Hea unega öö oli. Päev tõotab ilus tulevat. Päike paistab, soe on, kuked kirevad (linnas), hommikusöök rikkalik. Täname ülitoredat hotellipersonali. Kotid selga ja bussipeatusesse, kust peaks algama meie uus päev uute seiklustega ehk 3,5 h (140 km) bussisõitu ja tutvumine Vietnami rätsepmeistrite ja kingseppade meka Hoi An'iga.
Bussifirma (Camel Travel) kontori ette jõudes, ootas juba ees pea saja pealine jõuk eri rahvusest samas suunas sõitasoovijaid ja loomulikult olid kõigil ka varasemalt piletid olemas, nagu ka meil. Need said meil juba ostetud Hanois ära (mitme stopiga pilet Hanoi-Saigon suunal ehk open tour bus tickets). Ilmselgelt oli seda rahvast ühe bussi tarbeks liig palju. Ja kui ette saabus juba varasemalt tuttav sleeping buss, läks meeletuks trügimiseks. Inks bussi sisemusse kohti välja võitlema, Coe kotte alla pakiruumi toppima. Kahjuks sattusid need valesse pagasiruumi (nö samale marsruudile jäävasse teise linna minevate kottide pagasisse) ja kästi teise pagasiruumi ümber tõsta. See aga oli selleks hetkeks kotte täis topitud ja meie omi keelduti enam vastu võtmast. Inks istus bussis ja kohad olemas, aga Coed bussi koos kottidega ei lasta. Mis siis ikka, Coe astus julmalt koos seljakottidega bussi, mille peale bussi komplekteerija meie kotid bussi uksest ikka välja surus, väitega, et ei saa ja tuleb kohe ka teine buss, kuhu ülejäänud rahvas peale saab. Tekkis suurem vaidlus, millesse sekkus ka lõpuks Inks. Seda olukorda kasutasid aga ära paar teist sõitasoovijat ning istusid kiirelt Inksist hetkel vabaks jäänud kohtadele. Nüüd olid ka need läinud. Mis siis ikka, tuleb jääda teist peatselt saabuvat bussi ootama. Bussist välja astudes avastasime, et bussijuht oli vaidluse ajal ikkagi meie kottidele kuskil tagavararatta peal kohad leidnud. Halenaljakas, meie kottide pärast bussist väljas, aga kotid ikkagi lõpuks bussis. Otsisime oma kotid tagavararatta vahelt üles ja jäime uut bussi ootama. Mõne aja pärast saabuski see, jäädes teisele poole teed seisma. Algas võidujooks üle rollereid ja autosi täis tänava, sooviga võidelda endale koht bussis. Inks taas bussi sisemusse kohti vallutama, Coe kottidele kohta pagasis otsimas. Uuh, koht bussis olemas ja kotid pagasis, võisime rahulikult jääda jälgima teiste võitlust siin päikese all. Vaatamata pingutustele ei mahtunud ikkagi kõik pileti lunastanud peale. Bussis istujate pileteid kontrollides selgus, et vaikselt olid sisse trüginud ka mõned kohalikud, kel polnud selle bussi pileteid ette näidata. Vaatamata sellelegi seigale, ei mahtunud mitu sõitasoovinud ikkagi peale. Mis neist edasi sai, ei tea. Peale pikki trügimisi, vaidlemist ja ootamist, olime meie bussis ja võisime reisi jätkata. See buss polnud küll kõige värskem ja uhkem, aga ikkagi buss mis liikus meile vajalikus suunas (pea 1 h hilinemisega kõige selle jama peale). Sel bussil oli aga üks suur viga, tal puudus vist gaasipedaal. Igastahes pea terve tee oli tal ühesugune rahulik hoog sees ja ainsad, kellest me mööda suutsime sõita,olid jalgratturid. Ainus, mis bussijuhil hästi välja tuli, oli signaali laskmine. Seda lasi ta ka vahel siis, kui kedagi ees ega vastu tulemas polnud. Sellise hulluks ajava tempoga jõudsime veidi enam kui nelja tunniga 140 km kaugusele Hoi An'i. Igati tubli saavutus.
Ennem kui linna avastama minna, tuli meil õhtuseks lubatud sleeping bussi end ära registreerida. Oh õudust. Bussifirma putkasse astudes leidsime eest tungleva ja närvilise inimmassi, kes kõik tahtsid kuhugi saada ja ka meiga vajalikus suunas. Selgus, et esimesed vabad kohad on alles 8. veebruari õhtuks ehk kolme päeva pärast. Ja loomulikult ei huvitanud seal kedagi, et sulle oli Hanois pileteid müües lubatud selleks ja selleks kuupäevaks sõiduvõimalust. "... ja-jaa minge vaid kohalikku kontorisse, näidake pilet ette ja teid registreeritakse bussile". Hähh, lollid turistid. Meie küsimusele, et mis siis saab, vastas bussifirma esindaja tuimalt "It's not my problem" ja õigus tal oli. Sest probleem oli tõesti meil.
Mis seal ikka, siin me oleme ja tuleb varuplaan välja mõelda. Samasuguse murega olid kõrval ka viis ameeriklast (hetkel vabatahtlikena õpetajad Hiinas) ning üks inglasest noormees (pooleaastasel maailmarännakul). Ameeriklastel oligi juba varuplaanina väljaselgitamisel võimalus rentida minibuss koos juhiga ning kutsusid ka meid koos inglasega kampa. Loomulikult jäime nõusse. Parem siit kohe minema saada, kui kolmeks päevaks Vietnami mõistes väikesesse linna (75 000 elanikku) kügelema jääda. Meri ja rand on linnast kaugel ja kurat teab, mis moodi ka siit kolme päva pärast veel minema saaks. Ja nagu mainitud, on tegu rätsepmeistrite ja kingseppade linnaga, tähendanuks need kolm päeva oma täieliku garderoobi tõenäolist väljavahetamist;). Läbirääkimiste tulemusena saime lõpuks bussi koos juhiga. Hind 40 dollarit nägu, millest 10 dollarit saime bussifirmalt näo peale tagasi n.ö ärajäänud bussisõidu eest kompensatsiooniks. Vähe küll, aga parem ikka kui mitte midagi ja saame vähemalt minema siit. Egas midagi, taas bussi ja ees vähemalt 10 h sõit 540 km kaugusele Nha Trangi. Nii palju siis käsitöömeistrite linnast ja tema vaatamisväärsustest. Loksume nüüd bussis mööda suht kitsaid ja konarlikke teid ning loodame ööseks jõuda kuurortlinna. Silme ees terendumas kuum liiv, helesinine meri, palmid ja külm rumm colaga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar