Kokkuvõtteks

Oleme paar päeva kodus nüüd juba olnud ja kogu see reis on veidi laagerdunud. Mis siis meelde ja silma jäi?

Aeg. Peame tunnistama, et aeg oli selle seikluse suurim vaenlane. Kaks nädalat ja kogu maa põhjast lõunasse avastamissoov. Keeruline ja väsitav. Nägime palju, kuid väga palju jäi nägemata või jõudsime avastada põgusalt. Sooviga avastada kogu Vietnamit ühe reisi jooksul ja teha seda rahulikult, oleks vajalik varuda aega vähemalt  üks kuu. Samas oleme õnnelikud, et me siiski nägime selle maa kogu tema pikkuses ära. Mine tea, kunas või kas üldse enam siia satume. Maailm on ju veel avastamist täis. Kui järgmine kord õnnestubki siia tulla, siis valiksime juba rahulikuma variandi ehk valiks avastamiseks ja puhkamiseks vaid ühe piirkonna Vietnamist, kas siis põhja või lõuna osa.

Inimesed. Ülimalt sõbralikud ja abivalmid inimesed (peetakse maailmas kümne sõbralikuma rahvuse hulka). Lihtsad ja töökad. Maalähedased ja põllumajandusele orienteerunud. Saame aru, miks nad nii lühikest kasvu ja vinsked on. Katsu ise päevade kaupa märjal, mudasel riisipõllul rügada ja seda mitte traktori seljas mürades. Enamus töid siin põldudel tehakse ära käsitsi või siis vesipühvlite abiga. Samas tundusid kohalikud lisaks lihtsusele ka suht muretud. Meie kohatisele närvilisusele vaatasid nad muretult otsa ja andsid mõista, et võtke asja rahulikult, mida te tõmblete.
Armastavad süüa teha ja armastavad süüa. Vaatamata sellele ei näinud me ühtegi ülerasvunut kohalikku. Lapsed on kui nukud. Nähes võõrast (valget) möödumas, vaatavad nad naeratavalt, mustade nööpsilmadega otsa ning lehvitavad rõõmsalt hõigates "Hallo!".
Laialdaselt on kasutusel jätkuvalt vietnamlstele nii omased bambusest koonusmütsid ja seda eriti maapiirkondades. Ka rahvariided pidulikel hetkedel polnud haruldased.

Loodus. Meie distantsile, praktiliselt pikki rannikut põhjast lõunasse jäi silma, et enamus maad on siin põllumaaks ära kasutusele võetud. Riisipõllud, suhkrurooväljad, köögi- ja puuviljapõllud, mägedes ka juba kohviistandused ja suured kasvuhooned. Sekka tihe inimasustus. Metsikut loodust suhteliselt vähe. See mis on, on samas ilus ja eripalgeline - mäed, kosed, koopad, madalad deltaalad, laiad jõed, eripalgelised saared, lopsakas troopiline mets oma liigirikka floraga. Aga ka need samad lõputud riisipõllud olid kuidagi Vietnamile nii omased, et seda sai võetud, kui üht loomulikku looduse osa siin.

Toidud. Enamus toiduainetest tuleb turult ja hästi värskes olekus. Seega toidud on maitsvad ja värsked. Õlis ja rasvas küpsetatud toitu leidub harva. Enamus toidust on kas keedetud, aurutatud või otse sütel grillitud. Vaieldamatult vietnamlase lemmiktoit tundus olevat nuudlisupp, kas kanalihaga (Pho Ga) või loomalihaga (Pho Bo). Loomulikult aurutatud riis või riisinuudlid, kõrvale värsked või aurutatud juurikad ja erinevad kastmed. Ja erinevad mereannid: erinevad kalad, kalmaarid, koorikloomad ja karbid. Ka grillitud konn sai ära proovitud (maitses nagu kana). Meie lemmikuteks said ka riisijahust täidetud pannkoogid, mida tänavakohvikutes pakuti. Ja loomuikult kõik erinevad eksootilised maitsvad ja ebatavaliselt maitsvad puuviljad. On mida proovida, on mida nautida.

Hinnad. Kuna Vietnam pole maailma rikkamate riikide hulgas ja elatustase on suht madal, on ka hinnad meie mõistes üsna taskukohased. Veel? Kuigi turismisektoris on need jõudsalt kasvama hakanud. Lugesime ka ise ühest kohalikust turismiajakirjast, et ainuüksi 2014 aastal tõusevad piletite hinnad suuremas osas vaatamisväärsuste külastamisel ning teeninduses. Eks riik ja kohalikud on märganud, et "rikast" turisti võib pigistada küll. Nii kui pigistad, hakkab turistilt igast august raha välja pritsima.
Hotellides ööbimine 2-3 korda odavam, kui meil samaväärsetes siin. 3* = 20-30 eurot öö kaheses mugavas toas koos hommikusöögiga. Õhtusöök kahele restoranis koos õlle ja mahlaga 10-20 eurot, söömine tänaval (supp või kevadrullid vms) kahele 2-3 eurot, õlu söögikohas või rannas 70 euro senti, värsked puuviljad 0,5-1 euro  jne-jne.

