlaste kirikus. Kummaski käivad ettevalmistused õhtuseks, kell pool kaksteist algavaks jõulu jumalateenistuseks. Kahju, aga meie oleme selleks ajaks juba veidi maad eemal, Hikkaduwas. Seega jääb see osa meil nägemata. Teeme tiiru ka müüritisel, kust avanevad head vaated praegusele linnale ning avarad vaated lainevahusele ookeanile. Vahepeal väikesed jäätise ja kookosemahla pausid.
Ennem veel, kui lahkuma asutame, avastame, et vaja ka veidi kohalikku rahavaru täiendada. Mine tea, kas rannas olles seda enam teha saabki. Kuna jõulud ju, siis pangad täna kinni. Mis muud, kui proovime poollegaalseid kanaleid. Küsime meie elukoha kõrvalt olevast väikesest suveniiripoest infot võimalikust rahavahetusest. Abivalmis noormees teeb kiirelt kuhugi kõne ja teatab, et saab küll ja kurss on isegi parem kui pangas (155 ruupiat v.s 152 ruupiat 1 euro eest). Loomulikult olime nõus, raha ju vaja ja kurss ka hea. Ladusime oma 400 eurot lauda. Noormees haaras raha pihku ja ise rõõmsalt hõikab, oodake, olen viie minuti pärast tagasi ning tormab kuhugi minema. Me Inksiga ei jõudnud veel õieti protestima hakatagi, et kuhu nüüd ja kas ka meie peame kaasa tulema. Nägime veel vaid kandu kaugusesse kadumas. Korraks nagu tekkis kõhe tunne, et oli raha ja nüüd on see läinud. Samas andis kindlust asjaolu, et noormees jättis oma poe meie hoolde, kus olid müügis ka vääriskivid. Seega kaotada pole ju midagi. Kui peksidki rahad läinud olema, on meie taskud topaasi ja safiiri kive täis. Diil oli aus. Noormees oli peagi tagasi ning lubatud vaheturaha kenasti taskus. Ostsime sealt veel nii mõnedki Tseiloni teepakid.
Mis siis ikka, aeg ka siit armsast linnast lahkuda, et minna meie reisi finaalpunkti ehk mõnepäevadele rannapuhkusele siit 20 km eemal asuvasse Hikkaduwa randa. Vaja ju enne Eesti pimedasse ja külma kliimasse naasmist akusid laadida ja vanu konte soojendada. Ka lapsed tahaks ookeanis oma kooliväsimust peletada. Taas tuk-tukiga bussijaama ning pea olematu hinnaga (4 piletit maksid 45 ruupiat = 30 eurosenti) kohaliku bussiga Hikkaduwasse. Mmmm. Hotell otse liivarannal, lained mühisevad randa, vesi nagu spaa mullivannis, palmid, päike... no mis sa hing veel tahad. Tervituseks toodi kohe värskelt pressitud puuviljamahl. Ühesõnaga. Reisimine on läbi, alaku puhkus.
Peremees andis ka kohe teada, et neil siin täna õhtul jõulupidu ja seepärast homme hommikul on hilisem hommikusöök. Aga veel parem, kui soovite, siis ka teil on võimalus otse rannaliivale kaetud laudades jõuluõhtusööki nautida, mis sisaldab rikkalikku kolmekäigulist sööki ning klaasikest veini. Ja teile... teile pakume erihinda. Kuna te olete lastega, siis teile oleks kolme inimese hind neljale. Loomulikult oleme nõus, ikkagi jõuluõhtu ja kui pakutakse sellekohast pidu ja rikkalikku õhtusööki. Kuhu meil ikka oleks minna?
Lõpuks istumegi lauas, mis rannaliivale otse randa kaetud. Mõnus. Soe meretuul, varbad soojas liivas ja kõrval lained mühisemas. Peale meie on õhtusöögi broneerinud ka kaks soomlast ja üks inglane. Seega õhtusöök seitsmele. Kelnerid tassivad toitu ette, spetsiaalselt tänaseks õhtuks tellitud diskor laseb nostalgilisi lugusid. Vahva. Kui tõeliselt maitsev aasiapärane supp, saksa kartulisalatiga lihapraad ja itaaliapärane dessert söödud, keerab discor musa kõvemaks ning keerab lugudele tempot juurde. Kõrvallauda tulevad vaikselt juurde ka peremees ise, tema juhtivad töötajad ja sõbrad ning hakkavad üsna hoogsalt pidu panema Grants viski saatel. Meeste kaasad ja lapsed on ka kenasti kaasas, aga nemad lauda ei istu. Nemad piidlevad pidu eemalt omaette. Ühel hetkel liidetakse soomlaste ja inglase laud üheks. Tundub, et see "hullu" soomlane on vana sõber, kallistab neid kõiki ja on üldse üks suht greisi mees, olemuselt ja välimuselt surfar. Peremees astub ka meie lauast läbi, soovib häid jõule ja valab ka meile tervituseks viskit, mainides, et ka meie oleme oodatud nende lauda. Pidu aga kogub tuure. Peagi tuuakse lauda uus suur pudel vikit. Musa muutub tümpsulikumaks, laudkond kärarikkamaks. Soomlane Jussi lööb juba tantsu paari kohaliku mehega, naised ju ei tantsi, nemad piidlevad seda pidu ju kõrvalt. Inglane itsitab vaid laia naeru ning rüüpab viskit. Peale teistkordset kutset ja viski pakkumist otsustame Inksiga viisakusest kõrvallauda kolida. Lapsed lähevad tuppa omi asju ajama ning veebi teel sõpradega suhtlema. Istume lauas, võtame paar pakutud napsu ning naudime nii sama olemist. Soomlane Jussi vennastub korraks meiega, kui sugulusrahvaga ja naaseb taas paari kohalikuga oma karaktertantsu tegema. Egas pikalt viitsi siin enam istuda. Inksi aktsepteeritakse lauas vaid niipalju, et ta on valge turist. Omad naised ju eemalt pidu jälgimas. Peremehel juba ammu pilk seisab ning teisedki pole enam teab mis kained. Teeme ka ise tümaka saatel paar tantsu liival ja lahkume vaikselt pikki randa öist jalutuskäiku tegema. Magama pole mõtet ju minna, tümakas nii suur, et uinuda ei laseks nii kui nii. Ligemale poole tunni pärast naastes on õnneks musa vaikne ja koristatakse laudu. Pidu läbi.
Vot sellised jõulud siis siin.
Galle merekindlus (selle ehitasid portugallased), taamal lumivalge mošee.



Päeva teises pooles jõudsime oma reisi sihtpunkti, rand Hikkaduwa lähistel. Inimtühi ja jumalik 😊

Meie viimane peatuspaik Sri Lankal - White Pearl Beach hotell



Reede, 23. detsember 2016

Safari

Täna hommikul oli äratus siis juba eriti vara, 5.15 (kodus kell napilt 2 öösel). Auto safarile väljub 5.30, et päikesetõusuks savanni jõuda.
Päikesetõus Udawalawe rahvuspargis
Perekond makaagid
REEDE, 23. detsember 2016.
Elevandid, elevandid, elevandid. Sekka mõni muu loom ka.

