Pühapäev, 29. detsember 2019

28.12 Laupäev - Jakarta-Yogyakarta

Eilne vihm ikka lõpuks rauges  ja saime ka õhtuse tiiru Jakarta hotelli lähiümbrusele peale peale teha. Ka veidi mööda poode kolada. Inksile jättis kaubanduskeskuse 6. korruse Indoneesia teemaliste meenete väljapanek unustamatu mulje. Aga oli ka mida vaadata (ostma veel ei hakanud). Õhtu lõpetasime kohaliku “seafood” tänavasöögikoha pakutavaga. Grillitud krevetid ja fritüüritud kalmaarid, erinevates kastmekombinatsioonides. Kõrvale külm õlu (lastele coca). …ja taustaks live muusikud kohaliku levimuusika taustaga. Päris ägedalt lasid.

Jep.  Hommikul on ikka veel veidi raske ärgata. Pole harjunud selle 5 h kellavahega. Peale hommikust kõhutäit sai kohaliku taksojuhiga kokku lepitud lennujaama sõit. Oleme kuulnud ja vist vastab ka tõele, et odavamaid taksosid on siin BlueBird (Snilind) takso. Selle ka tänavalt kinni püüdsime. Takso jäi meid kenasti hotelli ette ootama ja meie vudisime tuppa asju pakkima. 40 min hiljem istusime taksos ja võtsime suuna taas lennujaama. Lennujaama teel küsib ootamatult taksojuht pea olematus inglise keeles Coelt, et kas härral on teemaksu kaart olemas. Oot-oot, mis asi? Taksojuht näitab enda teemaksu kaarti ja osutab taas Coele. Kas sul on see kaart? Kohe tuleb tasuda teemaksu. No kust  kuradikohast see mul olema peaks? Ma pole ju kohalik. Vana rähmab käega ja viibutab masinale oma kaarti . Tasu “tervelt” 9500 ruupiat (umbes 70 senti). Ennem lennujaama veel korra, siis läheb 7500 ruupiat (50 senti). Aga taksosõit läheb meile lennujaama maksma 158 000 ruupiat (10 eurot) ja seda 45 min autosõidu ja pea 30 km läbimise eest! See taksofirma on tõesti odav. Kahe päeva tagune sõit hotelli poolt tellitud taksoga Indoneesiasse jõudes oli 400 000 ruupiat (27 eurot)! Noh, see ongi ju teada tuntud reisija tõde, et kõige kallimad on takso lennujaamasr hotelli ja esimene õlu turistika söögikohtades :D
Kohalike lendude terminal on väga mõnus ja rahulik. Turvakontroll on suht tagasihoidlik. Lased kohvri läbi masina ja ise läbi turvavärava ning oledki lennujaamas. Isegi vedelikud ei huvita kedagi. Ennem turvakontrolli tuli meil vahetult meelde, et kaks veepudelit on kotis. Loomulikult hakkasime neid kiirustades alla kulistama. Turvamees masina taga hakkas meile kätega vehkides seletama, et mida te lollid siin jamate. Pange pudelid rahulikult kotti tagasi ja jooge neid siis, kui te tegelikult juua tahate. 
Lend Yogyakartasse kestab ametlikult 1.20 min. Meil läks veidi kauem, sest vahetult ennem maandumist anti teada, et maandumine hilineb veidi. Miks, ei öeldud kohe. Peale mõningast tiirutamist ja maandumist aimasime põhjuse. Lennujaama rada oli ühtlase veekihi all, sest vahetult oli taas lõppenud troopiline äikesevihm ja ju see ka oli hilinenud maandumise põhjuseks. 

Nüüd siis uus koht avastamiseks siin Jaava saarel. 4 päeva Yogyakartat ja selle ümbrust avastada. Hotell (guesthouse) asub kesklinna lähedal. Kena väike (kümnekonna toaga) basseiniga hotell. Toad käes, loomulikult esimene asi kohe toa kõrval asuvasse basseini end jahutama. Teisiti siin lämbes ja higistavas riigis pole meie jaoks mõeldav. Pärast seda esimene linnaga tutvumise tiir. Loomulikult lollid turistid panevad pea seljas linna avastama ja mõningase trampimise järel avastavad end kuskilt pimedalt kõrvaltänavalt ja siis laiutavad käs: “Kus siin kesklinn peaks olema?”. Ei ole, sest oleme pannud ju risti-vastupidises suunas minema. Keerame kaardi õigetpidi ja proovime uuesti! Muideks ka GoogelMaps ei aidanud. See lülitus alles hiljem sisse ja hakkas meie punkti kaarti peal vedama siis, kui olime eksimise kaugeimas punktis. Muideks egas see ka meid hiljem kõige paremini mööda linna juhtinud, mis tõttu jäigi  juba pimenenud linnas päris kesklinn avastamata ja pöörasime ühel hetkel end turvalisemana (tegelikult on siin väga turvaline tunne olla) tundunud kodutänavasse tagasi. Otsustasime täna taas tänavatoidu kasuks ja tellisime ühelt “grillikärumehelt” hunniku satay kanavardaid maapähkli-chilli- ja sojakastmega. Mmmmm! Super! Kohalik külm õlu kõrvale ja koju basseini äärde pikniku pidama. Tõesti super!