Rollerid. Vaieldamatu pereliige. Vietnamlastel on ütlus. kui tahad naist omada, pead ennem rolleri soetama. Kui tahad väikest naist, kõlbab väike roller. Kui suurt naist, peab suur roller olema. Kui tahad kahte naist, peab kaksrollerit olema :) Peaaegu asendamatu transpordivahend siin. Mitte haruldane vaatepilt polnud, kui korraga oli rolleril kogu viie liikmeline pere: isa, tema selja taga suurem laps, siis ema, kelle süles kõige pisem ning ees rolleri astmelaual pere keskmine laps. Lisaks veel kotid turult ostetud värske kraamiga. Sõiduautosse juba suurt riidekappi või potis kasvavat palmi ei pane. Rollerile aga küll. Autot nii sama naljalt igale poole ei pargi, rolleri aga küll: kõnniteele, parki, kohviku ukse ette. Tihti avastasime selle mõne majutuskoha fuajees ööseks pargituna. Rolleriga on võimalik sõita ka liiklusele vastuvoolu ning ristivoolu ja keegi ei pahanda. Autoga on see keeruline. Pereliikmena on tal koht elutoas diivani kõrval, kus siis pereisa telekat vaatab ja ühe käega oma sõber rolleril sadulat silitab ning teise käega teed rüüpab.
Fakt. Ainuüksi Saigonis on üle 7 miljoni rolleri.

Liiklus. Hull, pöörane ja kaootiline, aga toimib ning üllatavalt sujuvalt. Ummikuid oli suht harva. Hädavajalikum ese bussi, auto ja rolleri küljes on signaal. Kui mingi muu detail oma sõidiriista küljes puudub või on rikkis, pole väga hullu. Kui aga signaal jupsib, ära parem liiklusesse torma. Signaalitatakse pidevalt ning igas asendis, põhimõttel "ettevaatust, mina tulen". Harvad polnud juhtumid kui bussijuht niisama tuututama hakkas ilma, et kedagi ees või taga liiklemas oleks samal ajal olnud. Sisseharjunud refleks vist.
Kehtib suurema ja tugevama õigus s.t autod annavad aupaklikumalt teed bussidele, rollerid autodele ja bussidele, jalgrattad kõigile eelnevatele ning jalakäia vaatab ise kuidas end terve nahaga jätta. Jalakäia puhul kehtib õnneks reegel, et kui juba teed selles rolleritemeres ületama hakkad, liigu pidevalt ja rahulikus ühtlases tempos. Küll roller selle järgi möödub sust kas eestpoolt või tagantpoolt. Ootamatuid liigutusi pole soovitav teha, siis võib asi hapusti lõppeda.
Kõnniteed pole jalakäiatele mõeldud, vaid pigem rollerite parkimiseks, tänavasöögikohtade mini-plastikmööbli, lahtiste müügikohtade jms tarbeks. Jalakäia peab enamus aja ikkagi sõidutee rentslis endale teed leidma.
Kuna liiklus on tihe, on see ka suht aeglane. Ei kehti meile sisse harjunud reegel, et Tartust Tallinna jõudmiseks kuluv aeg on keskmiselt 2,5 h. Siinsetes oludes tuleks sama vahemaa läbimiseks arvestada vähemalt kaks-kolm korda sama palju aega, halvimal juhul enamgi.

NB! Seoses rollerite ja liiklusega siin tekkis meil idee ;););) Tallinnale ja Edgarile. Kaotamaks Tallinnas ummikud, liikluskaos ja probleemid parkimises, tuleks tasuta ühistranspordi asemel jagada kõigile tallinnlastele välja hoopis motorollerid.


Lõppsõna. Me ei kahetse vähimatki, et me Vietnami avastamise ette võtsime ja seal ära käisime. Kuigi aega oli vaid kaks nädalat ja plaanid ning graafik ülipingeline ning emotsioonid ja kogetu kohati seinast seina, oli kõik see seda ka väärt. Saime palju teada selle maailmanurga kohta ning ka iseendi kohta.
Minge ja avastage ise ka. Hetkel on Vietnam veel mitte väga turistikas ja ehedat elu ja olu jagub küllaga.