Reede, 29. jaanuar 2016

Puhkus jätkub - päev 11

...hommikul ärgates, polnud eileõhtusest kohaliku "viski" mekkimisest rannas häda midagi. Ju siis oli normaalne kraam. Kohustuslik hommikune ujumine. Vesi ei karasta, ronid nagu vanni ligunema. Ja taas rand... päike....ujumine. Eilsest olid juba mitmed kohad haiged. Kellel selg, kellel kintsud, kellel muu piirkond. Vaid Coe kilkab ringi, ise punane kui vähk, et temal pole häda midagi. Alf ja Henno lasevad endale päikeseloojangu kalapüügi kohalike poolt kaela määrida. Järjest enam otsime varju päikese eest ja vahepeal vees veidikenegi jahutust otsides. Lootusetu. Vesi on soe kui supp ja meie hulbime kui frikadellid seal sees. Ainuke külm asi on õlu, mida vahele rüüpame. Lõunaaeg võtame taas rannas kohaliku khmeeritädi käest vardas grillitud kaheksajalad ja kalmaarid ning kõrvale külm õlu.
Peagi viiakse Alf ja Henno paadiga saare alla kalale. Coe, Inks ja Aire, võtavad ette jalgsimatka pikki randa loodusesse. Super ilusad kohad. Liivarannad , sekka metsatukad, laavakivi paljandid kaldapealsel, mida meri ja tuuled on aja jooksul vorminud eriskummalisteks vormideks, tekitades monumentaalseid moodustisi. Loodusel on hea kunstnikukäsi. Kahjuks tõdeme, et on ka selles suunas näha esimesi samme tulevaseks kinnisvavraarenduseks. Läbi džungli oli näha tee-ehitust ranniku poole. No eks mõne aasta pärast on ka siinpool juba hotellidest palistatud rannikuala. Kohalikelt hiljem kuuleme, et see ala oli veel hiljuti sõjaväe käsutuses.
Alf ja Henno said oma õhtuse kalapüügiga ligemale kolm kilo kala. Ka mõne üsna eksootlise. Teha aga polnud nendega midagi. Ise neid ju ei grilli, purki ka ei pane. Seega jäi vaid püüdmisrõõm ja kohalikele teadmine, et "barangid" (valge inimrass) püüdsid neile kala ja maksid ka veel selle lõbu eest.
Mis seals ikka, teeme veel siin viibitava viimase õhtusöögi kohaliku menüü valikuga ...ning plaaniga ka väike õhtune kohalik jook mererannas....aga peale korralikku kõhutäidet valdab kõiki suur tappev rammestus.  Eks kuumus ja päike on oma töö teinud. Vaatame üksteisele uniste nägudega otsa ja pilgud ütlevad vaid üht, "magama".

Fakte. Kambodžas pole lahutus tabu. Lahutus on lubatud, kui lähed külavanema juurde ja annad teada, et abikaasa peksab või pole andnud vähemalt kolm kuud seksi. Kui külavanem selle fakti heaks kiidab, on lahutus toimunud.
Ka abiellumine on lihtne. Leiad armsama ja kahe päeva pärast vōid abielu sõlmida.

Tavapärane rannalõuna
Mehed päikeseloojangu kalapüügil
Saaki kogunes üle 3 kg. Khmeerid said hea diili, valge mees maksis raha paadisõidu ja kalapüügi eest ning andis püütud kalad ka neile.