Äratus kell 5.30 (Eesti aja järgi kell 2 öösel). Ikka selleks, et jõuda kella 6, kui päike tõuseb, Udawalawe rahvusparki. Kuna keskpäeval on hirmus palav, siis loomad ka tihti kuskil päiksevarjus. Hommikul vara aga erksamad ja söömise ning asjatamisega rohkem liikvel.
Istume meile tellitud safaridžiipi nind teele. Rahvuspargi väravas piletid lunastatud ( 3950 ruupiat per nägu = u. 25 euri) ning floora ja fauna avastusretk võib alata. Sarnaseid dziipidega seltskondi vurab mööda pargi konarlikke teid hulgi. Giididest autojuhid vahetavad oma näoilmete ja lühifraasidega vastastiku infi, kas või kus keegi loomadest liikumas on. Suuremalt jaolt tuvastame pearaputusega signaale. Auto eksleb, pidevalt kõrvalteid pidi uidates pea olematute teeoludega maastikul. Aga silma hakkab teatud hetketel nii üht, kui teist. Enamuses siiski kas üksikud või väikestes salkades tegutsevad elevandid. Ka päris pisikesi, titaohtu vantse. Selle peale loomulikult olid lapsed sillas. Kuna siiani olime näinud neid elukaid inimese teenistuses, pool aheldatud olekus, siis siin vabalt ringi liikuvaid vantse oli mõnus jälgida. Kes kahmas londiga rohtu ja pugis seda täie suuga, kes püherdas mõnuga mudalombis ja pritsis vett endale turjale, kes loopis londiga aga maast kuiva tolmu selga putukate eest kaitseks, kes aga hängis põõsaste vahel niisama. Teine enim levinud liik siin olid paabulinnud. Neid olid ka siin kõik nurgatagused täis. Kõige huvitavam avastus nende puhul oli meile see, et isaslind armastab lennata kõrgele puu latva, ümbrust jälgima ja ka ööbima. Ja kõrgele ei tähenda mitte mõni meeter, vaid ikka miski 10-15 meetri peale. Selline näiliselt kohmakas ja pika sabaga lind, kes jätab  poollennuvõimetu kana mulje, aga kui vaja, lendab küll. Enamasti aga poseerisid nad ikkagi end maapinnal, ka lahtilöödud sabalehvikuga. Täielikud edevusekotid.
Kuna Märtenil oli unistus näha ka vabas looduses krokodilli, aga neid pidavat siin suht harva nägema, polnud lahke giidist autojuht kitsi vend. Ütles, et lähme proovime leida. Ta teab siin paari väiksemat järvesilma, kus on heal juhul lootust teda näha. Esimese kahe järvega polnud õnne, aga kolmanda järvekese juures naeratas õnn. Üks noor krokodill peesitas kenasti vastaskaldal, suu päikese poole avatud ja lasi sel täiega end soojendada. Uhh, linnuke kirjas ja Märten täiega rahul.
Keda põnevat siis veel leidsime. Vesipühvleid (buffalod) mitu karja, kes enamasti peesitasid mudalompides või järves. Kaks paari šaakaleid, manguste, migid kitsed, loomulikult ahve (makaagid ning mingid ägeda valge kraega ahvid), nelja liiki kotkaid, lugematu hulk suuremaid, väiksemaid linde, paaril korral kameeleone, liblikaid ning väga ägeda elamuse jätsid ka mitmed eri suuruses varaanid. 
Meie giid oli ülimõnus vend, kel enda jutu järgi meeldib ka loodus. Seega, meie safarituur kujunes pea viie tunniseks ning iga kord kui midagi uut leidsime jutustas ta omalt poolt lisainfot juurde ning seisime ning jälgisime loomade-lindude tegemist päris pikalt. Vahel lausa otsis ta mõne linnu kohta välja linnuraamatu ja näitas teda piltidelt juurde. Päris hariv retk igal juhul.
Kella poole üheteist paiku tagasi elamises. Kohalikus tekstuuris hommikusöök ja aeg asjad pakkida, et jõuda taas bussile. Tänusõnad nii lahkele majaperemehele kui ka giidile ning taas kohalikus liinibussis, ees 150 km loksumist, mis ajaliselt tähendas veidi üle 4 h sõitu. Vene proua, kes ka meiega koos safaril oli, lahkus poolel teel, et paar päeva puhata linnas nimega Tangalle. Meie sihiks aga endine kuulus kaubanduslinn ja koloniaalkeskus Galle, oma kuulsa koloniaalstiilis merekindlusrga.
Tunnistame ausalt, et pikad eelnevad pävad, palavus ja täna hommikune varajane ärkamine on ka meile, suurtele raskelt mõjunud. Igatahes bussisõidu viimane tund tulid ka meile üliraskelt kätte ja kohalejõudmist ootasime kui püha õnnistust. Au lastele, et vastu pidasid.
Lõpuks närviliste ja väsinutena Galles. Kuigi hotell ei asu kaugel, otsustame ikkagi tuk- tuki 200 ruupia (1,4 €) eest võtta ja end hotelli, merekindluse kaitsvate müüride vahel sõidutada. Taas väike perehotell, vaikses tänavasopis ja taas ülihoolitsev ja lahke pererahvas. Veidike aega puhkuseks ja hingetõmbeks.
Oleme ringiga tagasi ookeani ääres. Seega kulub karastuseks ja hingekosutuseks ning vintsutuste leevenduseks ära väike suplus. Küsime maja perenaiselt, kas siin üldse kuskil ujuda saab. Meie meeleheaks kuuleme, et kohe siin lähedal on üks koht, kust on võimalik müüri äärest vette minna. Ise veel manitseb, et hoidke paremale ja ärge vasakule minge. Seal küll suurem supluskoht, aga käivad vaid kohalikud ja rand üsna rämpsune, ei soovita. Jõuamegi osundatud kohta. Müüri äärest trepist alla ja väike liivariba täitsa olemas, kust vette minna. Paar valget inglast ka vees hulpimas ja mõned kohalikud niisama hängimas. Eks me teatud mõttes ka turistidele vaatlusobjektiks olime, kuna ülemise müüri peal liikus suurel hulgal turistigruppe, kes imetlesid vaateid ja ka meie meres hullamist. 
Tagasi hotelli, et meresoolast end pesta, sööma minekuks valmistuda ning ookeanisse loojuvat päikest vaatama minna. Ka õhtune jalutuskäik vanalinnas vaja ära teha.
Kuna viimased päevad olid rasked, siis üritame suht varakult magama minna, et homme hommikul kuulsusrikka Galle (vana)linnaga lähemalt tutvuda. ... ja siis juba reisi finaal, rannapuhkus otse ookeani kaldal, palmidega palistatud kuldsel rannaliival.

Üks eriti julge vants, kes ei lasknud oma hommikueinet safariautost üldse häirida
Vantside spaa
Mitu elevanti on pildil?
Buffalote spaa


Sri Lanka ühistransport vol2 - rong

NELJAPÄEV, 22. detsember 2016
Rongiga üle mägede ja läbi teeistanduste

Hommik Kandys algab taas ülirikkaliku kohalikus stiilis hommikusöögiga. Vanaprouast  singal (kohalik rahvus) tassib meile ette rottisid, karrit, curdi (pühvlipiima jogurt), erinevaid puuvilju ja värskelt pressitud passionimahla. Lõhki võid süüa. Täname taas ülilahket pererahvast ja taksoga alla raudteejaama, lootusega siiski rongipiletid saada ja proovida ära ka kohalik rongisõit  mägedes, maaliliste teeistanduste vahel. Kui pileteid ei õnnestu saada, siis on meil plaan B varuks, ehk taas auto koos juhiga, mis on aga kordades kallim, kui ühistransport. Raudteejaamas on 2. klassi kassa järjekorras vaid valged turistid. 3. jällegi kohalikud. Ja oh imet, pole mingit probleemi pileteid saada. Osta aga ja head teed. Valgetele omaselt ostame veidi kallimad 2. klassi piletid, lootes sinisilmselt, et sellega kaasneb veidi mugavam ja lahedam sõit. Rõõm piletite saamisest on suur, mis peagi pöördub ja selgub, et oleme saanud ühe-otsa-piletid põhimõtteliselt otse põrgusse.
Rong hilineb pea 15 minutit ja kui ta lõpuks ette loivab, avastame, et rong on juba ääreni rahvast täis, olenemata, mis klassi vagun on. 2. klassi vagunite ustest ei mahugi sisse. Härra jaamakorraldaja soovitab meil minna 3. klassi vagunisse, väitega, et umbes tunni pärast, järgmises suuremas linnas läheb maha palju kohalikke ja siis saate ka istuma. Mis seal ikka, trügime siis 3. klassi. Pealegi, sinna saab hetkel väiksema trügimisega. Seisame vaguni vahekäigus teistega segi, ootamas oma hetke mil peaks mõni koht vabanema. Möödub tund, ei midagi. Paar kolm inimest läheb maha, aga see olukorda ei leevenda. Umbes 1,5 h pärast laseb üks vanem härrasmees lapsed pingiotsale istuma. Kui kaks tundi loksutud, teatab sama härrasmehe proua, et nad lähevad järgnises jaamas maha ja trügige ruttu nende kohtadele. Seega peale kahte tundi loksumist saime kõik lõpuks ka istuma. Seega ilusate mägede ja teeistanduste vaadete asemel nautisime meie vaateid kotiriiulile ja muidu polnudki see seismine veel kõige hullem, aga asjale lisasid vürtsi pidevalt vagunite vahel saalivad ja trügivad kaupmhed, kes tassisid endaga kaasa suuri potte ja kaste, milledest püüdsid sõitjatele söödavat, joodavat kõlava monotoonse häälega kaela määrida, a'la " piiirukad, piiiiirukad, maitsvad rasvased piiirukad". Lõpuks ostsime meiegi mõned rasvased maisijahust krevetikäkid. Näljaga maitsesid küll, aga igapäevaselt meie maitsemeelega ei ühti.
Jälgides rongis toimuvat, ei saanud meie küll aru, et 2. ja 3.. klass millegagi eristuks. Vagunid paistsid ühesugused, vaheuksi polnud ollagi, üks vagun läks sujuvalt üle teiseks ja mõlemas oli sama suur trügimine ning võrdne konsentratsioon kohalikest. Tundub, et 2. klassi mängitakse turistidele ning müüakse kallimalt pileteid. Rongis enam keegi ei kontrolli, kes kus istub ning sisugi vagunites oli sarnane. See selleks, lõpuks istusime oma pingiotsal ja saime lõpuks nautida üha põnevamaks muutuvat maastikku. Kuna kohalikud on uudishimulik rahvus, tuli vahelduva eduga vastata, kust tuleme ja kes me oleme. Rong aga ronis vaikselt mägede vahel kõrgemale ning ümberringi laiusid nõlvadel astangulised kaunid teeistandused, mis vaheldusid külakeste ning metsatukkadega. Hakka või maalima. Peale 4,5 h sõitu olime omadega 1800 m kõrgusel merepinnast ning astusime rongist välja Tapuhale nime kandvas linnakeses. Nii mõnigi teine turist astus seal välja. Päris kummmmaline ja unine linnake. Mõtetu arhitektuuri ja oluga. Mida need teised turistid sealt otsisid, jäägu see nende teada. Meie eesmärk oli sealt kiiresti edasi liikuda, sooviga  õhtuks Udawalawesse jõuda. Ennem aga oli soov veidikenegi keha kinnitada, et õhtuni vastu pidada. Lõpuks leidsime ühe kohalike söögikoha. No ei oska midagi valida. Menüüd kui sellist pole, kohalikud teavad mida seal päevast päeva pakutakse. Lõpuks näitasime ja arutasime pool umbkeelse ettekandajaga leti juures mida valikust tahame. Ja saimegi kaks portsu karrilaadset vürtsikat kastet  krõbedate riisijahu vahvlitega, mis läks meile tervelt 80 eurosenti !!! maksma (120 ruupiat). Vähemalt kõhupete olemas. Kuna kohalikud söövad kõik käega, segades riisi ja karri ühtlaseks massiks ennem suhupistmist, siis egas meilegi toodud kahvleid. Seega tuli järgida kohalike kombeid, et kõht tæis saada.
Soovitud sihtkohta oli veel ligemale 120 km minna ja rongisõidust suht räsitud ning saades aru, kui eriskummalises linnakeses oleme, ei julge enam rohkem seigelda ning otsida võimalust bussidega edasi minna. Mine tea, kas nii õhtuks üldse kohale jõuame. Parem otsime auto võimalust koos juhiga. Maksku mis maksab. Esimese nurga peal leiamegi ühe vennikese, kes lahkelt oleks oma teenust 6000 kohaliku (40 eurot) eest pakkuma. Hinda polnud nõus tingima ja arvestades mägiteid ja sealset kiirust ning ka seda et ta peab ka tagasi sõitma, mis tema jaoks võrdub 6 h edasi-tagasi sõitu, polegi nii hull kallis. Jäime nõusse ja istusime tema päevinäinud Toyota minibussi ning 3 h sõit laiades mugavates istmetes võis alata. Kuna istme seljatugi oli lisaks ka allalastav, ütles Märten, et oleks ka lennukis nii mugavad istmed, küll oleks seal hea magada. Ja peagi magasid mõlemad lapsed istmetes. Auto aga põristas vaikselt mägedest alla. Udawalawe poole. Alla kolme tunni ja 120 km oli lipsti läbitud. Lõpuks, pea päev otsa loksumist ja kohal.
Homme varahommikul koos päikesetõusuga plaan minna safarile linde ja loomi avastama. Eks näis, keda seal kohtame ja mis üllatusi leiame.
Tänasest, 4 toakesega elukohast leidsime aga eest ühe" moskvitska" vene proua, kes üksi mööda Sri Lankat kolm nädalat rändab ja kuuldes, et me vene keelt oskame ning kurtes, et siiani pole ta ühtki kaasmaalast veel siin leidnud, kellega emakeeles saaks vestelda, veedamegi aega, et siinseid muljeid ja oma elust olust vene keeles vesta. Õnneks sekkub vahel ka tore kohalik majaperemees meie vestlusringiga ning saame inglise keeles ka muud teemat arendada.
Õhtusöögiks taas kohalik spetsialiteet, riis ja karri, rotti ja veel paar tundmatu nimega toitu. Mis seal salata maitses hästi, aga juba hakkab ka millegi Euroopaliku järele igatsus tekkima.
Noh homseni ja safarini siis!

