6. veebruar. Läbi kannatuste lõpuks rannas.

Eile öösel Nha Trangi poole kulgedes tekkis Coel korraks tõdemus, et siin Vietnamis vist ei mõõdeta vahemaid kilomeetrites, vaid hoopis miilides (1 km = 1609 miili). No kuidas on võimalik läbida 540 km 14 h, millest 13 h oli puhast sõiduaega ja 1 h söögipaus. Aga nii meil läks. Päeval kell kaks alanud sõit lõppes planeeritud hiljemalt südaöise saabumise asemel kell neli öösel. Asi siiski polnud vales mõõdustikus, vaid ka see bussijuht lihtsalt ei suutnud gaasipedaali üle 50 km/h vajutada. Üllatav, ühe päevaga kahe bussiga sõites ja mõlemal Vietnami kaks kõige suuremat "pidurbussijuhti" peal. Kolmas "pidurbussijuht" pidi veel olema, aga tema pidavat elama Sapas ja sinna meil seekord asja pole, uuh õnneks.
Kell on neli ja meie seisame üdini tülpinuina , magamatutena keset linna. Ainsad tülitajad on juba tuttavad rikšamehed ja motikamehed, kes meid kuhugi sõidutada kogu aeg tahavad. No kuhu? Isegi ei tea. Hullult tahaks magada. Kas minna randa ja visata liivale külili, soe on ka öösel (+22 C)? Või proovida leida pooleks ööks mingi tuba? Eelistame siiski viimast varianti. Vanad ja mugavad, tahaks turvaliselt linade vahele. Kummaline, aga muidu nii elav kuurort on hommikul pool viis peaaegu välja surnud. Üksikud purjus turistid ja mõni kohalik nurgapeal kükitamas. Isegi suur osa valgusreklaamidest on ära kustutatud. Ükski asi ei viita, et oleme hotellide tänaval. Lõpuks hakkab silm pimedas siiski seletama ja kohalik komme on selline, et ööseks lastakse hotelli ukse ette metallist võre (v.a 4 ja 5* hotellid) ja see näeb välja nagu tavaline garaaži uks, kuid natukene sikutades saab võre ka ise alt ülesse lükata, alt sisse pugeda. Fuajees magab mõnel juhul diivanil, mõnel juhul leti ees välivoodil hotelliametnik. Teda natukene õlast sikutada saame pidevalt uniseks vastuseks "hotel full" ja niimoodi üle 10-15 koha, seljakoti hostelitest nelja tärni hotellideni. Vaikselt hakkab tunduma, et nad lihtsalt ei vaevu ennast ülesse ajama, et meid sisse checkida. Lõpuks leiame nurga tagant hotell Bali, kus väga abivalmis poiss on ärkvel, tingime hinda, 35 $ ilma hommikusöögita 5-6 tunnise une eest tundub meile palju. Aga hirmsasti tahaks magada. Bussis pole silma kordagia kinni saanud ja varsti hakkab ööpäev täis saama. Poiss tassib meid viimasele korrusele, kus on suht võidunud terrassikohvik ja jätab meid ootama, ise sagib pidevalt ringi. Tuleb, pobiseb midagi meile arusaamatus vietnaminglise keeles ja jälle kaob. Lõpuks tassib meid üht tagatreppi pidi ühte naljakasse tuppa. Nurgas metallraamiga voodi. Selle kohal seinal pöörlemas värviliste tulekestega discokera. Vastasnurgas punane kunstnahast diivan ja telekas, mille all patakas mingeid ajakirju ja DVD mängija. Mis see veel on? Kas meid on tassitud hotelli litsimaja nurgakesse? Või püüdis kutt meid oma n.ö töötajatele mõeldud elamisse sisse smuugeldada ja raha vaikselt endale jätta? Ei tea, aga see kummaline võimalus jäi meie poolt katki. Parem juba rannas hommikut oodata. Ōnneks kohe järgmises hotellis oli ikka tuba olemas ja avanes vôimalus end linade vahele keerata allakaubeldud 25 $ eest (algul küsis 35$). Hinnakiri seinal ütles, et tuba maksab 15$, aga tüüp leti taga väitis, et tet ( jälle see uusaasta) ja võtke või jätke. Võtsime.
Lõpuks oleme peale pikki ja väsitavaid seiklusi kuurordis. "Sanatoorium! See on puhkus, naised, baar, muusika. Mina olen täiesti terve mees ja tahan seda kõike saada!" Pikk, kilomeetrite jagu kuldset sooja liiva, palmid, rohekas-sinine ja soe Lõuna-Hiina meri oma laiskade ja suurte lainetega. Mida muud tahta, kui end poolpaljaks koorida ja päikese kätte praadima sättida. Eeeh, mõnus. Väljaspoolt nahk päikese käes särisemas, seestpoolt külm õlu jahutamas. Varbaid paitamas soe merevesi. Võtame ka lamamistoolid ja sätime need suht veepiiri lähedale, nii et, suuremate lainete korral käib meri ka meie toolide alt läbi. Tellime ühe suure kookospähkli, mille sisse pistame kaks kõrt ja naudime kookosepiima imemise saatel head olemist.

Vaade Nha Trangi rannale, kus liivaranda ca 7 km

Rannajänku

Hotell*** kus elame, on super ja asukoht on super. 100 m rannast, aga väikeses kõrvaltänavas, kuhu see tuututamine ja suur linnakära ei kosta.
Esialgu plaanisime siia jääda kaheks päevaks, aga teeme ikkagi korrektuure ja jääme veel ühe päeva võrra pikemalt ja järgnevatel päevadel teid oma kirjadega ei vaeva, sellest kui tore meil hetkel on. Rand, meri, päike ja need mereannid ning meie jaoks täiesti tundmatud puuviljad, mida pakutakse, on väga maitsvad.
Nha Trang on oma ootused täielikult täitnud. Pärast lõputuid bussõite ja vintsutusi ääretult ebameeldiva bussifirmaga tunneme, et elu on jälle elamist väärt. Kuna termomeetrit kuskil ei näe, siis kere järgi ütleks, et õhusooja on 30 kraadi kandis ja ookean ei jää palju maha. Lained on suured.
Edasi liigume pühapäeva hommikul Da Lat'i, mägikülla poolel teel Saigoni.