Pühapäev, 29. detsember 2019

28.12 Laupäev - Jakarta-Yogyakarta

Eilne vihm ikka lõpuks rauges  ja saime ka õhtuse tiiru Jakarta hotelli lähiümbrusele peale peale teha. Ka veidi mööda poode kolada. Inksile jättis kaubanduskeskuse 6. korruse Indoneesia teemaliste meenete väljapanek unustamatu mulje. Aga oli ka mida vaadata (ostma veel ei hakanud). Õhtu lõpetasime kohaliku “seafood” tänavasöögikoha pakutavaga. Grillitud krevetid ja fritüüritud kalmaarid, erinevates kastmekombinatsioonides. Kõrvale külm õlu (lastele coca). …ja taustaks live muusikud kohaliku levimuusika taustaga. Päris ägedalt lasid.

Jep.  Hommikul on ikka veel veidi raske ärgata. Pole harjunud selle 5 h kellavahega. Peale hommikust kõhutäit sai kohaliku taksojuhiga kokku lepitud lennujaama sõit. Oleme kuulnud ja vist vastab ka tõele, et odavamaid taksosid on siin BlueBird (Snilind) takso. Selle ka tänavalt kinni püüdsime. Takso jäi meid kenasti hotelli ette ootama ja meie vudisime tuppa asju pakkima. 40 min hiljem istusime taksos ja võtsime suuna taas lennujaama. Lennujaama teel küsib ootamatult taksojuht pea olematus inglise keeles Coelt, et kas härral on teemaksu kaart olemas. Oot-oot, mis asi? Taksojuht näitab enda teemaksu kaarti ja osutab taas Coele. Kas sul on see kaart? Kohe tuleb tasuda teemaksu. No kust  kuradikohast see mul olema peaks? Ma pole ju kohalik. Vana rähmab käega ja viibutab masinale oma kaarti . Tasu “tervelt” 9500 ruupiat (umbes 70 senti). Ennem lennujaama veel korra, siis läheb 7500 ruupiat (50 senti). Aga taksosõit läheb meile lennujaama maksma 158 000 ruupiat (10 eurot) ja seda 45 min autosõidu ja pea 30 km läbimise eest! See taksofirma on tõesti odav. Kahe päeva tagune sõit hotelli poolt tellitud taksoga Indoneesiasse jõudes oli 400 000 ruupiat (27 eurot)! Noh, see ongi ju teada tuntud reisija tõde, et kõige kallimad on takso lennujaamasr hotelli ja esimene õlu turistika söögikohtades :D
Kohalike lendude terminal on väga mõnus ja rahulik. Turvakontroll on suht tagasihoidlik. Lased kohvri läbi masina ja ise läbi turvavärava ning oledki lennujaamas. Isegi vedelikud ei huvita kedagi. Ennem turvakontrolli tuli meil vahetult meelde, et kaks veepudelit on kotis. Loomulikult hakkasime neid kiirustades alla kulistama. Turvamees masina taga hakkas meile kätega vehkides seletama, et mida te lollid siin jamate. Pange pudelid rahulikult kotti tagasi ja jooge neid siis, kui te tegelikult juua tahate. 
Lend Yogyakartasse kestab ametlikult 1.20 min. Meil läks veidi kauem, sest vahetult ennem maandumist anti teada, et maandumine hilineb veidi. Miks, ei öeldud kohe. Peale mõningast tiirutamist ja maandumist aimasime põhjuse. Lennujaama rada oli ühtlase veekihi all, sest vahetult oli taas lõppenud troopiline äikesevihm ja ju see ka oli hilinenud maandumise põhjuseks. 