Rongisõit kulges üle mägede pakkudes istekoha omajatele hingematvaid vaateid.
Nii kaugele kui silm ulatus, laiusid ainult teeistandused



Kaunis koloniaallinn Kandy ja Buddha hambatempel

KOLMAPÄEV, 21. detsember 2016
Kaunis koloniaallinn Kandy ja Buddha hambatempel

Mis seals ikka, uus koht, uued vaatamised. Olime endale selleks tellinud tuk- tuki. Majaperemees pakkus, et selline pea päevane linnaekskursiooniteenus läheb maksma umbes 1500 ruupiat (10 eurot). Tegelikult kujunes lõpuks hind ikkagi kallimaks. Tuk- tukimees küsis pärast 2000 ruupiat (13 eurot). Pole hullu. Üle poole päeva meiega möllamist, pole ju tegelikult kallis. Pere toita, tuk- tuki rent maksta, kütus osta.
Meie esimene vaatamisväärsus oli mäe otsas üle linna vaatav buddha hiigelkuju. Väike piletiraha  valvurile, jalanõud putkasse hoiule ja paljajalu buddha palge ette. Tegelikult sai n.ö ka buddha otsa ja sisse ronida. Vaadata linna panoraami ja tutvuda veidi buddha ajalooga. Panoraam oli muidugi ilus.
Teine vaatamisväärsus oli rahavahetus. Nimelt avastasime, et ruupiavaru on miinimumini kahanenud ja vaja uut lisa. Mis seals ikka, panka. Aga oh häda, meie eurosid ei saa vahetada, kuna selleks oleks vaja ka meie passi. Pass on aga mäejalamil elamises. Teiseks tehakse meile selgeks, et egas passide olemasolul ikkagi kohe vahetada ei saaks, kuna peale kella kümmet selgub uus päevakurss, siis tulge tagasi. Kui ametlikult ei taheta meie raha, siis pool mustalt turult saab ikka. Ühes juveelipoes ei taha meilt keegi passe näha, ega arutle päevakursi teemadel. Raha on raha ja vähem kui viie minutiga on sama hea kursiga kui pangas oleks olnud, meie eurodest saanud ruupiad.
Kolmas vaatamisväärsus on rongipiletite soetamine. Kuna soovime homme edasi liikuda rongiga üle mägede ja on teada, et rongiga liikujaid on palju, siis kavatseme piletid ette ära osta. Seega raudteejaama. Rongides on kolme eri klassi vagunid, 1-3 klass. Väidetavalt on esimene klass luks, nummerdatud istmetega ja konditsioonitud. Teine klass konditsioneerimata ja avatud akendega ja pehmete istmetega ning kolmas klass n.ö lihtinimeste ja eelkõige kohalikele kasutuseks mõeldud klass. Ka raudteejaama kassad on selliselt paika pandud. Igale klassile oma kassa. Käime kõik kassad läbi, aga igal pool on vastuseks, et eelmüügi piletid on ammu otsas ja kui rongiga sõita tahate, siis tulge vahetult ennem rongi väljumist kohale ja püüdke siis osta. Kui nii siis nii. Otsustame riskida ja hommikule, ennem rongi väljumisele panustada.
Edasi taas linna avastama. Keset linna asub kaunis järv. Küsimuse peale kas see on looduslik või tehisliku loomuga. Vastab tuk- tukimees kindlal toonil. See on looduslik järv ja selle rajas kunagi siia kuningas!? Ahahh, kui ikka kuningas rajas, siis on see ju loomulikult looduslik.
Edasi otsutame vaadata kuningliku dzungli park- metsa. Taas peoga ruupiaid väravas ja oled ühel hetkel tôelises dzunglis. Ainus vahe on selles, et sa ei pea seal ise endale teed rajama, vaid metsa all lookleb kena lai, veidi üle 3 km kruusarada. Lisaks eripalgelisele ja lopsakale loodusele, näema paaril korral mingeid kitsesid ja ühes kohas tutvume ka ahvikarja toimetustega. Kokkuvõttes, päris mõnus retk.
Õhtul teeme tutvust linna suurima vaatamisväärsusega. Selleks on Buddha Tooth Temple ehk hambatempel. Väidetavalt asub siin budistliku maailma suurim reliikvia, milleks on buddha hammas. Selle hoidmiseks ja kaitsmiseks on rajatud antud tempel ja see on suur püha koht, kuhu budistid üle maailma kokku tulevad. Loomulikult tavaturistid ka. Korra aastas, augustis tuuakse see suure rongkäigu saatel templist välja ja siis on linnas suured pidustused. Ülejäänud päevadel on võimalus osa saada õhtusest, kell 18.30 algavast teenistusest, kus on võimalik ka seda hammast kaugelt korra kaeda. Ajasime meiegi end veidi enne antud kellaaega kohale. Trummid põrisesid oma, idamaine pasun pinises, rahvast murdu, kõigil huvi hamba ligi pääseda. Budistlikel inimestel kaasas sülemite kaupa lootoselille õisi ja muid andameid.
Veidike ka meie poolt trügimist ja ausalt öeldes õnne, et saime õige nurga alt rahvavoolu sisse ning peagi olime mingi kullatud luugi ees, kust kiirelt sisse piiludes saime murdosa sekundit näha eemal kullatud nikerdustega urni ja kohe olime eemale sealt tõugatud. Aga kas see hammas oli selle urni sees või peal, aru ei saanud. Aga vähemalt võime rahumeeli konstateerida " hammas on nähtud". Uurisime seda kloostrit veidi nii seest kui väljast ja panimegi sellega oma päevale ilusa punkti. Väike jalutuskäik õhtuses pimedas linnas ning ära elamisse. Väike külm õlu ning muljetevahetamine uute naabritega Taanist (ühe lapsega pere) ning magama, et homme juba üritada liikuda üle mägede rongiga järgmisse sihtkohta, Udawalawesse.
Vaade Kandy linnale Udawattakele kuninglikust parkmetsast.
Linnadžungel ehk Udawattakele parkmets
Tempel-Klooster, kus hoitakse Buddha hammast.
Pildi keskel, nö kõige taga on näha luuk, mille taga ruum, kus siis Buddha hammas hoiul on. Vaatad aga murdosa sekundi luugist sisse ja pead kohe edasi liikuma. Hullem kui omal ajal mauseleoumis.


Raja the Tusker (1913-1988), kõige püham aasia elevant Sri Lankal. Just tema kandis ligi 50 aastat Buddha hammadt iga-aastastel pidustustel. Oli simene elevant maailmas, kes topiseks tehti.



Sri Lanka kohalik ühistransport, esialgu bussid

Teisipäev, 20 detsember 2016
Sigiriya-Kandy.

Otsustasime, et tuleb ka kohalikku ühistransporti proovida. Kuuldavasti on see siin meie mõistes üliodav. Vaadates kaarti ja uurides kohalike käest ning arvestades meie edasist marsruuti, selgub, et üks hea võimalus on seda teha nüüd, liikudes Sigiriyast edasi Kandysse. Ja selleks saab kohalik bussitransport. Mnjaaa. Bussid on meie mõistes uunikum. 50-date, 60 -date aastate tüüpi, India päritolu Tata ja Lanka Ashok Leyland firmamärki kandvad urnid. Aga kihutavad pidevalt tuututades, nagu pöörased.