Neljapäev, 28. jaanuar 2016

Muljeid rannast

Nüüd siis veidi sekka ka rannapuhkust. Vanad kondid tahavad ju ülessoojendamist. Nagu mere ääres kombeks, ennem hommikusööki, kohustuslik ujumine. Meri nagu supp. Vahet pole, kas oled vees või väljas.
Peale hommikusööki meie randa, aga Henno sügeleb jooksma. Sõge, aga mis teha, las siis läheb. Saadame Henno teele sõnadega, et otsigu üles ka lähim pood, kust õhtuks väike rumm rannas istumiseks osta. Baaris pakutav 4$ koks on suht lurr ja läheks meid tundes ka lõppkokkuvõttes suht kalliks. Seega Henno luurele ja meie peesitama. Tunni jagu hiljem saabubki puruväsinud "luuraja". Olla ära käinud lähima mäe otsas ehk 6 km sinna ja teine sama palju tagasi. Viimased km olla ikka väga raskelt tulnud, peaaegu, et kulmudel roomates. Ainuke asi, mis elule tagasi tõi, olid kaks kannu külma õlut. Need on vähemalt siin suht odavad, 1$ kann. Luureandmed, lähim pood on umbes 1,5 km eemal külas. OK, õhtune matk on paigas.
Edasi. Päike....ujumine...päike.... jalutuskäik piki randa...ujumine...päike...ujumine... külm õlu...ujumine....grillitud kaheksajalad....õlu...mango....päike...ujumine....massaaž...ujumine...päikeseloojang merre. Igav eks? Enamuses päike ja ujumine vaid.
Ainus, mis siin veidi rahu häirivad, ongi massaži, pediküüri, paaditripi ja nänni pakkujad. Lõbus seik ka sellega. Korraga seisab Coe ees väike murjamist poisike, pakkudes punutud käevõrusid 3$ tükk. Coe tahab aga kaelakeed. Pole probleemi, kohe punun, aga see maksab 5$. Coe vastu, OK, aga 3$ eest. Poiss, no-no-no,5$. Coe 3$, poiss vastu 5$. Coe teeme siis kesktee 4$. Poiss OK, 4$ ja coca baarist. Coe vastu, et see teeb ju ikkagi kokku 5$....ja sedasi pea 10 min. Poiss alla ei anna ja Coe ka mitte. Lõpuks jääb äri katki. Poiss läheb Alfi juurde ja teatab talle, kui tahad, teen sulle pika kaelakee 2$ eest ja kui homseni kannatad, siis saad kaelakee baarist ostetud ühe coca-cola eest. Coele ei andnud 5$ sentigi alla ja Alfile lubas coca eest ja palju pikema kaelakee. Kõva müügimees. Eks näis, kas homme see ka Alfini jõuab.
Ennem õhtusööki vaja nüüd rannaromantikaks valmistuda, ehk käia poes, et väike rumm koolaga osta. Mis seals ikka, pikki rannapromenaadi küla poole minema. Rannapromenaad on valmis ja ümberringi veel tühjus, ootamas kinnisvaraarendusi lähiajaks. Mnjah, sellist rahulikku bungaloromantikat vist mõne aasta pärast ei leia ka siit enam. Karta on, et sellises ilusas rannas on varsti suured hotelliketid kerkimas. Aga see selleks, meil vaja tänane õhtu veel üle elada. Peale mõningast pimedas kõmpimist leiame külapoe. Kangematest jookidest saadaval vaid kolme sorti kohalikku viskit. Mis seals ikka, võtame ühe prooviks, vast ei tapa. Siin pidavatki kõik kangemad napsud olema viski nime all, ükskõik mis sisu pudelisse valatakse. Poearve 4$ - selle eest siis üks suur viski ja kaks suurt coca-colat. Võrdluseks, et baarist saab sama raha eest ühe 4cl kokteili. Tagasiteel, meie küla vahele jõudes leiame vahetult ennem meie bungaloid kolm pisipoodi, kus ka välismaa napsu osta saaks. No kuradi Henno,.....saada veel teda luurele.
Õhtusöök rannakohvikus. Super. Kõik võetud mereannipraed viisid keele alla.
Edasi. Sume, sooja briisiga öö, laineloks randa, küünlad ja ... kohalik viski koolaga, mis oma maitselt ei meenutanud vähimalgi määral viskit, pigem mingit vanilla maitselist meile veel tundmatut jooki. Aga juua, praegust konteksti arvestades, kõlbab. Kas ka hommik seda kinnitab, seda näeme...?

Puhkus alaku - päev 10


Puhkus alaku :)
Grillitud kaheksajalad ja kalmaarid on ranna lõunaks


Iluprotseduurid rannas - massaaž,, maniküür, pediküür, karva eemaldus ... mida iganes hing ihkab