Nüüd siis uus koht avastamiseks siin Jaava saarel. 4 päeva Yogyakartat ja selle ümbrust avastada. Hotell (guesthouse) asub kesklinna lähedal. Kena väike (kümnekonna toaga) basseiniga hotell. Toad käes, loomulikult esimene asi kohe toa kõrval asuvasse basseini end jahutama. Teisiti siin lämbes ja higistavas riigis pole meie jaoks mõeldav. Pärast seda esimene linnaga tutvumise tiir. Loomulikult lollid turistid panevad pea seljas linna avastama ja mõningase trampimise järel avastavad end kuskilt pimedalt kõrvaltänavalt ja siis laiutavad käs: “Kus siin kesklinn peaks olema?”. Ei ole, sest oleme pannud ju risti-vastupidises suunas minema. Keerame kaardi õigetpidi ja proovime uuesti! Muideks ka GoogelMaps ei aidanud. See lülitus alles hiljem sisse ja hakkas meie punkti kaarti peal vedama siis, kui olime eksimise kaugeimas punktis. Muideks egas see ka meid hiljem kõige paremini mööda linna juhtinud, mis tõttu jäigi  juba pimenenud linnas päris kesklinn avastamata ja pöörasime ühel hetkel end turvalisemana (tegelikult on siin väga turvaline tunne olla) tundunud kodutänavasse tagasi. Otsustasime täna taas tänavatoidu kasuks ja tellisime ühelt “grillikärumehelt” hunniku satay kanavardaid maapähkli-chilli- ja sojakastmega. Mmmmm! Super! Kohalik külm õlu kõrvale ja koju basseini äärde pikniku pidama. Tõesti super!

Järgenavd kolm päeva oleme plaaninud selliselt üles ehitada, et homme avastame linna vaatamisväärsusi: sultani tempel, kohalik tantsuetendus,  maa-alune mošee ja muud kohalikud vaatamisväärsused. Esmaspäeval linna ümbruse vanad “kivihunnikud” ehl Borobodur ja Prambanan templid ning kolmandal päeval üritaks tuubida mööda koopajõgesid ning vaadata koskesid ja loodust. Merapi vulkaani otsa sel korral ei hakka ronima, kuna vastavalt hooajale, pidavat see enamasti pilvedes kinni olema ja suure tõenäosusesaga istud seal lihtsalt udus (pilves) ja ei näe midagi.

Loodame, et ilm kõike seda võimaldab. On ju ikkagi vihmaperiood ja iga päev on korra ka päris korralikult äikest andnud. Aga vähemalt vihm on siin soe :)

Päev lõppes Coele ületee asuvas baaris kesköise õlle ja Rock’n’Rolli saatel.
Oh oleks seda ainult lennukis kuskile panna :)
Rahvuslike nukkude kollektsioon võttis silme eest päris kirjuks, aga nii ilus oli ...

Vaade meie Yogyakarta kodu toa ukselt, voodist basseinini on 12 sammu :)

"Grillikärult" ostetud kanavardad satay-maapähkli-chilli-soja kastmes maitsesid imehead.
Sousti lakkusime paberilt ära!
"Indoneesia ema" skulptuur meie Yogyakarta kodutänaval.
Bintang, Roc'n'Roll, südaöö, õues +28 kraadi.