Ärkame hommikul veel viimaste vihmahoogude saatel. Perenaine pakub hommikusöögiks banaaniga täidetud rottisid (ei ole rott, hoopis kohalikku pannkooki nimetatakse nii) ning erinevaid puuvilju. Kõht täis, asjad pakitud, hea pererahvaga  jumalaga jäetud, astume bussipeatuse poole, mis pole muud kui lihtsalt külapoe esine. Kui bussi näed liginemas, tõstad käe ning buss võtab su peale. Bussigraafikule ei saa üldse pihta. Peaks iga poole tunni tagant käima. Poe ette jõudes tervitab meid rõõmsalt eilse õhtusöögi majaperemees, kes ise on ka tuk-tuki mees. Väites, et just 2 min tagasi läks buss, nii kahju, et maha jäite, uus tuleb alles poole tunni pärast, aga kui me tahame siis, võib ta oma tuk- tukiga meid peale võtta ja väidetavalt äsja lahkunud bussi jälitama hakata!? Vaatame Inksiga üksteisele veidi mõistmatult otsa ja laiutame käsi, no milleks? Ronida neljakesi maksimaalselt kolme inimest mahutavasse rollerisse koos oma kõigi kompsudega ja püüda mööda Sri Lankat meeletult kihutavat " killerbussi". "No, thanks" . Jääme parem uut ootama. Egas meil ju kuhugi kiiret ka pole. Sätime end poe juurde ootele. Lapsed uurivad ananassi hingeelu ning teeme paar sümboolset ostu poest. Korra jõuab elevant meist turiste vedades mööduda ning ahvid omi akrobaatilisi trikke õhukaabli otsas demonstreerida, kui uus buss ongi kohal. Ei läinud kümmet minutitki eelmisest bussist. Bussikonduktor suunab meid bussi ja sõit Tata uunikumiga mootorimöirates algab. Kõgepealt Dambullasse, kus peame ümber istuma järgmisse bussi. Piletihind neljale 140 ruupiat ( 90 eurosenti) !!! Dambullas sokutatakse meid maha peatänava ääres, kus üks kohalik püüab sokutada meid mugavamasse ja väidetavalt konditsioneeritud väikebussi. Meile see "valgete turistika" ja rikkama koorekihi variant ei meeldi. Jääme endale kindlaks ja otsustame lõpuni traditsioonilise bussivariandi kasuks, kus ainsaks jahutavaks õhuvahetuseks on bussi avatud aknad ja uksed. Pea kohe ongi meie Kandysse suunduv "tõeline" kohalik buss ees. Suured kotid bussijuhi kõrvalolevale mootorikattele ja ise  kitsastele, aga suht mugavatele istmetele. Konduktor müüb piletid, mille selle otsa hinnaks (120 km) on kokku 380 ruupiat (2,5 eurot). Müstika! Neljakesi, kus igaühe kahe bussisõidu hinnaks kujuneb 60 eurosenti ja praktiliselt Tartu-Tallinna ots.
 Ees on  ootamas eelmise bussi tunniajasele sõidule lisaks kolm tundi sõitu, bolliwoodi discotümaka saatel, mida lastakse bussi pagasiriiulitele paigutatud suurtest kõlaritest. Nagu sellest veel vähe oleks. Ühel hetkel astub keset bussi ja täpset Coe kõrvale üks kohalik munk, kes hakkab tamburiini laadse instrumendi tampimise saatel oma muusikasse pitkitud sõnumit täiel häälel ette kandma. Ja nii pea pool tundi järjest. Õnneks kuskil kümnendal minutil vabaneb üks istekoht eespool, mille Coe kohe kiirelt hõivab vabanedes nii otse kõrva karjumisest. Loomulikult päädis see etteaste sooviga saada inimestelt annetusi. Nii mõnigi poetas rahanumbri tamburiini sisse. Raha käes lahkub munk bussist. Ju  siis järgmisesse bussi sõnumit ja õnnistust viima.
Edasine ligemale 3,5 h kestnud reis sujus ootamatusteta. Külad, põllud, džunglitukad, sigin, sagin maanteel. See on siin Aasias huvitav, et teedel tänu suurele sagimisele on kiirused madalad ja umbkaudu 100 km läbimisele võid julgelt arvestada ligemale 3 tundi.
Lõpuks üheks ilusamaks Sri Lanka linnaks kutsutud Kandys kohal. Linnadele kohaselt meeletu sagin. Nii kui bussist maha saad, kohe tuk-tuki mehed platsis ja pakuvad sulle oma teenust. Üks tubli tuk- tuki mees valitud, algab sõit mäe otsas asuvasse perehotelli. Need tuk-tukid on hullud relvad. Ronivad nagu põrnikad üles mäge ja ei tee teist nägugi, kuigi me oleme seal maksimaalselt kolme inimest mahutaval relval neljakesi ning veel rasked kotid hunnikus taga lisaks. Juht ka. Mäe tõusunurk nagu Jakobi mägi Tartus, aga tuk-tuk ainult rühib vapralt ülesse poole.
Hotellis väike lõõgastus ja vastu pimedat (pimedaks läheb siin kella 6 paiku), alla linna õhtustama ning õhtuse linnaga tutvuma.
Homme aga juba põhjalikum tutvus linnaga. Selleks oleme endale ka tuk- tuki tellinud, kes meid siis mööda vaatamisväärsusi sõidutab.

Teisipäev, 20. detsember 2016

Sigiriya, Lion Rock fortess ja vihmapüha

ESMASPÄEV, 19. detsember 2016

Sigiriya nagu mainitud, on pigem külake keset rohelust. Suurim vaatamisväärsus on siin, millepärast siia kogu maailmast kokku sõidetakse, UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud Lion Rock ehk 5. saj. lõpus isatapjast kuninga Kasyapa poolt ehitatud kaljukindluse jäänused. Lugu lühidalt järgmine. Kasyapa oli tema isast valitseja üheöö vallatus ja seega mitte täieõiguslik tulevane valitseja. Valitsejaks oleks pidanud saama tema poolvend. Võim aga oli ahvatlev. Nii oli omal ajal Kasyapa isa tapnud oma õe, et võimule saada. Kasyapa omakorda tappis võimule saamiseks oma isa (koostöös tapetud tädi mehega, viimane oli elus ning ihkas naise kaotuse tõttu revanšši). Kartes aga kättemaksu, rajaski Kasyapa endale uue kuningalossi Sigiriyasse 200 m kõrguse kalju otsa ja tõi pealinna  staatuse Sigiriyasse. Selline õndsus kestis aga 19 aastat. Poolvend, kes ise oli põgenenud Kasyapa kättemaksu kartuses Indiasse, oli kogunud kokku armee ja tuli nüüd ise kättemaksuretkele. Ühel hetkel olidki vaenuväed Sigiriya all vastakuti. Kasyapa väejuht aga osutus reeturiks ning andis ühel hetkel oma meestele taganemiskäsu. Kasyapa, nähes, et on lahinguväljale üksi jäänud, lõikas endal kõri läbi. Nii sai üks epohh läbi. Kuningaloss sellisel kujul lõpetas tegevuse ning see sai sajanditeks budistlikuks kloostriks. Praegu on aga sellest hiilgusest järel vaid vundamendikohad ja tiikide ning purskaevude jäänused. Vaadata on sellegipoolest ning kujutelmad omaaegsest hiilgusest on võrratud. Vaatamisväärne ja proovilepanek on ainuüksi kalju otsa ronimine. Vajab tublist pingutamist. Samas vaatad, millises konditsioonis ja vanuses inimesi sinna ronib, paneb ikka imestama. Eriti just kohalikud. Väikestest beebidest kuni raukadeni.
Lion Rocki kalju on muljet- ja aukartustäratav. Ainuüksi tippu minek võtab tunni.
Pilvesudu ja peatselt algava vihma tõttu jäi meie vaade küll ahtamaks kui muidu, kuid ikka oli äge.
Ei teagi, kas meie õnnetuseks või õnneks on tänane hommik osutunud pilviseks ja suduseks. Õnneks kindlasti see, et päike ei lajata lagipähe ja kalju otsa ronimine selle võrra lihtsam. Õnnetus samas, et pilvedega kaasnev sudu ei lase nautida ülal kaasnevat lõputut vaadet. Kaugem avarus kaob sudu sisse. Sellega aga asi ei piirdu, hapuks aga läheb alles. Ühel hetkel avanevad taevaluugid ja vihma hakkab pahinal sadama. Ehedat sooja troopilist paduvihma. Õnneks leiame ühe kaljuorva, kus veedame ligemale tunni, vaadates pilvede ja vihma mängu džungli latvades. Õnneks tekib hoogude vahele väikesi pause, mide me saame vahelduva eduga kalju otsast alla ronides ära kasutada. Suht märjaks saame siiski. Lõplikust läbiligunemisest päästab meid tee veeres kliente ootav tuk-tuk (kolmerattaline motorollerist takso Aasias), kes meid 250 kohaliku (1,7 eur) eest elamisse viskab.
Kuna vihmahood ei lõppegi, jääme täna kodusteks ja loobume plaanitud Pidurangala kloostri ja kalju külastusest. Mängime toas lastega Uno kaarte ja vahel piilume õue, et jälgida ahvide ning vöötoravate tegevusi. Korra külastab meid ka paabulindude paar ning mingi huvitav karvane elukas, kes on nagu roti ja tuhkru ristsugutis. Lisaks elab paar maja eemal ka üks elevant, kes päevasel ajal turiste mööda küla sõidutab. Seega elu nagu loomaias. Mati Kaal on veel vaid siit puudu.
Leia pildilt 3 ahvi. 
Õhtusöögi teeme naabrimehe, meie majaperenaise venna, juures. Nende ema on valmistanud imematsva kanakarri, koos võrratu salati, hautatud türgiubade ja porgand kastmega. Sööme sumedas öös palmiokstest katuse all kõhud mõnusalt punni. Täname lahket pererahvast ja tuppa põhku. Uinume jätkuvate vihmahoogude saatel. Inksile jääb üksnes arusaamatuks, et vaadates Lion Rocki pärandust ja aasta algul Kambodžas Angkor Watis nähtu, et kuhu ja kuidas see tsivilisatsioon on kadunud, kes selliseid ehitisi on rajanud? Vaadates tänast aasia "ehituskunsti", siis kohalikud selle tsivilisatsiooni järeltulijad ei saa küll kohe kuidagi olla.