Otres 2 rand Sihanoukville'i lähistel
Päike läks tuttu


Kohalik elu ja pikk tee puhkusele - päev 9

Täna peaksime siis Siem Riepist ära sõitma, et suunduda juba rannikule, Sihanoukville, väikesele rannapuhkusele. Vahetult ennem tuk-tuk'i saabumist tuli aga Inksi telefoni sõnum, lend on edasi lükatud kaks tundi. Hea, et nüüd tuli. Hullem kui oleksime lennujaama jõudnud ning alles seal teada saanud. Väike, suht mõtetu lennujaam, kus poleks midagi teha ja istuks suures palavuses oma kottidel. Hetkel istume mõnusalt Tokay Guest House varjualuses ja vestleme Jim'i ja M'iga (eestlastest hotelliomanikest abielupaar) kohaliku elu teemadel. Muideks see nimi, Tokay, pole tulnud mitte kuulsast veininimest, vaid siin elavatelt gekodelt, keda kutsutakse tokaydeks. Ka siin aias pidavat neid elama aga kahjuks ei õnnestunud seekord kohata.
Seega, täna suht tegevustevaene päev, kui välja arvata hommikune jalutuskäik piki jõeäärt äärelinna agulis. Tõeliselt kontraste täis. Suur vaesus, lihtsus ja kohatine rämpsuuputus. Samas inimesed rõõmsad ja sõbralikud. Majad koosnevad pilbastest, plekist ja palmiokstest, kus mõneruutmeetristes "onnides"  elab mitu sugupõlve. Kui Vietnamis on lubatud perre kuni kaks last (enamate laste puhul maksad trahvi), siis siin pole haruldased kümme ja enama lapsega pered. Aga lapsed on nunnud. Lehvitavad ukseaugust või sõidavad rattaga mööda ning hõikavad meile rõõmsalt "Hello!". Huvitav on ka see fakt, et lapsed on tihti parajad kriimud ja murjamid, aga  koolisärgid on neil alati puhtad ja lumivalged. 
Üleüldse on kambodžalane suht muretu rahvas, kes elab põhimõttel, üks päev korraga. Ega raha nad ei kogu. Kui saavad kätte, kulutatakse see ka pea kohe ära. Töötegemine pole kohustus iseenesest. Harvad pole juhused, kui tööandjale helistatakse ja öeldakse, et täna ei saa tööle tulla, kuna on "tähtsamaid" tegemisi. Kui ka tööle jõutakse ja töölõik kätte näidatakse ning öeldakse, et see maksab 5 dollarit, siis rohkem ei tehta ka. Päevaraha ju käes ja enamat pole vaja ju teha, mis siis, et edasi rabeledes, teeniks enam. Ka valgete inimeste kohapealt on neil arvamus, et valged ka oma kodumaal vaid pidutsevad, söövad restoranides ning loobivad raha tuulde. Kui kohalikele seletad, et valged rabavad kodus meeletult tööd teha, koguvad raha, et vahel puhata ja selle eest reisida ning reisil "rahaga laiata", siis seda nad ei usu ja vaatavad arusaamatu pilguga otsa.  Ja tätoveeringuid kandvad naised on neile täielik arusaamatus. Sama kehtib ka "ameerika stiilis" vehkivate naiste kohta.
Mehed pole kodustes asjades otsustajad. Nemad peavad eelkõige perele raha koju tooma. "Kodukuninganna" on maja kõige vanem teovõimeline naisterahvas. Tema otsustab rahaasjade üle, toidu üle ja kogu majapidamise üle. Emal on õigus oma  lastelt enda tarbeks sisse nõuda mingi protsent teenitavast sissetulekust, mida lapsed kohusetundlikult ka teevad. Seega teatud määral matriarhaat.
.... Aga tagasi lendama Sihanoukville. Kaks tundi hiljem tuk-tukiga lennujaama. Lend niigi juba hilinenud, saame teate, et taas väljumine hilineb. Keegi täpsemat infi ei jaga. Tšehhidest seltskond on kuulnud, et lennud on edasi lükatud riigi peaminitsri külastuse tõttu Siem Reapi (tema lennu tõttu muud lennud edasi lükatud). Teised kuulnud, et see lennuk mis pidi meid Sihanouki viima, on jätkuvalt Phnom Penhis rikke tõttu startimata. Oli mis oli, lōpuks ligi 1,5 h hiljem teatatakse, et algab lennukile minek ja 40 min hiljem oleme rannapuhkuseks Sihanoukvilles. Lennujaamas algab suur hinnavaidlus taksojuhtidega. Kumbki pool esialgu alla ei anna. Nemad pakuvad meile 50 $ kahte taksot, meie pakume, et mahume ühe suure peale ja 20$ eest. Lõpuks keerame seljad ja asume astuma jala lennujaama värava suunas, lubades tuk-tukiga edasi sõita, teadmata, et värava taga on tühi pime öö ja võsa. Samas see liigutus mõjus, peagi kuulsime selja taga taksiste hõikamas: " okey-okey, 20$ and one big taxi". Enda teadmata ähvardus mõjus ka kohalikele taksojuhtidele. 
Lõpuks üle kolme tunnist hilinemist, pimeduses rannas. Otres 2 rand on 5-6 km linnast väljas, suht küla, kus ka teed praktiliselt puuduvad. Taksost pidime mõned meetrid varem väljuma, sest auto jäi lihtsalt põhja peale kinni. Suurimad majutused on bungalod ja paar väiksemat hotelli...veel. Meie ühine arvamus on, et 5-6 aasta pärast on siin kõrgumas suur hulk luksushotelle. Rand ja meri on super ilusad. 
Meie pesaks siin saavad Elephant Garden Resort bungalod kolmeks ööks. Super, otse rannas. Astud oma palmiokstest bungalost välja, kümme sammu ja kukud otse 27 kraadisesse merre. Nüüd siis bungalos, ööhääled, merekohin, tähistaevas.... Mmmm, ees ootab väike rannapuhkus.