Järgenavd kolm päeva oleme plaaninud selliselt üles ehitada, et homme avastame linna vaatamisväärsusi: sultani tempel, kohalik tantsuetendus,  maa-alune mošee ja muud kohalikud vaatamisväärsused. Esmaspäeval linna ümbruse vanad “kivihunnikud” ehl Borobodur ja Prambanan templid ning kolmandal päeval üritaks tuubida mööda koopajõgesid ning vaadata koskesid ja loodust. Merapi vulkaani otsa sel korral ei hakka ronima, kuna vastavalt hooajale, pidavat see enamasti pilvedes kinni olema ja suure tõenäosusesaga istud seal lihtsalt udus (pilves) ja ei näe midagi.

Loodame, et ilm kõike seda võimaldab. On ju ikkagi vihmaperiood ja iga päev on korra ka päris korralikult äikest andnud. Aga vähemalt vihm on siin soe :)

Päev lõppes Coele ületee asuvas baaris kesköise õlle ja Rock’n’Rolli saatel.
Oh oleks seda ainult lennukis kuskile panna :)
Rahvuslike nukkude kollektsioon võttis silme eest päris kirjuks, aga nii ilus oli ...

Vaade meie Yogyakarta kodu toa ukselt, voodist basseinini on 12 sammu :)

"Grillikärult" ostetud kanavardad satay-maapähkli-chilli-soja kastmes maitsesid imehead.
Sousti lakkusime paberilt ära!
"Indoneesia ema" skulptuur meie Yogyakarta kodutänaval.
Bintang, Roc'n'Roll, südaöö, õues +28 kraadi.

Reede, 27. detsember 2019

27.12 Reede - pealinn Jakarta

Veidi raske oli hommikul ärgata. Pool magamata eelnev lennuöö ja Eesti aja järgi kell 4 ärkamine, mis sest, et kohalik aeg on juba 9 hommikul. Suht korralik hotelli hommikusöök ja “jahile” s.t vaja muretseda homseks rongipiletid 500 km kaugusele Yogyakartasse. Tegelikult on juba ärevus hinges, sest internetist uurides näitas rongipiletite kohapealt 0 piletit. Äkki siiski rongijaama kassast saab midagi või saab selgust kust võib veel leida. Õnneks on rongijaam meie hotellist 20 min jautuskäigu kaugusel, seega hommikune jalutskäik lämbelt-niiskes linnas. Rongijaamas selgub tõsiasi, mida pole seda pole. Kõik piletid on meie soovitud, 28. detsembri kuupäevaks Yogijasse läbimüüdud. Öörongile veel üksikud kallid piletid (950 000ruupiat = 63 eurot nägu!)on, aga päevastele mitte. Kas veel üks pool magamata öö, loksudes rongis 8-9 h? Otsustame, et “Ei!” Internetist uurides leiame veel ühe rongivariandi, 2 km eemalt teisest rongijaamast peaks ka veel mingid rongid sinnapoole ühe ümberistumisega minema. Läheme siis uurime sealt. Jala? Kuramus, ümberringi suured magistraalid ja autode meri. Ülekäiguradu pea pole, vaata ise kuidas üle tee saad. Lihtsam liikuda tuk-tukiga. Neljakesi sellele (2,7 euri) ja järgmisesse raudteejaama. Kui esimene, Gambiri raudteejaam oli soliidne ja rahulik, siis teine, Pasar Senen oli tuntavalt rahvarohkem ja kohalikum. Pileteid? Lootusetu. Kassa järjekorras 70 inimest. Õnneks oli piletite info üleval ka ekraanil ning tuvastasime, meie suund taas meie soovitud kuupäeval läbi müüdud.  Selge. Plaan A kohaselt oleme Jakartas lõksus. Tuleb tekitada plaan B. Kas muudame kuupäevi ja jõuame päev hiljem Yogijasse? Ei. Tundub, et Jakarta on mõtetult suur linn ja siin ei viitsi kauem sitsida. Öörong sai ka juba maha laidetud. Bussiga? No ei riski. Kitsad ja autodest pungil teed. 500 km ehk min 14-15 h. Ei ahvatle. Seega jääb vaid siselend. Ja oh üllatust, võta pileteid, mis kellaajaks aga soovid. Naljaks. Rongid välja müüdud, aga lenda palju tahad. Ja kui hindu uskuda, siis rong meeleltult odavam ei ole. Rong Yogiakartasse u. 35 euri ja lennuk 50 euri. Rong 8,5 h, lennuk 1 h. Eks siis lendame, kui nad meid rongile ei taha. Kahju vaid, miks me päevarongile tahtsime, et osa Java saart rongiaknast jääb nägemata. 
Muidugi lennukipiletite ostmine osutus lõpuks ka oma 2 h internetiportaalides möllamiseks. Inks püüdis nii ja naapidi, ühes portaalis ja teises, mitme brauseriga, arvutiga ja telefoniga, ka läbi Eesti sõbra abiga, aga lennupiletite portaal (eDreams) keeldus makseid aktsepteerimast. Kui raha vastu ei võeta, ei anta vastu ka lennupileteid. Lõpuks meenusid reklaamid tänavalt ja kohalike soovitus, et siin kasutavad kõik hotellide, bussi-, rongi- ja lennupiletite broneerimiseks kohalikku portaali (tiket.com) ja see võttis meid kohe “omaks”. Uhh. Saame siit ikka tulema plaanitud ajal.