Dambulla koobastempel ja jõudmine Sigiriyasse

PÜHAPÄEV, 18. detsember 2016

Kui ikka puhkus ja see kas mere ääres või basseiniga hotellis, siis see algab ikka ujumisega. Nii ka siin, basseinis. Aga see on kõigest sissejuhatus pikka ja eeldatavasti emotsiooniderikkasse päeva. Täna lahkume Negombost, et võtta suund sisemaale, eesmärgiga jõuda Sigiriyasse, kus asus ka omal ajal lühikest aega riigi pealinn. Ennem aga, kui teele asume ka korraks veel ookeani äärde. Lapsed keelduvad ilma lahkumast. Soojades lainetes möllatud, aeg kiirelt asjad pakkida ja tellitud autole istuda. Korralik konditsioneeriga auto, koos juhiga terveks päevaks läheb meile maksma 8000 kohalikku( 51 eurot). Plaanis ka ära vaadata teele jääv Dambulla koobastempel. Kui olime ligemale kolmveerand tundi sõitnud, teatab autojuht, et siit väga kaugele ei jääka elevantide kasvandus ja seal saab neid katsuda ja nende seljas ka sõita. Jääb vaid veidi üle kümmne kilomeetri kõrvale pöörata. Maksab 2000 kohalikku nägu. Mida teha? Kindlasti turistipüünis. Samas lapsed saaks neid imposantseid loomi lähemalt uurida ja ka korra seljas ratsutada. Mine tea kas isegi kunagi seda veel vanas eas teha saab. Seega otsustame alluda pakkumisele ja riskime. Muidugi tuleb välja, et taas on Aasia kilomeetrid pikemad, kui Euroopas. Keerutame ja keerutame mööda erineva tasemega teid aga lubatud elevante ikka ei kohta. Pärast ligi tunnist sõitu teatab autojuht suht rahulikus toonis, et nüüd pole enam kaugel, umbes 12 km veel. Midaa!?  Lõpuks kohal. Tuleb välja, et tegu elevantide turvakoduga, kus kasvatatakse orbudeks jäänud vantse. Raha makstud ja algab turistikonveier. Ruttu jõe äärde, et mulistavat vantsi vaadata. Aaa tahate teda ka veega pritsida. No ruttu jalad paljaks ja ronige vette. Nii, nüüd pritsige teda veega ja kratsige teda tühja kookosekoorega. Ma teen teist pilti kah, andke ruttu kaamera siia. Nii, ruttu veest välja, jalad kraani all puhtaks ja ruttu vantsile selga. ...ja-jah kohe ronime. Ei ärge te kõik korraga. Ennem lapsed, siis teie. Uuh lõpuks ise ka vantsil seljas. No ei ole mugav. Jalad tuleb hullult harki ajada, et laiale turjale end mahutada ning vantsi selgroog käib täpselt minu sabakondi peale. Ja kui see mürakas õõtsudes liikuma hakkab, ei jää muud üle kui oma tagumik käte jõul  üles vinnata ja pool sportvõimlejalikult see 250 m ring läbida. Egas enamat poleks ka tahtnud. Vähemalt tehtud ja elevandi seljas sõidetud. Märten ostis veel putkast korviga elevandiküpsiseid ja saime neid ka toita. Tuli välja, et meie vantsi nimi on Pooja ning ta on 30 aastane (keskeas rahulik elevant). Mis siis ikka, autosse ja edasi nüüd siis kohalike " killerbussidega" võidu Dambulla poole, et ennem päikeseloojangut jõuda ära vaadata ajalooline koobastempel. Tempel asub kaljujalamil ja sinna jõudmiseks on vaja ronida mööda treppe ja kaldteid ligemale kilomeeter. Aga vaev tasub end ära. Aegade jooksul on sinna viide erinevasse koopasse kohalikud valitsejad lasknud valmitada sadu budha kujusid, küll istuvas, seisvas, lamavas, palvetavas kui nirvaanas olevas asendeis. Mõni valitseja pole ka end unustanud ning ka enda kuju sinna vahele nagu muuseas sokutanud. Aga see koobastes olev atmosfäär, kujud ja laemaalingud on vaatamisväärt elamus. Meie sealviibimisele andis ilmet veel päikeseloojang mägede taha ja selle värvidemäng kloostritaustal. Sekka ka puudeotsas mängivad ahvid.
Dambulla koobastempel päikeseloojangul.
Buddha kujude vahele "eksinud" kuninga kuju.
Buddha kujud ja laemaalingud. Lisage siia veel kividest õhkuv soojus (õues permanentselt üle +30 kraadi sooja) ja viiruki imal lõhn. Omamoodi elamus on garanteeritud.
Pimeduse saabudes jõuame alla. Autojuht ootab, et edasi liikuda nüüd juba Sigiriyasse, kus ootab meid ees kaks ööd väikeses peremajutuses poolenisti dzunglis.
Lõpuks peale pikka ja väsitavat päva kohal. Autojuht nõudis ka väikest tippi lisaks, ju see siis siin kombeks. Pererahvas üli sõbralik ja naeratav. Majutusasutus ise koosneb  kahest majakesest kummaski kaks tuba. Ja ega see linnake ka ise, vähemalt pimedas just kõige suurem tundu, pigem vist tegu rohkem dzunglisse uppuva külakesega. Ka peatänav  oma madala asustusega ja suuresti pilpaarhitektuuriga napilt sada meetrit pikk.
Kuna päev pikk ja me suuresti veel hommikuse söögiga, kui lõunaks paar banaani välja jätta, siis ennem magamaminekut sööma. Mida muud ikka võtta, kui kohalikku, ehk riis kanakarriga ja kalakarriga. Inks võttis prooviks kohalikku mochiitot. Sai aga mingite lehtedega segatud õrnalt rummi meenutava segu. Niisama juua ei kõlvanud. Märtenilt veidi sekka Cocat laenanult kõlbas küll. Minu kaks külma purgiõlut olid igatahes kindlapeale minekud. Muideks kohalikus mõistes (ja tegelikult meie mõistes ka 😊) on siin alkohol kallis. Inksi " mochiito" maksis 500 (3,3 eur) ja minu ühe õlle hind tuli 550 (3,6 eur), samas suur ports kana karrit maksis 360 (2,4 eur).
Lõpuks kõigil nälg kustutatud ja pea ka magama. Homme siis põhi vaatamisväärsus Lion Rock ehk endine kalju valitsejalossi varemed.
Buddhale on kombeks viia lootoseõitest kimpe. Samas tuleb päris pikk tee mäkke ronida, mille jooksul siis ahvid inimesi ehmatades paljud neist kimoudest endale saavad ja ära söövad.
Sigiriya peatänav, turiste jalutav vants, killerbuss, tuk-tukid, rollerid, autod. Ja see on veel imeväikese küla tänav.

Esmaspäev, 19. detsember 2016

Negombo

LAUPÄEV, 17. detsember 2016

Esimene täispikk päev Sri Lankal. Kuna ajavahe on 3,5h ja pikk lend seljataga, pole esimese hommiku ärkamine just kõige reipam. Meie, "vanad" saame end jalule kella 9.30 paiku ja sedagi äratuskella abil, aga lapsed on ikka täitsa soodad, erti Märten. Isegi ujumast basseinis keelduvad. Meie Inksiga aga teeme hommikuse karastava ujumise ning peale hommikust söömist juba ookeani äärde ujuma.