Kõik kassid magavad tugitoolis ehk peitepilt eelmisest õhtust, leia pildilt Inku
Kambodža kinnisvaraturg
Kohalik turg

Elektrinäidu teatamine on puhas rõõm
Lendamine Kambodža moodi, lennukitäis inimesi lastakse lihtsalt lennuväljale lahti ja igaüks valib omale sobiva lennuki, meile meeldis see

Teisipäev, 26. jaanuar 2016

Rollerid, siidifarm ja kohalik puhkus

Väidetavalt on Kambodžas 2,5 miljonit rollerit, millest kolm olid täna meie käsutuses. 
Nii ta oli. Hommikul oli "eestlaste" hotelli ees kolm rollerit. Kuna ametlikult ei tohi barangid ( valge inimene kohalike kõnepruugis) ilma kohalike lubadeta sõita, ei ole asjast ikkagi probleemi. Kohalik politsei on paari rendi firma poolt ära ostetud ja politsei ei kimbuta seega (väidetavalt). Tegelikult ei pidavat ka pea 90 % kohalikest mopeedi lube omama, kuigi kõik sõidavad. Nii, et mopsi selga ja kohalikku elu avastama. .... aga teades, milline liiklus siin on, siis ainuüksi sõit ise oli seiklus omaette. Ja mis seal salata, Alf oligi seikluse alguses üsna paugu lähedal, kui üks Land Cruiser talle ootamatult suurema õigusega ( kohapeal loomulik tegevus) küljepealt ette keeras. Asi lõppes terveks jäänud tehnikaga ja kontidega, aga väike marrastus oli tagatud, ka rolleri peeglikinnitus vajas pisiremonti. Lõpp hea, kõik hea. 
Tänane tegevus. Siidifarmi ja siidi käsitöötehase külastus. Super kogemus. Kuidas siid ussikese seest kätte saada ja kuidas see lõpuks  eriliseks siiidikangaks saab on pikk ja väga keeruline protsess. Austus tegijatele. Loomulikult oli tehase lõpus suur pood. Kallid kliendid ostke, ostke nüüd... ilusad asjad küll, aga tänud, ei läinud õnge.
Edasi. Sõit järve äärde, kus kohalikud käivad puhkamas ja kuhu tavaline turist ei satu. Jepp... Üleval kaldapealsel tellid kohalikud grillitud toidud (erinevad kalad, konnad, kanad, nende rupskid) ning alla järve äärde etno stiilis varjualute alla vaipadele istuma ja oma toitu ootama ning järve vaadet naudisklema. Ja kui ujuda tahad, palun. Vesi on soe, aga täiskasvanutel pole kombeks end lahti riietuda. Pole kombeks. Mehed ronivad vette viigipükste ja triiksärgiga, naised oma T-särgis ja pikkades pükstes, samas kui täiesti paljaid lapsi nägime küll. Naljakas on see, et eelnevalt ei võeta vahel asjugi välja. Seega, tagajärjeks on tihti see, et peale ujumist pannakse kivile kuivama taskus olnud rahatähed. Samas pole ju ka probleemi. Temperatuur on kõrge ja asjad kuivavad ruttu. Toidud tellitud, söödud,  ujumas käidud ja kohalike etnorand nähtud. Elamus missugune ja linna poole tagasi. Viimane päev ikkagi Siem Riepis, seega ka veel kesklinna ja sekka väike poodlemine Night Marketil. Ah jaa, ennem käisime veel ka elamise lähedal (äärelinn) kohalikku elu uurimas. Elamuse jättis kohaliku koolipäeva emotsionaalne ja kirju lõpp.
Nüüd siis istume siin oma " eestlaste" hotellis. Muljetame elust omanikega ja rüüpame väikest rummi. Tõdeme, ametlik osa reisist hakkab läbi saama. Homme lennukisse ja edasi juba ookeani äärde, Sihanoukville ranna-äärsesse bungalosse. Kolm päeva rannapuhkust ootab. .... "naised, rand, restoran, muusika- mina olen täiesti terve mees ja tahan kõike seda saada..."

Eelmisel õhtul külastatud rahvusliku muusika ja tantsuõhtu
Siidiussid, söövad kolm päeva jutti ja siis neljanda päeva magavad, see, kel pea püsti magab, need, kes sirgu, söövad
Siidiussi kookonid ja kuidas tekib siidikiud
Veel üks pilt söömisest ja kohalikust söögist

Esmaspäev, 25. jaanuar 2016

Angkori templid, pildid



Angkori templites tuli tõdeda, et tegu on tõeliselt ebamaiste ehitistega.
Veel ääremärkusena, et kui kellegi on plaanis Angkori templeid külastada, siis nõuded riietusele on ranged. Nii meestel kui naistel peavad kaetud olema õlad ja jalad kuni allpole põlvi. Ilma taskuteta lühikesed sportpüksid kvalifitseeruvad aluspüksteks ja nendega peamistesse templitesse sisse ei lasta. Seetõttu jäi meie jalgratturil paar maja seestpoolt vaatamata. Kahjuks. Enne kolmandat maja ostis sõber Coe endale elevandipüksid ja laenas sõbrale välja ning voila!, tere tulemast majja.