Jakarta. Suur, 22 milj elnikuga linn. Kesklinn puhas ja üsna roheline. Täis uusi klaasist pilvelõhkujaid ja sekka madalaid vanu kvartaleid. Seega kõike. Liiklus meeletu. Autodest üle paisutatud laiad tänavad. Jalakäiana pole kõige sõbralikum linn. Üle teede raske saada. Vähe ülekäiguradu ja nii mõnigi neist lõppeb kraavis või lillepeenras. Vaata ise, kuidas edasi saad. Ja need vähesedki ülekäigurajad on parajad teeületuse katsumused, isegi siis, kui sulle roheline tuli teed näitab ning autole punast. Ikka pead sa ettevaatlikult teele astudes kõvasti ka kätega vehkima:“näe ma tulen” ja siis ikkagi rollerite ja autoda vahel elu eest võideldes teed ületama. Mõnel pool on ka ilusaid laiu kõnniteid, siis nad kaovad. Suur osa kõnniteedest on enda alla vallutanud ka päevased kauba- ja söögiputkad, ning ka rollerite, motikate “parklad” ning sina ise pead ikka sõidutee servas endale teed leidma. 

Sellele vaatamata jätab (kesk)linn üsna meeldiva mulje. Vabaduse sammas koos pargialaga, mõned purskkaevud, kirik, mošee (sisse ei saanud, kuna käis meeste palvus), uued kõrghooned jne. Linn on suur ja palju poole päevaga vaadata ei jõua. Ka niiske lämbus tapab. Riided kleepuvad keha külge. Parem puhkame veidi hotellis, et õhtupoole veel veidi ringi vaadata ja ka ehk veidi poodidesse piiluda… Karta on, et täna me siia hotelli ka jääme. Vahepeal saabusid suured äikesepilved ja kella 16.30 alates on tulnud tihedat troopilist äikesevihma … eks näis kui pikalt annab. Hetkel on juba 18.45 ja sähvib ning ladistab armutult.

Troopiline äike, mis juba mitmendat tundi hotellitoa akna taga möllab.
Ülekäigu rada, kui seda õnnestub üldse leida, lõppeb kõrge äärekivi ja lillepeenraga :)
Kerjuseid Jakarta tänavatel me ei kohta, küll aga on linnatänavad koduks paljudele.
Kliima ka muidugi soosib sellist eluviisi, proovi sa meil ...
Indoneesia vabadusesammas Jakartas koos ümritseva kauni pargialaga ja taamal pilvelõhkujatega.
Esmasmulje Jakartast - ilus, puhas, roheline, moderne.

25.12 Kolmapäev ja 26.12 Neljapäev - 27 tundi trippimist

Nüüd me siis teame, et meie koduuksest Jakarta hotellituppa on 27 tundi põhimõtteliselt non-stop trippimist. Ümberistumiste ajad lendude vahel olid sel korral võiks isegi öelda väga lühikesed - nii Stockholmis kul ka Dohas mõlemas kaks tundi. Nii lendude ajal kui ka tagantjärele läks aeg üllatavalt ruttu. Ära sai vaadatud nii mõnigi film, mängitud nii mõnigi mäng (Coe mängis kogu “kurjade lindude” mängu LÕPUNI! :)) kui ka vahelduva eduga tukutud ja kohal me olimegi. Natukene jabur oli, et Eesti aja järgi oli kell pool üheksa hommikul (Indoneesia aja järgi pool kaks päeval), kui silma paariks tunniks looja sai lasta, aga kuna mingil põhjusel olid lennukis kõik aknakatted päevasel lennul alla lastud, siis olime tõesti nagu papagoid, tuba pimedaks ja tuttu. 