Vesi on soe nagu supp 😊 Tund ja kauemgi lainetes möllata pole mingi küsimus
Teel randa loomulik sundsuhtlus  kohalike teenusepakkujatega, kas siis söögipoolise või ekskursioonide kohapealt. Kui viisakalt ja resoluutselt "ei" ütled, on suhtlus suheldud. Mōned kavalamad, aga tikuvad nagu muuseas ligi, uurivad kust pärit, ajavad juttu igasugu asjadest ja nagu muuseas jutu sees teatavad, et äkki tahad osta ekskursiooni vōi taksoteenust. Kui leebud, oled konksu otsas ja siis juba keerulisem lahti saada. Eilegi oli lõbus seik. Tänava ääres müüs üks kalur oma mereande. Märten loomulikult tahtis neid saadusi uurida, mis lõppes sellega, et pidime tema hurtsikut ka külastama. Nädati räbaldunud perealbumit ja poolpõdurat vanaema, keda tuli ka kätelda, veidike juttu maailma asjadest ja nagu muuseas pakkumine homme paadiga kohalikule kanalile ja jõepeale sõitma minna. Me viisakalt loomulikult ütlesime, et mõtleme ning kuna me just saabusime ja oleme väsinud, siis peame veel üldse plaani oma tegemistes. Tõusime viisakalt ja lahkusime. Aga me ei tea, kas kohalikud on iga valge inimese taha oma luurajad pannud. Täna hommikul, kui hakkasime randa minema, oli jumala suvalises kohas järsku see sama vennike meie ees, tervitas meid rõõmsalt oma vigases inglise keeles ja tuletas meelde, et ta pakkus meile eile paadisõitu. Viibutas kanali servas loksuva paadi suunas, näitas sõpra, kelle paat see on ja teatas, et teeb meile " veery goood praisss", mis pidavat olema 2-3 korda odavam, kui hotellide poolt pakutav. No võta sa kinni, kas ka nii on, turu uuring ju tegemata selle teenuse osas. Veidi veel tigimist ja saime hinna meie rahas 20 euro juurde(3200 kohalikku) neljale. Mis seal ikka, riskime. Nii kui nii võiks ju täna midagi ka peale ranna teha. Linn ise ju suht mõttetu. Paadisõidul lubati aga 2 h jooksul näidata kohalikku eluolu ja jõel põnevat linnustikku ning "alligaatoreid". Lõime käed ja leppisime pealelõunase aja sõiduks kokku. Vahepeal aga randa. Lapsed merre ja Coe rahavahetust otsima, sest lennujaamas ei julgenud kohe suuremat summat vahetada. Võta aga näpust, lähipiirkonnas pole ühtegi ametlikku rahavahetust, vähemalt ei hakanud silma. Lõpuks ühest suuremast hotellist vastav koht sai leitud, aga võta näpust. Kui kuulsid, et ma ei ela seal hotellis, ei tohitivat nemad mulle vahetada. Ei saanudki aru, mis kuradima seadus see on? Kui hiljem oma perehotelli omanikule kurtsin, et otsime võimalust rahavahetuseks, ütles too, et pole probleem. Võttis telefoni ja peagi oli "rahakuller" ise platsis ja soodsama kursiga, kui ametlikud kohad. Kuid kohe saime jälle meenutuse, et oleme Aasias. Telefonitsi edastas peremees meile kursiks 1 euro eest 157 kohalikku. Veerand tundi hiljem, kui kuller isiklikult kohale jõudes uuris, mis rahatähed meil on, siis 50-euroste peale vangutas pead, et suuri rahatähti vahetab teise (loomulikult kehvema :) ) kursiga ja üleüldse on vahepeal dollar tugevnenud ja euro nõrgenenud ning 155 kohalikku raha 1 euro eest on maksimum. Ikkagi parem kui mujal ja lisaks raha "koju" kätte ka toodud.
Kokkulepitud ajaks vedasime end kanali äärde. Eemalt oli juba meie "kaluri" lehvitamas näha, poolhambutu naeratus näol. Lastele vestid selga, meile neid ei jätkunud ja seiklurikas paadisõit võis alata. Paadiomanik mootorit juhtima ja meie "kalur"  vööri juhendama. Kahju, kuidas kohalikud oma kanalist ei hooli. Kohati oli see üks prügiväli. Seda leidus nii vees, kui kallastel, sekka imekaunis loodus. Õnneks jõele jõdes, see enam nii troostitu polnud. Sealsed loodusvaated avaldasid muljet. Nägime ka meile lubatud eksootilisi linde ning "alligaatoreid", mis tegelikkuses osutusid 1,5 meetristeks varaanideks. Väga ägedad elukad. Üllatavalt lähedale lasid nad end meid oma paadiga. Floora-fauna nähtud ja tagasi. 2 h asemel oli see küll napilt üle tunni, aga vahva oli sellegipooles.
Mis muud, kui tagasi randa. Märten nõudis, et peab enne pimedat veel lainetes möllata saama. Nii ka läks. Lained umbes meetrised ja vesi soe kui vannis, 27-28 kraadi. Lapsed ja ka ise saime pea tunni jagu lainetes kuni nõrkemiseni möllata. Alles suures hämaruses ronisime veest välja.
Srilankalasest kaluri paat, kanuulaadne, tugijalaga katamaraanilaadseks disainitud ja hiiglasliku purjega.
Tagasiteel hotelli võtsime ühest kohalike söögikohast kaasa õhtusöögi, nuudli kanaroa ja mereanni riisiroa. Märten nõudis ka grillitud kalmaari. Ka see sai võetud. Kogu see hunnik imemaitsvat toitu läks neljale maksma alla 10 euro (1400 kohalikku). Vastukaaluks, kui eileõhtune turistikas söömine läks 40 eurot. Vahe mitmekordne. Ah jaa, alkohol, ka õlu, on siin eraldi poodides ja nii sama marketites seda ei saa. Seega väike õlu õhtuks, tuli leida eraldi poest.
Kõht punni ja väike õlu kõrvale. Ja mida lapsed veel tegid? Loomulikult basseini ujuma!
Homme aga juba edasi. Ees ootamas Sigiriya, oma Lõvimäega ja Dambulla oma koobas pühakojaga. Suurem seiklus alaku.
Meie "reisikiiks" 😊 Võimalusel püüame alati pilgu heita ka kohalikule surnuaiale. Need on enamasti väga kõnekad.
Triinu õpetas Sri Lanka kassipojale täringumängu, loodetavasti läheb kassil seda edasises elus vaja. 


Teel Sri Lankale, Negombo rannas

REEDE, 16. detsember 2016

No nii, me teeme seda jälle. Seekord aga koos lastega. Nemadki juba piisavalt suured, et end seiklustes proovile panna. Teine pōhjus ka. Lihtsalt keeruline on ilma nendeta  enam kuhugi kaugele minna. Ei jõua neid süüdistusi lihtsalt enam kuulata: "teie jälle lähete, aga meie peame siia külma ja tatise ilmaga koju jääma". Seekord aga Sri Lanka. Ei olnud teadlikult valitud koht. Lihtsalt hea hinnaga lennupiletid saime ja lend türklaste rahvusliku lennufirmaga.
Viime neli seljakotti reisile
Teatud hulk suviseid riideid seljakotti ning punuma. Autoga Riiga ja sealt juba lennule. Lend läbi Istanbuli, kolm tundi lennujaamas hängimist, mis päädis muidugi sellega, et Inks kustus ennem uuele lennule minekut ja keeras end ootesaali pingile kerra magama. Poleks ju lugu ühti, aga magama heites oli antud ootesaali osa pooltühi. Ühel hetkel aga täitus see paksult inimestest ja kohti nappis. Inks aga magas "ülbelt" üle pingi kangelasund. Mingid eestlased läksid mööda ja teadmata, et me ka ise kaasmaalased oleme, kiristasid Inksi suunal kõvahäälselt hambaid. Siit moraal. Ära arva, et sa kaugel olles oled seal ainus eestlane ja kellegi kohta kõvahäälselt kommentaare loobid.
Lõpuks taas lennukis ja nüüd juba suund India ookeani suunas ja lennuajaks märgitud 11 h! Oma üllatuseks aga saame teada, et me ei maandu otse Sri Lankal, vaid teeme ka tehnilise (nii nad seda nimetasid) vahemaandumise Malediividel. Mis seal ikka, kui nii siis nii.
Malediivid Turkish Airlinesi aknast.

Aga miks seda "tehniliseks"nimetati, ei saanudki aru. Tegelikus on see, et ühe lennuga viiakse rahvas laiali kahte kohta. Üks osa reisijatest ronis peale 8,5 h lennukist Male lennuväljal maha ja need kes Colombosse jõuda tahtsid, istusid lennukis ja vahtisid vesiste suudega, kuidas atollisaare ümber helesinised lained mänglesi ja ootasid oma edasilendu. Lõpuks taas rattad maast lahti ja nüüd küll juba suund Sri Lanka suunas. Viimane pilk õhust maalilistele korallriffidest Malediivisaartele ning 1,5 h pärast puudutasid rattad juba Sri Lanka palmidest lokkavat maad.
Esimene asi mis vastu nägu lõi oli suur ja niiske lämbus. Nahk läks hetkega niiskelt kleepuvaks. Pole hullu küll harjub ära. Viisaprotseduuri viis läbi suht tülpinud ja üleoleva ilmega ametnik, mis kestis napilt 5 minutit. Pass läbi aparaadi, see näitas, et viisapaberid korras ja riigile ka lõiv tasutud, kleepsuviisa passi, tempel peale ja "welcome to SL". Lennuvälja esisel ühes pangaputkas ka esimene rahavahetus ja ruttu taksosse, et esimesse ööbimisaika jõuda. Pea 24 h järjest reisitud ja tahaks jala lõpuks sirgu lasta. Ees kaks päeva aklimatiseerumist kohe kõrval olevas Negombo linnas.
Asjad tuppa ning ruttu ujukad jalga. Saaks ennem peatselt saabuvat pimedust veel ookeani ujuma. Mmmmm. Liivarand, ookean, lained ja vesi..... nagu vannis. Lained muidugi võimsad. Algul ehmatas ära, kas julgebki minna. Kui vette saime, polnudki nii hull. Ettevaatlik tuleb olla, aga õnneks merre ei tassi. Ujumisest ei tulnud küll midagi välja, aga lainetes hullamine oli tegevus omaette. Märteni saime pea tund aega hiljem veest välja ja pigem selle klausliga, et kohe läheb pimedaks.
Väike päikeseloojangu suplus India ookeanis
Veel väike jalutus linnavahel. Söögiks mereandidest õhtueine ja hubasesse perehotelli SummerSideResidence tagasi. Päris mõnus kohake, kõrvalisel tänaval kohe Hamilton kanali ääres. Kuna ka hotellil on oma väike bassein, siis mis te arvate, mida Triinu ja Märten hetkel  siin sumedas õhtus teevad...?
Eeh, poolmagamata öö ja pikk reis annavad tunda. Eestis kell 19.00, siin 22.30. Tuleb magama minna...eks homme näe, kuidas meil siin edasi läheb. Head ööd, külma Eestisse.
Kuna meri ja isegi ookean on kiviviske kaugusel, siis õhtusöögiks loomulikult mereannid.