Vaade Angkor Wati kõrgeimast tornist
Angkor Wat tempel
Tuhande aasta tagune tapeet, iga pilt räägib oma loo
Bayon'i tempel, millel algselt oli 54 torni, igal nelja suunda vaatavad näod. Tollal oli khmeeri impeeriumil sama arv (54) provintse ja näod sümboliserisid kuninga pilku oma alamate üle
Preah Palilay tempel Angkor Thomis
Ta Prohm tempel Angkoris
Ta Prohm tempel Angkoris

Siem Reap ja Angkor - 6&7 päev

Eilne päev kulges suuresti jälle teel olles. Vaja Phnom Penhist jõuda Siem Reapi. Kuna laevasõit Vietnamist (Chau Doc) Kambodžasse (Phnom Penh) oli üle igasugusete ootuste meeleolukas ja meeldiv, uurisime kohe sadamas, kas samal moel saab jätkata. Sai küll. 35$ per pax ja laevapiletid olemas. Alternatiiviks 8 tundi bussisõitu.

Hommikul sadamasse minnes oota meid ees üllatus Aasia moodi :) Laev, mis ette sõitis ei sarnanenud karvavõrdki sellega, millega eile sõitsime ega sellega, mida meile eelmisel päval pildilt oli näidatud. Suur, päevi näinud, väga väsinud ja mitteavatavate akendega. Reisijate pagas, matkakotid tõsteti laeva katusele. Esialgu arvasime, et korraks hoiule, et pärast pannakse miskisse pagasiruumi, aga selgus, et pagasiruumiks ongi katus ja sinna need kotid jäid. Laeva väljudes liikus ka enamik reisijaid laeva katusele. Ei mingeid piiredeid ega reelinguid, kõik sõelusid edasi-tagasi, sisse-välja. Ei mingit probleemi. Turvalisus ei ole siin probleem :)

6 tundi hiljem ja pärast Tonle Sapi jõge ning Tonle Sapi järve läbimist (üksiti nägime ära ka Tonle Sapi ujuvkülad) olime rõõmsalt ja päikesest põlenutena kohal. Väike vaidlus sadamas tuk-tuki mehega ja kohal me olimegi. Siem Reapis peab külalistemaja üks muhe Eesti juurtega mees ja sinna me järgmiseks kolmeks ööks ennast sisse seadsimegi. Esimesed juhtnöörid käes ja liikusime kohalikule ööturule õhtust sööma. Järjekordne super elamus! Nuudliwok ja lihavardad, millest iganes. Alustades kanast ja lõpetases konna ning rupskivardaga. Esimesi sõime mõnuga, viimase jätsime proovimata. Seejärel kiirkursus Kambodža elust-olust hotelli lobbis nö kohalikelt eestlastelt ja jälle oli märkamatult käes uus päev.

Terve tänase päeva vaatasime "kivihunnikuid" ehk must-see-in-your-life. Angkori templid olid tõesti võimsad. Olime kõik lummatud. Jaksasime üle vaadata kolm neist - Angkor Wat, Bayon ja Ta Prohm. Igaüks oamamoodi erinev. Kuid siinkohal laseme parem rääkida piltidel (pistan need eraldi). Kolme templi peale tegi igaüks meist üle 20 000 sammu, läbides sellega ca 12 km ja kuna Hennole jä sellest kõigest veel väheks, siis tema otsustas templist templisse liikuda jalgrattal, läbides lisaks veel 35 km pedaalides. 

Ees ootab laevasõit, siin me veel arvasime, et pagasit hakatakse ringi paigutama, hiljem selgus, et paigutume ka ise pagasi kõrvale
Laeva katusel Phnom Penhist Siem Reapi
Kohalik lõunasöök, värske vürtsikas mangosalat, karbid ja kala
Audi Quattro tuk-tuk