Reede, 27. detsember 2019

27.12 Reede - pealinn Jakarta

Veidi raske oli hommikul ärgata. Pool magamata eelnev lennuöö ja Eesti aja järgi kell 4 ärkamine, mis sest, et kohalik aeg on juba 9 hommikul. Suht korralik hotelli hommikusöök ja “jahile” s.t vaja muretseda homseks rongipiletid 500 km kaugusele Yogyakartasse. Tegelikult on juba ärevus hinges, sest internetist uurides näitas rongipiletite kohapealt 0 piletit. Äkki siiski rongijaama kassast saab midagi või saab selgust kust võib veel leida. Õnneks on rongijaam meie hotellist 20 min jautuskäigu kaugusel, seega hommikune jalutskäik lämbelt-niiskes linnas. Rongijaamas selgub tõsiasi, mida pole seda pole. Kõik piletid on meie soovitud, 28. detsembri kuupäevaks Yogijasse läbimüüdud. Öörongile veel üksikud kallid piletid (950 000ruupiat = 63 eurot nägu!)on, aga päevastele mitte. Kas veel üks pool magamata öö, loksudes rongis 8-9 h? Otsustame, et “Ei!” Internetist uurides leiame veel ühe rongivariandi, 2 km eemalt teisest rongijaamast peaks ka veel mingid rongid sinnapoole ühe ümberistumisega minema. Läheme siis uurime sealt. Jala? Kuramus, ümberringi suured magistraalid ja autode meri. Ülekäiguradu pea pole, vaata ise kuidas üle tee saad. Lihtsam liikuda tuk-tukiga. Neljakesi sellele (2,7 euri) ja järgmisesse raudteejaama. Kui esimene, Gambiri raudteejaam oli soliidne ja rahulik, siis teine, Pasar Senen oli tuntavalt rahvarohkem ja kohalikum. Pileteid? Lootusetu. Kassa järjekorras 70 inimest. Õnneks oli piletite info üleval ka ekraanil ning tuvastasime, meie suund taas meie soovitud kuupäeval läbi müüdud.  Selge. Plaan A kohaselt oleme Jakartas lõksus. Tuleb tekitada plaan B. Kas muudame kuupäevi ja jõuame päev hiljem Yogijasse? Ei. Tundub, et Jakarta on mõtetult suur linn ja siin ei viitsi kauem sitsida. Öörong sai ka juba maha laidetud. Bussiga? No ei riski. Kitsad ja autodest pungil teed. 500 km ehk min 14-15 h. Ei ahvatle. Seega jääb vaid siselend. Ja oh üllatust, võta pileteid, mis kellaajaks aga soovid. Naljaks. Rongid välja müüdud, aga lenda palju tahad. Ja kui hindu uskuda, siis rong meeleltult odavam ei ole. Rong Yogiakartasse u. 35 euri ja lennuk 50 euri. Rong 8,5 h, lennuk 1 h. Eks siis lendame, kui nad meid rongile ei taha. Kahju vaid, miks me päevarongile tahtsime, et osa Java saart rongiaknast jääb nägemata. 
Muidugi lennukipiletite ostmine osutus lõpuks ka oma 2 h internetiportaalides möllamiseks. Inks püüdis nii ja naapidi, ühes portaalis ja teises, mitme brauseriga, arvutiga ja telefoniga, ka läbi Eesti sõbra abiga, aga lennupiletite portaal (eDreams) keeldus makseid aktsepteerimast. Kui raha vastu ei võeta, ei anta vastu ka lennupileteid. Lõpuks meenusid reklaamid tänavalt ja kohalike soovitus, et siin kasutavad kõik hotellide, bussi-, rongi- ja lennupiletite broneerimiseks kohalikku portaali (tiket.com) ja see võttis meid kohe “omaks”. Uhh. Saame siit ikka tulema plaanitud ajal.

Jakarta. Suur, 22 milj elnikuga linn. Kesklinn puhas ja üsna roheline. Täis uusi klaasist pilvelõhkujaid ja sekka madalaid vanu kvartaleid. Seega kõike. Liiklus meeletu. Autodest üle paisutatud laiad tänavad. Jalakäiana pole kõige sõbralikum linn. Üle teede raske saada. Vähe ülekäiguradu ja nii mõnigi neist lõppeb kraavis või lillepeenras. Vaata ise, kuidas edasi saad. Ja need vähesedki ülekäigurajad on parajad teeületuse katsumused, isegi siis, kui sulle roheline tuli teed näitab ning autole punast. Ikka pead sa ettevaatlikult teele astudes kõvasti ka kätega vehkima:“näe ma tulen” ja siis ikkagi rollerite ja autoda vahel elu eest võideldes teed ületama. Mõnel pool on ka ilusaid laiu kõnniteid, siis nad kaovad. Suur osa kõnniteedest on enda alla vallutanud ka päevased kauba- ja söögiputkad, ning ka rollerite, motikate “parklad” ning sina ise pead ikka sõidutee servas endale teed leidma. 

Sellele vaatamata jätab (kesk)linn üsna meeldiva mulje. Vabaduse sammas koos pargialaga, mõned purskkaevud, kirik, mošee (sisse ei saanud, kuna käis meeste palvus), uued kõrghooned jne. Linn on suur ja palju poole päevaga vaadata ei jõua. Ka niiske lämbus tapab. Riided kleepuvad keha külge. Parem puhkame veidi hotellis, et õhtupoole veel veidi ringi vaadata ja ka ehk veidi poodidesse piiluda… Karta on, et täna me siia hotelli ka jääme. Vahepeal saabusid suured äikesepilved ja kella 16.30 alates on tulnud tihedat troopilist äikesevihma … eks näis kui pikalt annab. Hetkel on juba 18.45 ja sähvib ning ladistab armutult.

Troopiline äike, mis juba mitmendat tundi hotellitoa akna taga möllab.
Ülekäigu rada, kui seda õnnestub üldse leida, lõppeb kõrge äärekivi ja lillepeenraga :)
Kerjuseid Jakarta tänavatel me ei kohta, küll aga on linnatänavad koduks paljudele.
Kliima ka muidugi soosib sellist eluviisi, proovi sa meil ...
Indoneesia vabadusesammas Jakartas koos ümritseva kauni pargialaga ja taamal pilvelõhkujatega.
Esmasmulje Jakartast - ilus, puhas, roheline, moderne.

