12. veebruar Äralennu ootel. Coe osutub kurjategijaks, Inks kaasaaitajaks

Chiao (Vietnami tervitus, nagu itaalastelgi).Täna siis kojulend, aga alles õhtul kell seitse. Mida siis selle päevaga pihta hakata. Korra mõtlesime minna ekskursioonile linnalähedale sõjaaegseid tunneleid vaatama. Suur tunnelite süsteem, kus pidavat käikude labürint olema üle 200 km pikk ja millest osa on tänaseks turistide atraktsioonina avatud. Osad käigud isegi laiemaks kaevatud, et paksud ja suured valged ka sinna mahuksid. Otsustame mitte riskida ajaga. Ka eilne deltas käik osutus pikemaks, kui algselt lubatud. Ei taha ju end veel viimasest tunnelist läbipressides teada, et lennuk juba tiibu lehvitab. Seega otsustame vaadata linna nii sama.
Saigon, suurim linn Vietnamis (väidetavalt üle 12 miljoni elanikuga) ja riigi äri- ning rahanduskeskus. Seda on ka linna pildis näha. Suured pilvelõhkujad üle kesklinna säramas ja uued ehitamisel. Laiad tänavad, täis meeletut sagimist. Ja tänavatel rollerite jõed kiirelt voolamas, mille vahel üsna uhked maasturid ja limusiinid kui laevad kulgemas. Väidetavalt Saigonis pidavat olema 7 miljonit rollerit. Uurime kaarti ja otsustame vaadata ära Hiina linnaosa (pidavat ka vaatamisväärsus olema). Kaart vist petab, rühime ja rühime läbi läppunud palavuse ligemale tunni, kui alles kohale jõuame. Vaatame üle paar Hiina pagodat, kuid muu tundub küll sama muu linnaga võrreldes olevat. Turule trügima minna enam ei jaksa, see meeletu niiske palavus ja rahvamass võtab isu ära. Ka sama teed tagasi jala astuda on meeletu. Seega ainus mõistlik lahendus kesklinna tagasi jõuda, on võtta takso. Takso on kena puhas ja sõidab taksomeetri järgi. Ainus viga on taksojuhtide umbkeelsus. Jupp aega võtab käte ja jalgadega selgeks tegemine, kuhu me minna täpselt tahame. Kuna me tahame linna kõrgeima pilvelõhkuja vaateplatvormile panoraami kaema minna, siis Inks tõstab käed kõrgele pea kohale imiteerides torni, ise reipalt seletades: "big house, big house,... tower, tower,  how much"? Coe samal ajal osutab näpuga kaardile ja teise käega vehib kesklinna suunas. Ainus mida taksojuht vastu seletada oskab on  "taximeter, taximeter". Lõpuks saame asja selgeks ja taksojuht suudab näidata ka läbi oma rahakupüüride, kui palju see umbes maksma läheb ning leiamegi end peagi pilvelõhkuja alt. Pääse taevasse lunastatud ( 10 dollarit! persoon, sama mis terve eilne delta külastus) olemegi peagi 50 korrusel linna ülalt kaemas. Suur on see linn küll. Alla tagasi jõudes kogeme, et ega oskagi enam siin linnas midagi vaadata. Kuidagi suur ja laialivalguv, meeletu saginaga. Võrreldes Hanoiga palju mõttetum ja vähe Vietnamit. Teeme veel turu tuuri, näpime suveniire, teeme omas kvartalis veel viimase Pho Ga ja Pho Bo nuudlisupid, Coe ka viimase kohaliku õlle ning aeg tellitud taksoga lennujaama minna.

Vaade Saigoni ühe ikoonehitise Bitexco Financial Tower (262 m kõrge, 68 korrust) 50. korruse vaateplatvormilt.

Lennujaamas anname kenasti oma seljakotid pagasisse. Inks loeb veel poolkogemata silti, et reisijatel tuleb jääda kolmeks minutiks letitaguse putka kõrvale seisma, kuniks nende äraantav pagas läbi valgustatakse. Ja... Coe kott äratabki närvilise sagina putkas. Üks ametnik jookseb välja ja vehib närviliselt kätega Coe kotile osutades. Mis siis ikka, astume putkasse, et selgusele saada milles probleem. Ametnik seletab suht puudulikus inglise keeles jätkuvalt kätega vehkides. Suudame selles närvilises mulinas eristada sõna "gun" ja "pistolet". Lisaks näitab tolliametnik sõrmedega rahvusvaheliselt kõikides keeltes arusaadavat püstoli käemärki. Nüüd hakkab meil selginema. Veame näod naerule, loomulikult. Märten oli  Vietnamist kingituseks palunud mängupüssi. Ühe sellise meile sobiva leidsimegi Nha Trangi turult. Suht püssi moodi, pöörleva trumliga pisike nagaan, kunstnahast vutlariga ja puha. Loomulikult mängupüss. Otsime kotipõhjast selle välja ja näitame seda selgitustega, et mängupüss lapsele kingituseks. Ametnikuhärra aga vehib aina närvilisemalt kätega ja karjub "No-No-No!!!" Me näitame talle, näe sel Made in China junnil pole isegi auku toru otsas kust kuulid võiksid välja lennata. Aga tema ketrab nagu katkine plaat närviliselt tõmmeldes oma "No'sid". Meie ikka selgitame ja tema kordab oma ühesilbilist fraasi. Näeme, et vanal liigub käsi vaikselt raadiosaatja poole. Selge, asi kisub kontrolli alt välja. Vältimaks hullemat, loovutame kiirelt "tulirelva". Coe viskas tagantjärgi ka pakkekoti ametnikule, konfiskeeri ka see, paki sisse ja vii koju oma pojale mängida. Aga kabuuri sa ei saa. Vähemalt oma pojale toome mälestuseks selle. Vabandust Märten. Tahtsime parimat.
Võidukalt nõudis tolliametnik ka Coe passi. Kirjutas selle andmed kuhugi kaustikusse ja veel midagi ning palus allkirja ning soovis nüüd nägu naerul head reisi. Aitähh, et suutsid Vietnamist lahkumise meile meeldivaks teha!
Tõenäoliselt on nüüd Coe Vietnamis persona non grata, kui suur tulirelvadega smuugeldaja.
Huvitav, kas tõesti arvas ametnikuhärra, et meil on võimalik poole lennu pealt end pagasiruumi nihverdada ja mänguasjaga lennuk vallutada, sundides seda Tartu lennuväljal maanduma.

Kuna püss konfiskeeriti, istume hetkel Amsterdami lennuväljal ja ootame edasilendu Helsinkisse, lootusega veel tänase päva numbri sees koju jõuda. Vähemalt korraks on kõik blogisse tagasi oodatud, sest nädalavahetusel proovime seda ka piltidega täiendada.