Laupäev, 23. jaanuar 2016

Mekongi delta kolmas päev ja jõuame Kambodžasse - 5 päev

Veel üks varase äratusega päev, kell kuus (Eesti aja järgi kell üks öösel) pidime juba hommikusöögil olema. Meil ees sõit Kambodžasse, mõned grupist läksid Phu Quoci saarele ja ülejäänud saavad bussireisi (a,la 6 h) tagasi Saigoni. Ennem veel aga kõigile veel üks paadiga väljasõit Mekongi jõele, et tutvuda veel korra jõepealse eluga. Seekord siis üks ujuvküla. Ujuvelamud, ujuv kalatööstus parvedel (https://www.dropbox.com/s/y1l9dzp49wvphxx/20160123_070220.mp4?dl=0) ja kõik sinna juurde kuuluv. Täiesti omaette ja omapärane maailm. Edasi väike peatus randa, tutvuma moslemiusku väikese rahvakillu rannikukülaga. Jälle täiesti midagi uut ja põnevat. Me Inkuga jagasime kohalikele lastele ka Eestist toodud Draakoni komme. Algul olid veidi umbusklikud, aga kui esimene laps kommi pihku sai ja nägi mis see on, oli kätemeri korraga meie suunas anuvalt sirgu. Mõned pildiklõpsatused, väike ülevaade külast, kui giid järsku teatab " Five people to Cambodia... Five people to Cambodia...quikli,quikli... boat going...!". Mis siis ikka, ruttu kobisime oma paati, olles arvamusel, et meid viiakse kuhugi sadamasse, et siis sealt juba vajaliku Kambodžasse suunduva kiirpaadi peale kobida. Aga ei, pōrutasime paadiga keset jõge ning hoog maha. Eemalt lähenes suht väikene, 25 kohaline Raketa-sarnane paat, kuhu meid dessandi kombel kiiresti ümber tõsteti, ümberringi loksuv Mekongi jõgi. Jõudsime veel kiiresti ülejäänud seltskonnale ja giidile hüvasti hõigata ning meie jõeretk mitte küll kõige värskema, aga siiski mugava kiirpaadiga Kambodža poole võis alata. Ah jaa, muideks oma pagasi jätsime hommikul hotelli ja seegi oli toodud vahepeal kenasti kiirpaadile ära. Seega teenus missugune. Teel piirile täitsime viisapaberid, andsime need koos passi ja 34$-ga paadimehele.  Tund loksumist ja Vietnami piir. Meid tõsteti kogu seltskonnaga parvele kohvikuse ja paadimees tormas kaldale meie dokumentidega Vietnamist väljasõitu vormistama. Kedagi ei huvitanud meie näonäitamise vajadus. Taas paati ja pool km sõitu. Nüüd siis Kambodža piiritoimingud. Meie kaldale püha kuju vaatama ja paadimees viisasid tegema. Viisad käes ja piirivalvuril ka nägu üle vaadatud, taas paati. Paar külma õlut kaasa (1$ purk) ning "Tere tulemast Kambodža kuningriiki! Järgmine peatus 3 h pärast Phnom Penh".

https://www.dropbox.com/s/5412uax7ka673jq/20160123_130531.mp4?dl=0 siin siis väike sissesõit Kambodžasse. Ülla-ülla, polegi tegu punaste khmeeride poolt laastatud maa ja pilpakülast pealinnaga. Linn täis elu, pilvelōhkujaid ja kraanasid, mis uusarendust püsti panevad. Elu pulbitseb ja ühiselt tunnustavalt noogutame, lahe. Kuningriik on ikka kuningriik. Loss, bagodad, avarad vabaduse väljakud. Loomulikult tuk-tuk mehed ehk mototaksod ja üldine hinnang on, et siin on rohkem meie tavapärast elu kui oleksime oodanud. Phnom Penhi jõudsime kella poole kaheks, kõhud tühjad, võtsime kohaliku Loc Laci (loomaliha kohalike moodi) ja mõned külmad õlled. Kõik oli super. Siis tahtsime minna kuninga palge ette. Turistiinfo ütles, et kuninga juurde saab kella viieni, aga võta näpust, pool viis öeldi värava juures, et enam kuningapaleesse sisse ei saa. Olime küll veidi pettunud, aga suundusime linna avastama. Üldmulje on väga positiivne. Kuna juba homme hommikul peame jätkama teedkonda Siem Reab'i, siis kahjuks ei jõudnud me tutvuda memoriaalidega ega punaste khmeeride sõjakuritegude muuseumiga. Laupäev ja hiline saabumine, mistõttu enamik atraktsioone olid suletud, jätsid igatahes isu siia tagasi tulla.

Õhtu lõpetuseks käisime veel kohalikus Sky baris, mille servale maandus ühel hetkel üpris räsitud olekuga suitsupääsukese-taoline väike lind ja jäi sõna otseses mòttes tukkuma. Meie ühine järeldus oli, et tuli just Eestist :)

Päikesetõus Mekongil
Mekongi ujuvkülad koos ujuvate kalakasvatustega

Esimene Kambodža selfie
Khmeeri arhitektuuri näide
Phnom Penhi kesktänav ja iseseisvussammas (eemal, praegu pole näha), väga pop kohalike spordikeskus, tegid siin joostes ja kõndides kiiremaid tiire
Kambodža kuningapalee ees, eemal keskel kuninga pilt
Budistide juures
"Buddha" oma kodus
Palun pöörata tähelepanu kokteiliklaasi taga olevale suitsupääsikesele, meie arvame, et tuli just Eestist.