Esimene ärev hetk tekkis pagasit oodates, kui Märteni seljakott oli viimases kärus viimane kott. Olime juba peaaegu leppinud, et saame pabereid täita ja kogu selle jandi läbi teha, aga õnneks siiski mitte. 

Taksojuht, kelle olime hotellist vastu tellinud, mängis mängu, et ta proovib meid ise ära tunda ja ühtegi silti käes ei hoidnud nagu nad seda tavaliselt teevad. Seega, jalutsasime me temast südame rahuga mööda ja ootasime maja ees, kuniks ta ise närviliselt Whatsappi meile sõnumeid hakkas saatma, et kus olete :) Sõit lennujaamast kesklinna hotelli võttis ca pool tundi ja kergendas meie taskut 400 000 kohaliku võrra (ca 26 €). Teed tundusid korralikud ja üldse oli öine esmasmulje 22 miljoni elanikuga Indoneesia pealinnast Jakartast positiivne. Kõrghooned, valgustatud tänavad, siledad teed. Meid üllatas, et liiklemas oli näha üknses autosid. Kus on Aasiale nii iseloomulikud rollerid? Kesklinnas mõned ilmusid liiklusesse, aga Vietnami ja Kambodža laadset “rollude jõge” siin (või noh vähemalt Jakartas) ei kohta.

Hotelli jõudes tegime kiire tiiru ümberkaudsetel tänavatel. Neljapäeva õhtu, südaöö paiku elu kees, tänavatel tehti ja pakuti süüa, igal teisel kutil oli kidra kaenlas, mida ta ka mõnuga tinistas, ilm oli meie südasuvi, +25 kanti. Jube niiske, aga mõnus. Tegime meiegi enne magama suundumist ühed kohalikud Bitang’i õlled. 


Reisi algusesse jäi ka üks armas vahejuhtum, mis meid teele saatis. Tallinna lennujaamas lonkisime Triinuga pagasit ära andma, kui meid peatas päris jõuluvana! Imeilus univorm ägeda laia vöö ja uhkete saabastega, rääkimata kohevast habemest ja vingetest vuntsidest. Väga šikk. Tallinna lennujaama oli jõuludeks ennast sisse seadnud Jõuluvana  Engelberth :D Hõikas juba kaugelt “Tere”, Inks! Kus Coe on?” Ausalt öeldes, võttis sõnatuks küll. Kallistasime, ajasime juttu, meieni jõudsid vahepeal ka ennast kergendamas käinud Coe ja Märten. Uurisime jõuluvana ID-d ja juhilube, need muideks lubavad jõuluvanal juhtida liikumisvahendeid ühe-põdra-saanist lennukiteni :) Kinnitasime, et oleme kogu aasta head lapsed olnud ja saime kõik kommi :) 
Jõuluvana Engelberth Tallinna Lennujaamas reisiselle heade soovidega teele saatmas

Kohalik Bitang'i õlu südaöises kuumuses (+25) maitses hää :)

Teisipäev, 15. jaanuar 2019

Suur viisik

18.12.2018, teisipäev

Äratus 5.30, et kohe päikesetõusuga rahvuspargis olla. Peale kiiret hommikusööki bussi ja minema. Olime meie külakase esimene masin, mis safarile kimas. Kikitule, meie juht-giidile see meeldis, nägu oli naeru täis. Pargi väravas, peale turvamehega tervitust leidsime end taas safarilt. Esimesena siis lõvisid otsima. Eile nägime kahte emast lõvi ehk täna õnnestub ka isane ära näha. Ennem veel aga möödusime suurtest gnuu- ja sebrakarjadest, kes ühiselt hommikueinet näksisid. Ühtäkki elavnes Märten, kes vehkis käega ühes kindlas suunas ja kohe hommikul õnnestus meil ära näha safarite tõeline haruldus - must ninasarvik. Kõige rohkem ajas meid naerma, et nii suur loom püüdis meie eest end häbelikult kidurate põõsaste taha peita, mis tal ka suuresti õnnestus. No mängime siis peitust. Tema hiilib vaikselt põõsa taha, meie püüame teiselt poolt läheneda. Ja nii mitme põõsaga järjest. Lõpuks kadus ta aga lõplikult põõsastiku. Kohtumine oli nii ootamatu ja üllatus suur, et kaamerad unusid täielikult ning ninasarvikust saime kamba peale vaid ühe uduse ülesvõtte. 