Viimati koju jõudes läks nagu tavaliselt, kiire argipäev neelas meid hetkega.  Tavapäraselt olen kodus pärast reisilõppu lisanud ka ühe ülevaatliku ja kokkuvõtva pildigalerii. Teen siia pesa valmis ära, lubadusega panna pildid seekordselt reisilt tagasijõudes.

Tore on aga see, et vähem kui aasta ja me oleme Aasias tagasi. Sedapuhku siis jõulud Sri Lankal 😄

Kolmapäev, 3. veebruar 2016

Ja hakkabki siis seekordne Aasia seiklus oma programmiga lõpule jõudma. Jääb veel poolteist päeva siinmail viibida, mis kujuneb suuremalt jaolt tagasisõiduks retke alguspunkti ehk Ho Chi Minhi. 
Nagu mainitud, kujunes öö Sihanoukvilles suhteliselt lühikeseks. Alfile ja Hennole veel kõige lühemaks. Kõigetipuks kaotas Henno ranna ööklubide vahel seigeldes mingil hetkel oma Ho Chi Minhi turult ostedud " kallihinnalised originaal Clarks'i"  nahkplätud.   Ei jäänud muud üle, kui tuli leida uued, et hotelli saada. Lahendusena osteti lihtsalt tuk-tuki mehe jalast 1$ eest ära tema sinised plätud, mis sest, et need 3-4 nr väiksemad olid. Vähemalt midagigi jala otsa pista.
Ennem hommikust bussipeale minekut, et Phnom Penhi lennujaama (230 km) sõita, otsustasid Coe ja Inku ikkagi veel korra ka merevee ära proovida ning kiire varahommikuse (6.30) ujumise teha. Mere äärde jõudes, oli näha mererannal jõmisemas veel viimaseid öiseid pidutsejaid. Värskendav ujumine tehtud ja kiire hommikusöök tänavaäärses kohvikus ning oligi aeg hotelli naasta, et kiirelt veel asjad pakkida ja end hotelli ette bussiootele sättida. Coe otsustas ka veel üle kontrollida, kas teised reisikaaslased on ärganud. Alf magas poolpärani uksega oma toas "kangelasund" ja oleks kindlasti bussile mineku sisse maganud. Suure raputamise peale võttis lõpuks ikka jalad alla. Henno ja Aire toa ukse taha jõudes, vaatasid ukse tagant vastu eelpool mainitud sinised tuk-tuki plätud. Esmapilgul ehmatas Coe ära, kas äkki vale tuba. Argliku koputuse järel kõlas seestpoolt Aire tuttav hääl: " jaa-jaa, sisse!". Küsimuse peale, kust need plätud ukse taha said, tuligi lugu päevavalgele.
Buss pidi hotelli ette tulema kell 8.00, aga jõudis siinsele piirkonnale omaselt kella 8.30 paiku. Ette vuras 12 kohaline väikebuss, millega ka Phnom Penhi suunas liikuma hakkasime. Alf sai oma pinginaabriks väiksemat kasvu kohviku ja pagarikoja omanikust keskealise khmeerihärra, kes ei suutnud ära imestada, kui suur see Alf on ja surus end kohalikele omaselt rõõmsameelselt Alfi ja bussiakna vahelisse pea olematusse istmetühimikku. Mõnus sell oli. Rääkis suht soravat inglise keelt ning suurem osa teest sai tutvustatud vastastikku oma maa elu ja kombestikku.
Peale nelja tunnist loksumist, signaalitamist ja meile harjumatut liikluskultuuritamist lõpuks Phnom Penhi lennujaamas kohal. Mis seal ikka, aeg hüvasti jätta Kambodžaga ning suunduda taas Ho Chi Minhi ehk " kommunistlikku" Vietnami. Super lend. Vietnam Airlines lennuk oli mugav, laiade istmetega ja isegi 2 h lennu juures pakuti sooja toitu ja mis oli lennukitoitu arvestades, isegi maitsev.
Õhtuhämaraks Ho Chi Minhis kohal. Viimane õhtu üldse siin reisil kohapeal. Väike tiir taas turule, et veel kingitusi osta ning ka kohaliku toidu naudisklemine hotelli juures olevas tänavaäärses kohvikus. Alf sööb mõnuga ja leiab, et Kambodža köök oli väga maitsev, aga Vietnami oma on veelgi rikkalikum ning maitsvam. Inks lisab, et kambodžalane on lahke ja tore, aga vietnamlane on veelgi lahkem ja rõõmsameelsem. Kas ka päriselt see nii on, jäägu igaühe enda kogeda ja otsustada. Aga meie reisiseltskonna ühine kogetu on hetkel selline.
Shoppamine tehtud ja kõht taas head ja paremat täis, saabub suur rammestus. Eks selles mängivad suurt rolli eilne lühike öö, möödunud päevad, kuum ilm ja päike. Reisimahlad on väljas. Henno ja Aire keeravadki ära põhku. Alf, Inks ja Coe otsustavad veel teha väikese jalutuskäigu backpacersite pidutänaval. Tuju ei teki ja silmis sära pole. Mis seals ikka, otsustame ka ise ära magama keerata. Ka homne öö ei pruugi kõige lihtsamalt minna. Terve öö lennukis ja magamine istuvas sundasendis ei ole päris magamine, pigem vegetatsioon ja une teesklemine. Seega head ööd.
Hommik. Kuna lend läheb alles 16.30, otsustame veel linna minna. Korra käib mõte peast, et külastada veel käimata Vietnami sõja muuseumit, aga loobume. Aega jääb väheks ja môned kingid tahavad veel otsimist ja ostmist. Teel turule läheme läbi pargi. Seal käib Tet'i laat ehk siis Hiina uusaastalaat ( nagu meil jõululaat). Laada kaubaks põhiliselt kõiksugu lilled ja muud dekoratiivsed taimed ning puud. Jõulukuuse asemel erikujulised mandarinipuud. Äge ja ilus kogemus. Edasi turule. Turg kihab taas. Kõik püüavad sulle oma kaela määrida. Kui ei kauple oled loll. Loomulikult püütakse  sulle algul ikka suht kirve hinnaga asi kaela määrida. Kuna võõrkeele oskus on kesin, siis kirjutatakse summa taskuarvutiga. Sina raputad pead ja ütled " no- no -no". Seepeale annab tema sulle arvuti ja sina kirjutad oma pakutava summa. Meie pakkusime oma enamasti 2-3 korda madalama. Seepeale tegi müüa enamasti ülihaput  nägu ja püüdis sulle väita kui hea ja " originaal"  see on. Seepeale tegi tema oma uue madalama taskuarvuti pakkumise, siis meie oma endisest tsipa kõrgema, siis tema veel madalama, meie veidi kõrgema ja tema..., siis meie..., tema, meie, tema, meie. Lõpuks ütles vietnamlane oma n.n lõpliku hinna ja meie oma, tema omast ikka veel tunduvamalt madalama ja jäime omale kindlaks. Tihti nii ka jäi. Harva tuli veelgi kardinaalsemaks minna ja teatasime, et rohkem ei maksa ning lahkume. Nii pea kui selja lahkumiseks keerasime, kõlas selja tagant: " okei-okei" ja oligi kaup tehtud. Sellisele tugevale tingimisele vaatamata, usun, et ka vietnamlasest kaupmees kahjuga ei kaubelnud. Seega rahule jäid mõlemad.
Kaubast tahavad nad igal juhul lahti saada ja vajadusel ka pettusega. Ühe sellise osaliseks oleksime ka ise saanud. Nimelt tahtsime lapsele kooliskäimiseks ühed "Adidase " jooksujalatsid osta. Vaja oli numbrit 38. Meeldinud mudelil oli aga saada vaid kuni 37. Kui minema end asutasime teatas järsku müüa, et tegelikult saab seda ka 38. Oodake, kohe tuuakse. Ootasime ja ootasime, kuniks järsku ilmuski üks noormees. Ulatas meile tsellofaan kotis jalatsid. Kotil kenasti nr 38 peal. Jalatsi keelel, kus enamasti toote kogu info peal, silt puudus,  sisetalda uurides,  leidsime selle alt Nike kleepsu infoga nr 38. Huvitav, huvitav, n.ö Adidase jalats ja Nike sildiga info. Osutame asja ka müüale, tema vaid laiutab totakalt käsi ja seletab midagi omas keeles. Selge, asi ikkagi kahtlane. Osad sildid kadunud, osad naljakalt kahtlased. Seega uurime jalatsit edasi. Lõpuks leidsime oma kahtlustusele ka kinnituse. Ühe serva alt leiame väikese külgeõmmeldud sildikese nr. 36!!! Näitame leidu müüjale, surume jalatsid talle  sülle ja ütleme kurjal toonil "thank you!" ning lahkume.
Aga muud kauplemised läksid lõbusalt ning asjad normaalselt aetud.
Väke traditsiooniline supp Pho Bo (loomalihasupp) veel lõpetsuseks ning aeg lahkuda. 
Algab 25 h reis koju. Ho Chi Minh-Singapur-Helsinki-Tallinn-Tartu.
Tagasi reaalsesse argipäeva. Tagasi sombusesse talve. Tagasi tööle, et taas veidi "rasva" koguda, et taas ....  mõtteid mõlgutama hakata, kuhu järgmisena!

