10. veebruar. Väike-Pariis Vietnamis.

A Little-Paris (Väike-Pariis). Just nii Da Lati siin kutsutakse. Eks ikka sellepärast, et osa linna meenutab arhitektuurilt oma villadega, kõrgklassi hotellidega, golfiradadega jm Euroopat ning linna asutajad olid prantslased. Ka kohalikud on selle üle uhked ja mainivad oma linna eripära pidevalt.
Vietnamlastele Väike-Pariis, aga meile nagu Suur-Elva. Just oma mändidega ja imeilusa järvega. Järv on küll tehislik möödunud sajandi algusest, aga sulandub imeliselt loodusesse.
Täna siis linna ja lähiümbruse tellitud tuur. Tuuri esimene pool elamusi suurt ei paku. Meid viiakse vaatama Vietnami viimase kuninga suveresidentsi. Suht väsinud ja igav kandiline kast ja ekspositsioon oli väsinud ja korrast ära. Vaene kuningas, kui ta peaks praegu sinna puhkama sõitma. Aga ülevaate endise kuninga ja tema pere elust sai.

Vietnami viimase kuninga, Bao Dai suveresidents

Järgnes Armastuse Oru külastus. Tegu kohaliku puhkealaga. Ala on täis tipitud kipsist ja plastist värvilisi erinevaid loomi. Keerlevad karussellid ja muud atraktsioonid, järvel luige-kujulised vesirattad. Kohvikud, suveniiriputkad. Kuna tegu ikkagi n.ö armastuse oruga, siis igal nurgal tuletatakse sulle seda meelde painutatud traadist või torudest südametega, või eriliste lillepeenarde ja kompositsioonidega, juures kiri La Amour 2014. Enamus sellest kitšist jääb meile mõistetamatuks, aga kohalikele meeldis. Meie samal ajal nautisime antud oru looduslikku ilu.

The Valley of Love, Dalat'i lähedane populaarne puhkeala. Meis tekitasid elevust hiidluigekujulised vesirattad järvel.

Suur kuldne Buddha kuju jääb tublisti alla Nha Trangi suurele kujule ja seega meile väga suurt emotsiooni ei pakkunud. Lihtsalt suur ja ilus.
Päeva teine pool läks tunduvalt paremaks. Koskede külastus oli päeva parim ja ilusaim osa. Kahju vaid, et seda ilu ei lastud väga pikalt nautida ja juba suundusime tutvuma kohaliku Buddha kloostriga. Samuti super koht oma kompleksi ja botaanikaaiaga.

Datanla juga, kosk.

Truc Lam'i budistlik klooster (asut. 1994), mis asub imekauni Tuyen Lam järve ääres ja mida ümbritsev aed on iga aedniku unistus

Peale seda avanes soovijatel võimalus linna tagasi sõita Vietnami vanima köisraudteega. Giid aga hoiatas, kuna tegu ikkagi vanaga ja hoolt see ka väga palju pole saanud, siis pidavat see tihti rikki minema ning võtma teinekord aega mitu tundi kuniks taas liikuma saab. Aitähh hoiatamast. Kuna mõne tunni pärast peaks meid buss Saigoni poole sõidutama, siis ei tahaks küll bussi tagumisi punaseid tulesid silmapiirilt eemaldumas näha, samal ajal kui sa ise trossi otsas kuudis oma pääsemist ootad. Seega loobume lahkelt nagu ka kõik teisedki kaasekskursandid ning naaseme linna oma väikebussis.
Tagasi linnas ja nüüd juba omapäi, kuni sleeping bussini. Inks uurib kaarti ja pakub võimalust ise veel üht pühakoda ehk pagodat vaatama minna. Sellest kujunes tänase päeva üks effektsemaid hetki. Pagoda ise oli fantastiliselt kena ja asjale pani punkti samal ajal munkade poolt läbiviidav usutseremoonia, mis käis läbi laulu, rütmitrummi ja gongi saatel. Igastahes Veljo Tormis ning Erkki-Sven Tüür saaks siit oma loomingule ideeainest küll. Me Inksiga lõpuks istusime pagoda aias trepil ja kuulasime silmad kinni seda mediteerivat ja ülikiires tempos kulgevat mitmehäälset meloodilist pühakirja lugemist. Võimas elamus. Veel kord tõestus sellest, et ise tagahoove pidi kolades võib komistada oluliselt ehedamate asjade ja elamuste otsa, kui seda raha eest tellitud tuuridel pakutakse.
Pärast seda ei oskagi oma eluga suurt midagi peale hakata, bussini on veel mõni tund. Longime veidi linna peal ja suundume siis turismifirma kontorisse ristsõnu lahendama.
Järgi pidi tuldama meile kell 8 õhtul. Olukord hakkab ärevaks muutuma pool üheksa läbi, kui ka turismifirma kutt ärevalt helistama hakkab. Kolmveerand üheksa saabub väikebuss, mis peaks meid viima ööbussile, aega bussi väljumiseni on veel veerandtundi. Paistab, et me oleme viimased, Coe saab koha juhi kõrval, Inks istub vahekäiku mingi tumba otsa. Aga ei, buss suundub linna vahele järgmisi reisijaid otsima. Pärast pikka passimist miski hosteli ees, juhi mitmeid telefonikõnesid saabub veel kaks kohalikku kutti. Väikebuss kimab nüüd hirmsa hooga ja peatub meie arusaamist pidi bussijaama taolise hoone ees. Kuhu nüüd? Juht rehmab umbmääraselt käega, et minna tuleb läbi hoone. Piletid näpus jookseme busside poole näidates neid kõigile. Üks buss võtab need omaks. Coe pakke panema, Inks kohti võtma. Buss paistab täiesti korralik. Ja imekombel ongi siin bussis mingi numbrite süsteem ja kohad, mis meie piletitel näha ka vabad. Võtame paika ja esimest korda meie bussisõitude juures jääb üldse bussi vabu kohti ja põrandale ei panda kedagi. Mitu ühesugust sama firma bussi võtavad paigast ja asuvad üksteise sabas Saigoni poole kihutama. Kell on 21.02. Viimase bussisõiduga saame kogemuse, et siin on ka korralikemaid ja toredamaid bussifirmasid, kui meile seni pakutud. Buss väljub kella pealt, korralik, puhas ja nummerdatud kohtadega. Kuidas selliseid pakkujaid aga tänava üles leida ja libafirmadest eristada, jääbki meie jaoks saladuseks.