Mekongi delta teine päev, reisil - päev 4

Alustame täna veel eilse päeva lõpust. Kuna oli teada, et kodumajutus on täis valgeid turiste, siis olid kõik ülikoolis õppivad noored (olgu öeldud, et Can Tho linnas, mille lähedal elasime, on 2 miljonit elanikku ja ülikool) toodud õpitavat inglise ja prantsuse keelt  prakitseerima. Prakitseerisime siis keelt, rääkisime neile riigist, kus on vähem elanikke kui nende linnas, kus on lumi ja külm ning näitasime tahvlist Eestimaa loodusfotosid ja toetasime kohalikke üliõpilasi "fund raising"ul, et nende keeleõpingud saaksid jätkuda, ostes üliõpilaste tehtud kiile - tõelisi füüsika imesid tasakaalu valdkonnas. Väike vaheseik veel, et kodumajutusse minejad, ligi pool reisiseltskonda, tõsteti bussist välja keset pimedat, maantee ääres. Viie minuti jooksul toimus tohutu möll, et õiged inimesed saaksid bussist välja, kätte oma pagasi ja õigele tee otsale juhatatud. Kui buss tagatulesid näitas ja meie paadimehe sabas jõe poole liikuma asusime, selgus, et üks must kohver jäi kurva ja üksikuna maha. Keegi ei võtnud teda kaasa. Suures saginas oli kogemata bussi pealt maha tõstetud ja unustatud. Valgete suure kisa peale lohistas paadimees ka selle endaga kaasa. Tänane päev jätkus veel pagasi segadusega, peale paari paadivahetust ja hommikupoolset programmi, kui asutasime ennast edasi liikuma, selgus, et meie grupist oli üks noor taani tüdruk suutnud oma kohvri kuskile paati jätta. Pool tunnikest sebimist ja voila, kohver käes ja saime teele.

Aga tänase juurde. (Coe jätkab). Kodumajutuse kuke kiremise peale, mis pigem meenutas nagu oleks talle jäme kaigas tagant sisse torgatud, ajasime endalegi jalad alla kell kuus hommikul. Kiire hommikusöök, saiapätsi ja džemmi näol ning ruttu-ruttu paati, et jõuda hommikusele ujuvturule. Algas Mekongi delta tuuri teine päev. Jõgi kihas igas suuruses ja kohalikus modifikatsioonis kaupmeeste paatidest. Kes püüdis turiste oma puuviljade ja jookidega (minibaar :) ), kes panustas kohalikele oma juurikate ja muu söödava ning mittesöödavaga. Igastahes pilt oli kirju ja vaatamist väärt. Väikesed tiirud oma paadiga turul. Väikesed puuviljaostud koos maitseelamustega ning meeletud pildimasina klõpsimised. Edasi kaldasse ja sadulasse. Algas pisike Tour 'de Vietnam kohalike ratastega. Palmisalud, kohalik külaelu-olu. Meiega ühes grupis olnud jaapanlased katkestasid üsna tuuri algul. Üks jaapanlannast tädi pani kolmandas kurvis kohalike õue peale end külili ja üks onkel oli vist üldse ratast näinud kunagi ammu lapsepõlves ja sedagi eemalt. Alf jäi üldse tuurist kõrvale, kuna tema mõõtu ratas puudus. Sadulasse istudes käisid jalad lihtsalt lõua alla ning selline sõidumõnu võrdus kerge enesetapuna. Kuniks meie avastasime Vietnami ratastel, nautis tema ümbrust jalutades. Pole hullu, ta meil siin ise ka kui vaatamisväärsus. Paljud kohalikud tulevad teda lausa katsuma, naeratavad ja räägivad midagi omas keeles. Miks? Varsti selgitame.
Rattatuuri lõpus sai kergelt ka keha kinnitatud. Seekord siis grillitud ussimoodi  kalade ja .... grillitud rotiga. Mmmm..., maitsesid ülihästi ja õõvastavat pole siin midagi. Need on spetsiaalselt riisiga üles kasvatatud rotid ja väga hõrgu lihaga.
Taas paati ja linna tagasi. Nüüd siis juba riisinuudlite valmistamise "tehasesse". Sellegi valmistamise tehnoloogia selgeks õpitud, paadiga hotelli juurde. Kel kahepäevane tuur võetud, nendega hüvasti. Ülejäänud taas bussi ja sõit järgmisesse linna. Ennem aga saime teel olles veel ühe elamuse osaliseks. Meid viidi nimelt looduskaitsealale mangroovisood vaatama. Üliäge kogemus. Praegu siin kuiv periood, aga mis siin veel vihmerioodil olla võib? See on kindlasti kordades võimsam. Ainuüksi puude tüved ja juurestik reetsid, et kõrgperioodil on veetase pea kaks meetrit kõrgem. Päris ürgne ja eksootiline kogemus oma taimestiku ja ülipõnevate lindudega. Väike video siin https://www.dropbox.com/s/rcn28um3sdrba6l/20160122_163142.mp4?dl=0
Sedasi see päev õhtusse keris. Õhtusöök kohalikus Vietnami köögiga tänavaäärses "restoranis" koos väikese õlle ja moskiitodega ja hotelli.
Ütleks, et igati emotsioone täis ja vaatamisväärt päev. Homme siis viimane Mekongi ja Lōuna-Vietnami hommik ning edasi mööda jōge Kambodžasse.