Häbelik must ninasarvik
Mis seals ikka. Päeva alles poisike, liigume edasi. Veidi edasi leidsime lõvipere poseerimas. Jess, olemas. Siis tüügassead, buffalod ja tõeline kokteil erinevatest sõralistest, sarvelistest. Ühel hetkel, peale raadiosidet läks Kikitul kiireks. Buss lausa lendas safari maastikul, vahet polnud kas läbi kraavide või üle küngaste. Lõpuks selgus lennu vajalikkus. Kõrge rohu sees tõmbas hinge üks jahi lõpetanud leopard. Suurel lagedal väljal, leopardi läheduses oli vaid üks puu ning puu otsas ..... saakloom, mingi kitsekese näol, puu otsa "küpsema" riputatud. Vaatepilt missugune.

Savann, puu, leopard


Veidi maad veel edasi ja aina "ohtlikumaks" läks. Ühel hetkel märkasime eemalt meie poole liikumas viiepealist geparditekarja. Mis muud, auto seisma ja jälgime nende liikumist. Ei lasknud nad meie viibimisest nende teel end üldse häirida ja liikusid meist paari meetri kauguselt rahulikult mööda. Süga või nende selga läbi auto akna.

Seejärel terve suur ports jõehobuseid ja kimbuga krokodille ühiselt jões solberdamas. Ah jaa, korra sai ka bussiga end mutta kinni rammitud. Meie meespere inimjõust jäi väheks, et end välja kaapida. Õnneks olid lähedal saksa kutid oma džiibiga, kes meid välja sikutasid. Seega seiklus jätkugu. 

Ja taas kohe elamus. Eemalt paistis üks äsja murtud buffalo korjus ja seda järas isukalt üks hüään. Nämi. Noh ja aeg endalgi lõunat süüa. Ühe üksiku vihmavaripuu varju alla lõime tekid maha ja piknik alaku. Leopardiga kohtumise kogemusest inspekteerisime puud korralikult, et keegi seal juba ei puhka või ei varitse :). Kikitu võttis bussist välja piknikukorvi, mei sealt seest kanakoivad ja kohe ilmus silmapiirile kaks hüääni. Teisele poole viis raisakotkast. Ei tea millele nad lootsid?  Saaks ehk maitsta midagi eksootilist, näiteks suutäit eestlasest. Ei läinud õnneks. Keegi meist ei kavatsenud plaani võtta ja maha kärvata. Pigem taas loodusparki avastama. Taas lai valik igasugu sarvilisi ja kabjalisi. Ühel tõusul märkasime taas põnevat. Üks sitamardikas veeretamas üles mäge endast 20x suuremat pabulat, emasitikas kaksiratsi pabula seljas. Tõeline visa hing. Alf vaid kommenteeris, et tema järgmises elus see sitikas olla ei soovi.

Kuigi pikk päev ja see meeletu loksumine hakkas väsimusena tundma andma, tahtsime veel ikkagi ka elevandid ära näha. Alla ei anna. Ennem ei lahku, kui ka need nähtud. Jupp aega otsimist, aga kätte saime. Ühel hetkel leidsime endid Aafrika elevandi karja seas.

Nüüd küll aitab. Elevant - nähtud, lõvi - nähtud, leopard ja gepard - nähtud, ninasarvik - nähtud, buffalo - nähtud, kaelkirjak - nähtud ... nähtud ... nähtud! Tagasi oma laagrisse telkmajja, lõõgastav õhtuistumine ja ära magama. Homme taas vara üles, et siis Naivasha järvel väike paadisafari teha ja õhtuks taas Nairobisse jõuda.
Hea meel on tõdeda, et päev läks täielikult asja ette. Nägime ühe safaripäevaga ära kogu Maasai Mara "The great 5" ehk lõvi, elevandi, ninasarviku, leopardi ja buffalo. Kõigil ei pidavat seda õnne olema. Meil oli ja täname selle eest oma suurepärast giidi Kikitu't.
Kokkuvõtteks, päev kui National Geographicu dokfilmis.

Kõige lõppu rekkaamipaus ka, vast on kellelgi tulevikus kasuks. Safari tellisime Axis Africa Safaris'st http://axisafricasafaris.com/ ja giidiks oli ülilõbus, kuid asjalik Kikitu.

