11. veebruar Saigon ja Mekongi delta

Lubatud kella 6 asemel hommikul jõuab buss Dalatist Saigoni juba napi  viie ja poole tunnise sõidu järel, kell pool kolm öösel. Reisisaatja sakutab meid omajagu, et ülesse saada. Jääkülmaks kondistioneeritud bussist maha astudes tahab leitsak jalust niita. Soe, niiske, lämbe. Võtame kotid ja suundume esimese tänavanurga poole, et siltide järgi oma asukoht selgeks teha. Ümberringi käib möll nagu Pühajärve beach party parematel päevadel. Meid jooksevad kohe jalust maha lõbusas olekus noored britid, kes segiläbi seletades püüavad meil aidata öömaja leida. Ütlevad,et me võiks nende hostelisse minna, ainult 6$ öö, aga poisid ja tüdrukud peavad magama eraldi tubades ja juua ka ei lubata ja tegelikult vist on täis ja pole kohtigi. Täname neid ja asume mööda tänavaid liikuma. Võrreldes öise Nha Trengiga, mis oli täiesti välja surnud ja kõik uksed kinni, siin elu keeb. Võiks isegi öelda, et keeb üle ääre. Olime teinud plaani, et kella kuuese saabumise ajal on ehk esimesed turismibürood juba avatud ja loodetavasti õnnestub meil saada veel samaks päevaks ühepäevane trip Mekongi deltasse. Kolm-neli tundi tänaval oodata on liig ja magada tahaks hirmsasti ka veel. Kohe järgmisest kõrvaltänavast leiame hotelli, mis väljast paistab kena. Uksed valla, inimesed sees ärkvel. Küsime tuba kaheks ööks, et ei peaks järgmisel päeval kottidega mässama. Olemas. Sobib. Kurdame vastuvõtupoisile ka muret, et kust hommikul kiirelt leida trip Mekongi deltasse. Kutt pakub kiirelt, et 10$ nägu ja ta korraldab kõik ära, olgu me ainult hommikul kell 8 lobbys valmis. Seega, kell kolm hommikul öeldakse, olge mureta, minge magama, hommikuks on trip olemas.
Kell 7.15 koputabki sama noormehest administraator meie toa uksele ja teatab, aeg ärgata, Mekongi trip on olemas. Lähme pool kaheksa alla hommikust sööma ja vaevalt lauda istunud, tullakse meile järgi. Palume paar minutit lisaaega, kugistame kiiruga mõned suutäied ja minek. Jalgsi mõned tänavavahed edasi võetakse veel mõned inimesed punti. Bussidesse ja kahepooletunnine sõit 74 km kaugusele võib alata. Loomulikult on poolel teel "happy room" ja söögikohapeatus. Seekordne seltskond bussis on eriti rahvusvaheline, iirlased, hollandlased, sakslased, hiinlased, ameeriklased, kaks eestlast ja mõned vietnamlased.
Delta esimese linnakeses My Tho suundume suuremat sorti kaluripaadile ja siis mööda jõge kruiisima. Võimas, ainuüksi üks jõeharu deltas on mitmeid sadu meetreid lai. Meie armas Emajõgi on olematu nire selle kõrval. Maatükid deltas on täiesti arvestatavad saared, Eestimaa väiksemate saarte mõõtu.

Üks paljudest Mekongi delta jõeharudest.

Esimesel saarel on peatus, et maitsta meeteed (honey tea), loomulikult võimalusega seda ja kõrvaltooteid kaasa osta. Edasi suundume paadisõidule kohalike puidust kanuulaadsete asjadega. Sõit kulgeb mööda saaresiseseid kanaleid. Meeletu sagimine turiste täis paatides kitsas kanalis, vahepeal on paat paadis kinni, nagu "vanaema klimbisupp". Aga loodus on kihvt. Tihe palmiliste allee kaardumas mõlemalt kaldalt kanalile, tekitades troopilise tunneli. Peagi oleme suure jõe ääres tagasi. Paadimehele ja - naisele väike dollar tänutäheks nende higi ja vaeva eest ja ka turist ise on rahul toreda loodusretke eest.

Sõit paatides kanalitel, mis asuvad Mekongi delta nö saarekestel, mis on Eesti väikesaarte mõõtu.

Edasi järgmisele saarele, kus käib usin kookose kommide ja kookose seebi valmistamine. Väike ekskursioon ja taas nüüd võimalik seda ka kõike osta. No mõne kommi ikka ostsime, tuleb ju kohalikku tööstusharu toetada ja on, mida külakostiks kodustele vähemalt tuua. Muideks neil kommidel on suus sulav riisipaberist tsellofaan ümber. Coe sai selle selgeks, kui püüdis üht kommi paberist avada, ise vandudes juures, kurat juba paber selle leitsakuga  kommi külge nii suland, et pisikeste tükikestena saab seda vaevalt küljest kiskuda. Selle peale sikutas Hiina poisike Coed varrukast ja teatas, mis sa loll jändad, söö kogu täiega, see paber on riisist ja sulab suus. Vot, mida kõike riisist siin ei tehta. Isegi söödavaid kommipabereid.
Ja nüüd järgmisele saarele kohalikku elevantkala nii praetult kui kookospiimas keedetult sööma. Päris hää, eriti praetult. Seal samas oli turistide meeleheaks ka üks vesipühvel tiiki aetud, vaid pea ja turi mudasest veest väljas. Elevust ja pildistamist, kui palju.

Kookosekommi vabriku prouad tööhoos.

 

Praetud elephant-ear fish ehk elevandi-kõrva-kala, nimi pärineb kala kujust.

Vesipühvel turistide rõõmuks oma loomulikus keskkonnas.

Ja siis järgmisele saarele. Seal kavas kohalike puuviljade degusteerimne, kohalike rahvusmuusikute saatel. Meie vitsutame vähetuntuid või täiesti tundmatuid puuvilju ning kohalikud "kihnuvirved ja kukerpill" lõõritavad sellele saateks. Kuigi Inks on poolmusikaalne ja Coe (oma arvates) täismusikaalne, siis kohalikule folkloorile oli mõlemal raske pihta saada. Võib olla on valge inimese ja kollase inimese kõrvaehitus erinev. Meile kõlasid lood küll selliselt, nagu pillimehed mängiksid oma lugu, kui lauljad samal ajal täiesti oma lugu lõõritasid.
Igastahes ühe päeva kohta lõpuks emotsioone, kui palju. Samas jäi väga palju deltast nägemata ja me piirdusime vaid selle äärealadega. Vaja oleks olnud veel vähemalt ühte, veel parem kahte päeva, et täit pilti sealsest elust saada. Täiesti omaette maailm. Ujuvad turud (floating markets) ja ööbimine kodumajutuses jäid seekord kahjuks ära. Mis teha. Homme juba piletid koju ja sel korral rohkemaks aega pole.
Ei tea miks, aga hommikul korraks bussis, korra lõuna ajal ja õhtul bussi minnes otsiti kahte "mujal büroos" registreerunud klienti. Miks, ei tea? Samuti ei tea, kas need olime meie või keegi teine. Igaks juhuks me vaikisime. Teame vaid, et meid registreeriti ennem hommikut müstilisel kombel ja nii palju me teame ka, et hotellipoiss palus vaikida, et seda tehti hotellist.
Ennem magama minekut veel väike tiir ja väikesed joogid õhtuses Saigonis, tegelikult Ho Chi Minhis. Egas kohalikud ise ja ka enamus silte ja nimetusi vihjavad ikka vanale heale Saigonile ja n.ö poliitiline uus nimi on rohkem sunnismaine nimetus.
Õhtul linna vahel jalutades kuulis Coe nii mõnigi kord nagu juhuslikult pakutavat küsimust:"marihuaana? koka?".  Seega, kes ennast pilve tahab tõmmata, ka see variant on suht kergesti kättesaadav.
Homme siis viimane päev siin Vietnamis. Egas midagi. Isegi natuke tahakski juba tagasi. See kaks nädalat on olnud üliintensiivsed ja täis seinast-seina emotsioone. Pole nagu saanudki puhata. Koguaeg pead midagi tegema, nägema, võitlema. Aga ise valisime sellise marsruudi ja kava. Samas ei kahetse vähimatki.
Näis mis viimane päev toob.