25.12 Kolmapäev ja 26.12 Neljapäev - 27 tundi trippimist

Nüüd me siis teame, et meie koduuksest Jakarta hotellituppa on 27 tundi põhimõtteliselt non-stop trippimist. Ümberistumiste ajad lendude vahel olid sel korral võiks isegi öelda väga lühikesed - nii Stockholmis kul ka Dohas mõlemas kaks tundi. Nii lendude ajal kui ka tagantjärele läks aeg üllatavalt ruttu. Ära sai vaadatud nii mõnigi film, mängitud nii mõnigi mäng (Coe mängis kogu “kurjade lindude” mängu LÕPUNI! :)) kui ka vahelduva eduga tukutud ja kohal me olimegi. Natukene jabur oli, et Eesti aja järgi oli kell pool üheksa hommikul (Indoneesia aja järgi pool kaks päeval), kui silma paariks tunniks looja sai lasta, aga kuna mingil põhjusel olid lennukis kõik aknakatted päevasel lennul alla lastud, siis olime tõesti nagu papagoid, tuba pimedaks ja tuttu. 

Esimene ärev hetk tekkis pagasit oodates, kui Märteni seljakott oli viimases kärus viimane kott. Olime juba peaaegu leppinud, et saame pabereid täita ja kogu selle jandi läbi teha, aga õnneks siiski mitte. 

Taksojuht, kelle olime hotellist vastu tellinud, mängis mängu, et ta proovib meid ise ära tunda ja ühtegi silti käes ei hoidnud nagu nad seda tavaliselt teevad. Seega, jalutsasime me temast südame rahuga mööda ja ootasime maja ees, kuniks ta ise närviliselt Whatsappi meile sõnumeid hakkas saatma, et kus olete :) Sõit lennujaamast kesklinna hotelli võttis ca pool tundi ja kergendas meie taskut 400 000 kohaliku võrra (ca 26 €). Teed tundusid korralikud ja üldse oli öine esmasmulje 22 miljoni elanikuga Indoneesia pealinnast Jakartast positiivne. Kõrghooned, valgustatud tänavad, siledad teed. Meid üllatas, et liiklemas oli näha üknses autosid. Kus on Aasiale nii iseloomulikud rollerid? Kesklinnas mõned ilmusid liiklusesse, aga Vietnami ja Kambodža laadset “rollude jõge” siin (või noh vähemalt Jakartas) ei kohta.

Hotelli jõudes tegime kiire tiiru ümberkaudsetel tänavatel. Neljapäeva õhtu, südaöö paiku elu kees, tänavatel tehti ja pakuti süüa, igal teisel kutil oli kidra kaenlas, mida ta ka mõnuga tinistas, ilm oli meie südasuvi, +25 kanti. Jube niiske, aga mõnus. Tegime meiegi enne magama suundumist ühed kohalikud Bitang’i õlled. 


Reisi algusesse jäi ka üks armas vahejuhtum, mis meid teele saatis. Tallinna lennujaamas lonkisime Triinuga pagasit ära andma, kui meid peatas päris jõuluvana! Imeilus univorm ägeda laia vöö ja uhkete saabastega, rääkimata kohevast habemest ja vingetest vuntsidest. Väga šikk. Tallinna lennujaama oli jõuludeks ennast sisse seadnud Jõuluvana  Engelberth :D Hõikas juba kaugelt “Tere”, Inks! Kus Coe on?” Ausalt öeldes, võttis sõnatuks küll. Kallistasime, ajasime juttu, meieni jõudsid vahepeal ka ennast kergendamas käinud Coe ja Märten. Uurisime jõuluvana ID-d ja juhilube, need muideks lubavad jõuluvanal juhtida liikumisvahendeid ühe-põdra-saanist lennukiteni :) Kinnitasime, et oleme kogu aasta head lapsed olnud ja saime kõik kommi :) 
Jõuluvana Engelberth Tallinna Lennujaamas reisiselle heade soovidega teele saatmas

Kohalik Bitang'i õlu südaöises kuumuses (+25) maitses hää :)