Kolmapäev, 9. jaanuar 2019

Maasai Mara Park - Keenia näitab oma kauneimat külge


17.12.2018, esmaspäev
 
Täna algab siis safari seiklus. Üks selle reisi põhiatraktsioone. Hommikul taas algatuseks meile harjumatu keenialik hommikusöök ja siis tellitud mikrobussile. Bussijuht-giidiks ülilõbus Kikitu. Bussiks kõrgendatud kerega 9 kohalina Toyota buss, millel safari ajaks tõstetakse katus üles. Mis seals ikka, Kikituga sõbralikud rusikanukkide kokkulöömine koos tervitus "jambo"-dega ja 6–7-tunnine reis Masai Marasse alaku. Algul suht rahulik kulgemine mööda asfalti, aga mida edasi, seda auklikumaks ja kruusa-savisegusemaks tee muutus. Lõpuks, viimased paar tundi oli tee praktiliselt olematuks. Ukerdasime Maasaide aladel, savisel auklikul künklikul maastikul. Lisaks pea olematule teele, lisasid vürtsi Maasaide tekitatud tasulised "kontrollpunktid", mis tekkisid meie ette ootamatult tavaliselt ojade ületuskohtades. Teetakiste osas loomingulisusega kokku polnud hoitud. Ikka looduslikud ja käepärased vahendid, pika roikaga tõkke tekitamine üle tee, lihtsalt suure puunoti teele viskamine, kivid või käed laiali - jalad harkis keset teed seisev Maasai. Iga tõkke juures oli sõbralikus toonis tingimine ja bussijuhi poolt väikese meelehea andmine. Ühes sellises kohas oli see protseduur küll veidi pingelisem, kuna selle "teemaksu" nōudlejad olid suht pilves, aga lõpuks lahenes seegi üsna rahumeelselt, kui ühe teise auto juhid ka sekkusid. Mainimata ei saa muidugi jätta pea kogu selle teekonna meid saatnud tohutu avarus ja hunnitud vaated ning seda kõike pea 1500–2000 m kõrgusel üle merepinna.
Etteruttavalt üks foto järgmise safaripäeva piknikult, aga taustal on kenasti näha Toyota safaribuss pealt lahtikäiva katusega ja ees meie suurepärane giid Kikitu.
 
Seal kus algavad põlised Maasaide alad, lõppeb asfalt :)
 
Tohutu avarus Maasai Mara rahvuspargis.
Veel veidi loksumist ja lõppeks kohal. Majutus rahvusprgi piiril, telklinnakus. Elamine telkides, aga sõna telk saab siin täiesti uue tähenduse. Telgid ikka palju enamat kui meile harjumuspärane. Põhimõtteliselt tegemist paksemast presendist majadega, kus sees voodid, tualett ja dušširuum. Põrandal vaibad ja laes elektripirnid. Meil perega nelja inimese telk-maja. Alf oma kaaskonnaga teises. Peale majutust täna veel ka õhtune safari plaanis.
Klassikaline safaritelk. Pilti vaadates ärge unustage, et keskmine õhutemperatuur
28–30 kraadi, nii et telgis elamiseks igati sobilik.
 
Bussil katus lahti ja ülesse ning Aafrika faunat ja florat avastama! Safari väravas, kuniks bussijuht pargi külastamiseks paberid korda ajas, ründasid meid Maasaide naiste hordid, kes püüdsid nägu vastu klaasi meile igasugu kohalikke suveniire ja ehteid kaela määrida. Naljatasime, et nüüd teame täpselt, mis tunne on kaladel meie kodu akvaariumis. Nalja ja meie poolt teeseldud tuimust jätkus jupiks ajaks.
Maasai naised turistidele oma kaupa pakkumas rahvuspargi sissepääsu väravas.
Lõpuks siis pargis. Kohe esimestena hakkasid silma sebrade, gnuude ja erinevate gasellide ja kitsekeste karjad. Algus pole paha. Emotsioonid ja loodusvaated kerivad tempo ja ootused üles. Kikitu ütleb, et praegust me ei peatu ja kommentaare ta hetkel ei jaga, proovime kaugemal ära käia, et ikka kohe võimalikult palju näha. Selgitused ja loengud tulevat homme. Ootame põnevusega. Esimesed üllatused ei lase end kaua oodata. Esmalt hakkab eemalt silma üksik isapaavian. Ühel hetkel saab meie giid läbi raadiosaatja teada, et lähedal on peesitamas kaks emalõvi. Ja peagi olemegi kohal. Kaks emalõvi ongi rahulikult õhtut naudisklemas ja rahulikult poseerimas kohale tõtanud safaribusside kõrval. Ahhetamist,ohhetamist, pildistamist jupiks ajaks. Lõpuks üks emalõvi tüdineb ning eemaldub teise, veidi eemal oleva emalõvi juurde pikutama. Mis seals ikka, sõidame uusi kohti ja loomi avastama. Veidi maad ja taas uus üllatus. Üheksapealine kaelkirjakute pere uudishimulikult poseerimas õhtupäikeses. Tõeline vaatepilt. Veidi eemal ka pärdikute kari askeldamas. Veel natuke sõitu ning oh üllatust. Keset savanni jalutab jõehobu. Õnneks selgub, et läheduses on ikka üks ojalaadne asi ka. Kikitu kavaldab looma üle, teeb kiirema kaare talle vastu ning ühel hetkel on loom meil kenasti lähivaates. Võimas, aga kiire "paksuke" on see loom küll. Kui ikka oma kere kohta jalad käima saab, tuiskab mööda maad muljetavaldava kiirusega. Nagu Alf selle peale kostis - tõeline Keenia jooksja.
Sellega ka tänane safarituur lõppeb. Teel laagrisse veel mõned sõraliste-sarviliste karjad teed ääristamas. Sebrad on põhimõtteliselt nagu meil lehmad. Igal pool. Tagasi oma kämpi, õhtusöök, paar kohalikku külma õlut ja põhku. Homme terve täispikk safaripäev ootamas, äratusega juba 5.30, et päikesetõusuks pargis olla. Ootused on kõigil suured. Äge.
Muideks, kuu on siin Keenia taevas ka täiesti lagipähe, nagu pirn laes.
 