Aga miks siis ikkagi Alf siin nii huviväärsus on? Siin nimelt on üks levinumaid uske ka budism ning Alf oma kuju ja suurusega meenutab ju neile Budhat. Kes siis ei tahaks jumalat katsuda ja teda kõnetada! (-: 

Ja veel üks vahemärkus, et selliseid grupituure võttes on tore veel ka see, et teed ristuvad väga värvikate inimestega. Sel korral oli meil grupis näiteks kahekordne Tai ja kolmekordne Aasia meister kulturismis.

Riisiviin, "fund raising" kiilid ja GEP
Palmilehtedest bungalo kodumajutuses, super äge
Ujuvturg Mekongi deltas, elu keeb
Poisid maiustavad värske ananassiga "jäätisega"
Asusime tööle riisinuudli tehasesse, need on riisijahust tehtud plaadid, mis kuivavad päikese käes 20 min ja seejärel lähevad masinasse, mis need nuudliteks lõikab
Meie ja kuulsus ehk Inku, kolmekordne aasia ja kahekordne tai meister kulturismis ja Alf
Mangroovi džungel-soo


Neljapäev, 21. jaanuar 2016

Mekongi deltas - päev 3

Seekordne sissekanne siis Coelt. No nii, järjekordne päev on alanud. Seekord siis Mekongi päev, tegelikult peaksime siin seiklema pea kolm päeva. Mis siin tegelikult juhtuma hakkab, eks näis. Igatahes topiti meid hommikul ülekonditsioneeritud bussi ja hüvasti Saigon. Ligi kolm tundi loksumist koos kohustusliku "happy room" (WC) peatusega ning kuskil võsavahel öeldu, et kohal ning hakkame tutvuma kohaliku Mekongi jōe delta elustikuga. Veidi bambusvōsa vahelise jalutuskäigu järel kohustuslik meetee joomine, koos kohustusliku rahvusliku muusika kuulamisega. Loomulikult väike meelehea pakkumine muusikutele dollariga ning vōimalus soetada ka estraadisugemetega kohalikku rahvusmuusika CD, aga aitäh, ei soovi, pole meie maitse. Taas "metsatee nautlemine" ning kanali peale rahvusliku paadiga sōitma. Veidi paadimehe saatel sōudmist kui ees ootas järgmine ettevõtte külastus kookosekommi "tehasesse". Tore turistidele tehtud "kommivabrik" , aga aimdu sai ja ka kohustuslikud kommid said ostetud. Paati, nüüd veidi suuremasse ja motoriseeritud ning mööda laia jōge minema.  Vaated ägedad, päike tapab. Mõnda aega loksumist ja taas randa. Mingi saar ja giid teatab, "sööma", lōuna. Kui ka kõht sealihast ja riisist punnis, taas paati ning mööda jōge nüüd juba linna poole minema. Jōgi laevadest paks. Linnas üks pagooda vaatamine, ehk budha usuliste pühamu. Ilus. Nüüd taas pea kolm tundi bussiloksumist ning järgmine mekongi ala linn. Siin oleme bronninud n.ö kodumajutuse kohaliku farmeri juures. Tegelikult on tegemist meie mōistes  kämpingutega, aga materjaliks on palmilehed majakestel. Aga tōeliselt äge, hotellis saab ju ka kodus elada. Ōhtusöök. Tōeline köögi meistriklass. Ise teeme, ise sööme. Friteeritud ja värsked kevadrullid. Mmmmmm.... Ja lōpetuseks toodi lauda kohalik riisiviin. Pakend. Kilekott millest löödi labi söögipulk mis täitis edaspidi punni ja viinalaske sulguri rolli. Müstiline tootearendus. Siin me siis nüüd sumisema ja veedame öö palmiokstes bungalos, sirtsud siristavad, meie sumistame....
...hommikul peaksime kell kuus ärkama, et ujuvturgu paadiga sōita. Uued seiklused ootavad... Juhhuuu (nagu Alf siin hōiskab)!
Teel Mekongi deltasse, puhkepaus teel, bussisõit on julm väsitav
Sõudepaatidega Mekongi delta džunglis
Grupiselfie sõudepaadis koonusmütsidega
Grupiselfie Buddhaga
Hiidbuddha templis
Meie tänane öömaja kodumajutuses, palmilehtedest seintega bungalos
Värsked kevadrullid ja küpsetatavad kevadrullid tuli õhtusöögiks ise valmistada