Paar põnevamat fakti veel.
Kambodžas peetakse alates 12 eluaastast noort täiskasvanuks ning ta võib ametlikult tööl käia ning perele raha teenida. Seega jutud lapstööjõust nende seaduste alusel ei kehti.

Vietnamis on rahvastiku suurus 97 miljonit inimest. Rollereid on 45 miljonit. Seega pea 2 inimese kohta on 1 motoroller.

Esmaspäev, 1. veebruar 2016

Sihanoukville - päev 12

Viimane päev rannas. Kahju, hakkab ka see etapp reisist lõppema. Samas, kõik oleme suhteliselt kärsanud olekuga ja rannas otsitakse lebotamiseks varjulisi kohti. Tagasihoidlikult jäetakse päikese kätte kärssama vaid üksikuid kehaosi. Otsustame , et teeme hommikul ennem suuremat päikest ka ühe mereretke kajakkidega. Vaid Alf otsustab "ranna-eestlaseks" jääda ja saadab meid pidulikult merele. Võtame suuna   2,3 km kaugusel meres  lösutavale väikesaarele. Algul on nende kajakkide taltsutamisega jupp tegu. Kerged "munakoored" tahavad lainetes ja tuules  omasoodu sõita. Lõpuks veidi harjudes, taltsutame need ära. Pool tundi sõudmist ning oleme saarel. Saare asukateks on üks khmeeri pere. Kingime lapsele mõne kommi ja asume džunglisse kasvanud saarekest mööda rada uurima. Täiesti sõgedad eestlased. Me teeme seda paljajalu, kuna plätud jäid randa. Kõnnime lehesegusel rajal teadmata, kas meid võivad ka mingid ohud varitseda (ämblikud, skorpionid, maod jms). Läheb õnneks. Vaid Aire saab ühelt punaselt sipelgalt hammustuse. Mõned ilusad merekarbid rannast taskusse ja tagasisõidule.
Veidi veel rannas ujudes, mõnd kehaosa päikeses kärsatamas, hakkame ka otsi siin rannas kokku tõmbama. Täna õhtuks peame jõudma mõni kilomeeter eemal asuvasse "pidude ja patu pealinna" Sihanoukville. Kuna meil suur osa reisist liigutud mööda veeteid, siis otsustame traditsiooni jätkata ja teeme kaupa paadi takso mehega. Kaupleme algselt ülepakutud 50$ hinna 25$ peale, jäädes kokkulepitud ajaks sõitu ootama. Lõpuks on vennike kohal ja teatab, et esimene pool sõidust tuleb ikkagi tuk-tukiga teha. No ei saa aru. Miks ei saa eemalt paadiga siia sõita? Lõpuks paadi juures. Suur puust kaluripaat. Purret ei kuskil. Kahlame kotid pea kohal  nabani vees paati ja merereis kahe poisikeseohtu paadimehega algab. Veidi loksumist ja olemegi Sihanoukville rannas. Taas ei mingit randumispurret. Üks poistest viskab ankru põhja, teine juhib paadinina rannaliiva suunas. Lained on üsna kõrged ja ankur ei pea hästi. Tulemuseks viskavad lained paadi risti ja täiega rannaliivale põhjapeale kinni. Meie saame küll kenasti maale, aga paat on lootusetult rannaliival kinni. Algab paadipäästmise operatsioon, mis sarnaneb jõumeeste võistlusega. Õnneks tuleb mitu rannas peesitavat meest veel appi. Iga randa pahiseva suurema laine kaasabil saame lõpuks paadi sentimeeter haaval merre tagasi. Sobime küll jõujurakateks. Nüüd läbi tuk-tuki meeste armee hotelli poole. Hotelliks taas kaasmaalaste hotell, Beach  Road Hotel. Hotell suht ranna lähedal, peatee ääres. Hotellil lehvimas ka suurelt Eesti trikoloor. Väliselt suht korralik asutus, aga toad veidi väsinud ilmega, tahaks juba remonti. Siin kohtame päris palju kaasmaalasi. Tundub, et popp koht kaasmaalaste seas.
Egas midagi, väike ujumine hotelli basseinis ja linna homsele bussile Phnom Penhi pileteid hankima. Paari normaalsema firma bussipiletid otsas, aga ühele siiski saime. Seega homme hommikul kell 8.45 bussile. Nüüd aga kohalikku sööki mekkima. Seekordsed nuudlid lihaga osutusid maitsvaimaks, mida senini elus söönud oleme.
Siis poodi, kilose rummi järgi. Poest väljudes kilkas Alf rõõmsalt, et näe terve kilo rummi hotelli ühe koksi hinnaga. Juhhuu! Tagasi hotelli, et teha rummi seltsis ettevalmistusi õhtuseks pidu ja patupealinna tiitlile õigustust otsides. Tund, poolteist hiljem olemegi rannarajooni tänavatel. Pattu saaks teha küll, kui seda otsiks. Teistest eristuvaid khmeeritüdrukuid on üksi või juba kaaslasega liikumas näha küll. Mitmed khmeerionud pakuvad nagu pooljuhuslikult marihuanat või kangemat keemiat. Pidupealinna tiitli puhul oleks arvanud midagi enamat. Rannapromenaadi kõrtsud paugutavad tümakat omajagu ja tantsu ning melu on ka, aga oleks enamat arvanud. Sellest hoolimata leiame ise ka öös tantsu ja seiklusi. Nii mõnelegi meist jäi öö lühikeseks.

Fakte ka. Kambodžas on ametlikult käibel kaks valuutat: kohalik riel ja Ameerika dollar. Suhe 1$ / 4200 rieli. Pangaautomaadid väljastavad vaid dollareid ja vähemalt turistidega arveldatakse dollarites. Kuna münte käibel pole, siis väiksemate summade puhul, mis on alla dollari arveldatakse rielides. Näiteks kui peaksid arvest tagasi saama 25 $ senti, antakse sulle 1000 rieli.

Reede, 29. jaanuar 2016

Puhkus jätkub - päev 11

...hommikul ärgates, polnud eileõhtusest kohaliku "viski" mekkimisest rannas häda midagi. Ju siis oli normaalne kraam. Kohustuslik hommikune ujumine. Vesi ei karasta, ronid nagu vanni ligunema. Ja taas rand... päike....ujumine. Eilsest olid juba mitmed kohad haiged. Kellel selg, kellel kintsud, kellel muu piirkond. Vaid Coe kilkab ringi, ise punane kui vähk, et temal pole häda midagi. Alf ja Henno lasevad endale päikeseloojangu kalapüügi kohalike poolt kaela määrida. Järjest enam otsime varju päikese eest ja vahepeal vees veidikenegi jahutust otsides. Lootusetu. Vesi on soe kui supp ja meie hulbime kui frikadellid seal sees. Ainuke külm asi on õlu, mida vahele rüüpame. Lõunaaeg võtame taas rannas kohaliku khmeeritädi käest vardas grillitud kaheksajalad ja kalmaarid ning kõrvale külm õlu.
Peagi viiakse Alf ja Henno paadiga saare alla kalale. Coe, Inks ja Aire, võtavad ette jalgsimatka pikki randa loodusesse. Super ilusad kohad. Liivarannad , sekka metsatukad, laavakivi paljandid kaldapealsel, mida meri ja tuuled on aja jooksul vorminud eriskummalisteks vormideks, tekitades monumentaalseid moodustisi. Loodusel on hea kunstnikukäsi. Kahjuks tõdeme, et on ka selles suunas näha esimesi samme tulevaseks kinnisvavraarenduseks. Läbi džungli oli näha tee-ehitust ranniku poole. No eks mõne aasta pärast on ka siinpool juba hotellidest palistatud rannikuala. Kohalikelt hiljem kuuleme, et see ala oli veel hiljuti sõjaväe käsutuses.
Alf ja Henno said oma õhtuse kalapüügiga ligemale kolm kilo kala. Ka mõne üsna eksootlise. Teha aga polnud nendega midagi. Ise neid ju ei grilli, purki ka ei pane. Seega jäi vaid püüdmisrõõm ja kohalikele teadmine, et "barangid" (valge inimrass) püüdsid neile kala ja maksid ka veel selle lõbu eest.
Mis seals ikka, teeme veel siin viibitava viimase õhtusöögi kohaliku menüü valikuga ...ning plaaniga ka väike õhtune kohalik jook mererannas....aga peale korralikku kõhutäidet valdab kõiki suur tappev rammestus.  Eks kuumus ja päike on oma töö teinud. Vaatame üksteisele uniste nägudega otsa ja pilgud ütlevad vaid üht, "magama".

Fakte. Kambodžas pole lahutus tabu. Lahutus on lubatud, kui lähed külavanema juurde ja annad teada, et abikaasa peksab või pole andnud vähemalt kolm kuud seksi. Kui külavanem selle fakti heaks kiidab, on lahutus toimunud.
Ka abiellumine on lihtne. Leiad armsama ja kahe päeva pärast vōid abielu sõlmida.

Tavapärane rannalõuna
Mehed päikeseloojangu kalapüügil
Saaki kogunes üle 3 kg. Khmeerid said hea diili, valge mees maksis raha paadisõidu ja kalapüügi eest ning andis püütud kalad ka neile.