Tema kõrgeausus, loomade kuningas
 
Kaunid ja graatsilised, eriti õhtupäikese valguses

Tüüpiline Keenia jooksja :)
Erilist tähelepanu palun pöörata video lõpu osale, "loom peidab ennast põõsasse"




Sebra- ja gnuukarjad on looduspargis nii tavaline nähtus, et jäävad teiste kõrval kiirelt tagaplaanile. Tegelikult on nad aga toredad.



 
 

Pühapäev, 6. jaanuar 2019

Nairobi, Kibera slumm ja "Hakuna matata!"

16.12.2018, pühapäev

Ärkame hommikul Aafrika laulu saatel. Naised lasevad oma mitmehäälsel jumalateenistuse lauluhäälel kõlada. Äge. Tekib tõeline Aafrika tunne. On pühapäeva hommik ja ümberringi käivad erinevad jumalateenistused. Ka kuskil ka meie hotelli sügavuses. Terve maja on laulu täis. Mis seals ikka, lähme sööma, et päevale vastu minna. Söögivalik üllatab. Naljakas sibulaga praetud kapsas, bataat, mingi kartuli taoline lilla mugul, siniseks keedetud munad. Õnneks pakutakse  võimalust saada ka omletti ning valikus veel arbuusiviilud ning värske pressitud mahl. Aga kohvi? Kohvi kasvatavale riigile omaselt...palun väga, pakume lahustuvat kohvi ja seegi ülilahja lurr. Ei nurise, maitsev ei ole, aga kõhu saab täis.

Alustame oma Keenia seiklust ekstreemselt. Alf on nädalaga tõeliselt kohanenud, kodustanud mõned taksojuhid ja tellinud meile esimeseks kogemuseks Kibera slummi elu- oluga tutvumise. Tegemist siis vaeste linnaosaga, kus väidetavalt elab 1 miljon, jah just umbes 1 miljon elanikku praktiliselt ilma vee ja kanalisatsioonita plekk-savi onnides. Kui Nairobis elab 4+ miljonit elanikku, siis neist pea 1/5 tõelises slummis. Täiesti omaette maailm. Koht, kuhu ei soovitata ühelgi turistil omapäi minna. Nii ka meie, võtame endile saatjateks kaks taksojuhti, kes omakorda kaasavad meiega slummi äärealalt ühe väga toreda noormehe, "giid-turvamehe". Ja seiklus alaku. Vaatepilt, mis avaneb, on esialgu masendav. Kitsad, tolmused, kohati porised, räpased tänavate võrgustik, mis ääristatud plekist, savist, puitmaterjalide jääkidest onnide ja "majadega". Uberikest poekesed ja töökojad. Solki ja prügi täis rentslid ning slummi läbivad jõekesed. Kääriv lehk kõikjal. Meeletu inimeste sagin...ja inimesed, rõõmsad, oma toimingutega seotud. Ühtepidi nagu masendav, teistpidi inimesi nähes, nagu nende jaoks loomulik ja isegi rõõmsalt argine. Jäigi kuidagi kahetine tunne. Samas hea meel, et selline koht elus ära nähtud. Ega teagi, kauaks seda maailma seal enam on. Juba praegu on näha kuidas päris linn sinna peale tungib ja riigi poolt üritatakse seda õnnetut piirkonda kaasaegsemaks muuta. Võib olla 10 aasta pärast pole sellest enam jälgegi. Nii arvasid ka meie taksojuhid.

Üldine vaade slummile, plekk-katused ja prügi.
Kohati jäi tunne, et nii kogu maailma plekktahvlid kui ka prügi on siia riiki kokku toodud.

Kohalikud argiselt toimetamas Kibera slummis.
Kirik, milles parasjagu peeti ka pühapäevahommikust jumalateenistust.

Jalgpallis nähakse vaieldamatult "väljapääsu".

 
Esiplaanil nö klassikalised Kibera ehitised, üleval paremal servas jooksmas valitsuse ehitatud nn sotsiaalkorteritega majade tagasein.

Asi, mis jäi meile tabamatuks. Vett napib ja kui seda isegi on, siis on see pigem hall või pruun, aga riided inimestel seljas on lumivalged. Eriti väikesed tüdrukud, kannavad igapäevaselt valgeid kaharaid kleite (meie kultuuriruumis kannavad selliseid vaid pruutneitsid :)) ja ka need püsivad valged, vaatamata punasele savi-liiva mängutandrile.
Ja nagu elus ikka, käivad vaesus ja rikkus käsikäes. Otse Kibera slummi kõrval laiub kaunis golfiväljak. Mis seal ikka, ka jõukam rahvas tahab elada :)
Pea Eesti rahvastiku suurune slumm nähtud ja tagasi kesklinna, kus vaja üle vaadata ka pealinn ise. Parim koht selleks on konverentsikeskuse katuselt. Linna panoraam pole midagi erilist, tavaline suurlinn.

Nairobi Konverentsikeskuse hoone, mille katuselt avaneb vaade kogu linnale. Pääse tuleb lunastada 500 kohaliku (KES) eest = ca 5 USD. Alguses liftiga ülesse, siis natukene mööda koridore ja treppe ukerdamast ja mida hekki, sihuke läbi metallvõre vaade.
Kuid siis selgus, et on veel üks uks ja veel üks trepp ning vaade katuse tipust oli tõesti seda väärt.

Nairobi panoraam oli kaugelt kenam ja suurlinlikum, kui seda näitas hilisem tänavatel liikumine.
Päeva teise elamuse saime õhtupoolikul, kui tegime peale väikest puhkust veel ühe tiiru linna. Leidsime kohalike busside väljumise tänava. See vaatepilt mis seal avanes, oli omaette vaatamisväärsus. Meeletu sagin. Sajad kohalikud bussid sagimas ja otsimas kliente. Bussisaatjad ukse küljes rippumas ja kisamas ning valmis sind igal tingimusel bussi viskama, vahet pole kas sa sõita tahad või mitte. Ja muidugi bussid ise olid omaette vaatamist väärt. Igaüks võõbatud omaette "sõjamaalingutesse". Disaini ja keevitusimesid seinast seina. Ja loomulikult, ega ka rahvast puudu olnud. Seega üks meeletu kaootiline sagimine busside ja inimmassi vahel. Ka juba liikuvatesse bussidesse tõmmati rahvast peale. Vaatasime, et ise kaelapidi kuskile alla ei jääks ega end ühel hetkel suvalisest bussist teadmata suunas sõitmast ei leiaks :)
Video vaatamisel lisage siia mahe soe tuuleke, mis puhub ca 33-35 kraadises õhus, süsihappegaasist tiine õhk, kisa-kära ja kõik maailma lõhnad ning haisud.

Kirjade järgi sõidavad kõik bussid Mombasasse. Absoluutselt iga bussi etteotsa on suurelt maalitud Mombasa :)
Elamusi seega esimeseks päevaks juba kuhjaga. Selle peale paar külma õlut kesklinna kolmanda korruse terrassil vaatega linnale oli ainult tervistav päeva kokkuvõtteks.
Läbi pimeduse hotelli, et siis homme suunduda juba kolmepäevasele safarile. Seiklused jätkuvad.

Veel infoks. Liiklus on siin vasakpoolne. Ikkagi endine Inglise asumaa. Seega võtab esialgu ikka harjumist siin liiklussaginas tee ületamine ja õigelt poolt taksosse istumine. Ikka ja jälle tikud juhiuksest sisse trügima. Esimesed suahiilikeelsed väljendid oleme ka selgeks saanud:
Jambo! > Tere!
Karibu! > Tere tulemast!
Pole-pole! > Rahulikult-rahulikult, aega on :) Tark ei torma
ja loomulikult "Hakuna matata!" > Pole probleemi, mida kohtab siin igal sammul ja mille ütlusena tegi lähiminevikus kuulsaks tüügassiga Pumbaa Lõvikuninga loost.