Kolmapäev, 3. veebruar 2016

Ja hakkabki siis seekordne Aasia seiklus oma programmiga lõpule jõudma. Jääb veel poolteist päeva siinmail viibida, mis kujuneb suuremalt jaolt tagasisõiduks retke alguspunkti ehk Ho Chi Minhi. 
Nagu mainitud, kujunes öö Sihanoukvilles suhteliselt lühikeseks. Alfile ja Hennole veel kõige lühemaks. Kõigetipuks kaotas Henno ranna ööklubide vahel seigeldes mingil hetkel oma Ho Chi Minhi turult ostedud " kallihinnalised originaal Clarks'i"  nahkplätud.   Ei jäänud muud üle, kui tuli leida uued, et hotelli saada. Lahendusena osteti lihtsalt tuk-tuki mehe jalast 1$ eest ära tema sinised plätud, mis sest, et need 3-4 nr väiksemad olid. Vähemalt midagigi jala otsa pista.
Ennem hommikust bussipeale minekut, et Phnom Penhi lennujaama (230 km) sõita, otsustasid Coe ja Inku ikkagi veel korra ka merevee ära proovida ning kiire varahommikuse (6.30) ujumise teha. Mere äärde jõudes, oli näha mererannal jõmisemas veel viimaseid öiseid pidutsejaid. Värskendav ujumine tehtud ja kiire hommikusöök tänavaäärses kohvikus ning oligi aeg hotelli naasta, et kiirelt veel asjad pakkida ja end hotelli ette bussiootele sättida. Coe otsustas ka veel üle kontrollida, kas teised reisikaaslased on ärganud. Alf magas poolpärani uksega oma toas "kangelasund" ja oleks kindlasti bussile mineku sisse maganud. Suure raputamise peale võttis lõpuks ikka jalad alla. Henno ja Aire toa ukse taha jõudes, vaatasid ukse tagant vastu eelpool mainitud sinised tuk-tuki plätud. Esmapilgul ehmatas Coe ära, kas äkki vale tuba. Argliku koputuse järel kõlas seestpoolt Aire tuttav hääl: " jaa-jaa, sisse!". Küsimuse peale, kust need plätud ukse taha said, tuligi lugu päevavalgele.
Buss pidi hotelli ette tulema kell 8.00, aga jõudis siinsele piirkonnale omaselt kella 8.30 paiku. Ette vuras 12 kohaline väikebuss, millega ka Phnom Penhi suunas liikuma hakkasime. Alf sai oma pinginaabriks väiksemat kasvu kohviku ja pagarikoja omanikust keskealise khmeerihärra, kes ei suutnud ära imestada, kui suur see Alf on ja surus end kohalikele omaselt rõõmsameelselt Alfi ja bussiakna vahelisse pea olematusse istmetühimikku. Mõnus sell oli. Rääkis suht soravat inglise keelt ning suurem osa teest sai tutvustatud vastastikku oma maa elu ja kombestikku.
Peale nelja tunnist loksumist, signaalitamist ja meile harjumatut liikluskultuuritamist lõpuks Phnom Penhi lennujaamas kohal. Mis seal ikka, aeg hüvasti jätta Kambodžaga ning suunduda taas Ho Chi Minhi ehk " kommunistlikku" Vietnami. Super lend. Vietnam Airlines lennuk oli mugav, laiade istmetega ja isegi 2 h lennu juures pakuti sooja toitu ja mis oli lennukitoitu arvestades, isegi maitsev.
Õhtuhämaraks Ho Chi Minhis kohal. Viimane õhtu üldse siin reisil kohapeal. Väike tiir taas turule, et veel kingitusi osta ning ka kohaliku toidu naudisklemine hotelli juures olevas tänavaäärses kohvikus. Alf sööb mõnuga ja leiab, et Kambodža köök oli väga maitsev, aga Vietnami oma on veelgi rikkalikum ning maitsvam. Inks lisab, et kambodžalane on lahke ja tore, aga vietnamlane on veelgi lahkem ja rõõmsameelsem. Kas ka päriselt see nii on, jäägu igaühe enda kogeda ja otsustada. Aga meie reisiseltskonna ühine kogetu on hetkel selline.
Shoppamine tehtud ja kõht taas head ja paremat täis, saabub suur rammestus. Eks selles mängivad suurt rolli eilne lühike öö, möödunud päevad, kuum ilm ja päike. Reisimahlad on väljas. Henno ja Aire keeravadki ära põhku. Alf, Inks ja Coe otsustavad veel teha väikese jalutuskäigu backpacersite pidutänaval. Tuju ei teki ja silmis sära pole. Mis seals ikka, otsustame ka ise ära magama keerata. Ka homne öö ei pruugi kõige lihtsamalt minna. Terve öö lennukis ja magamine istuvas sundasendis ei ole päris magamine, pigem vegetatsioon ja une teesklemine. Seega head ööd.
Hommik. Kuna lend läheb alles 16.30, otsustame veel linna minna. Korra käib mõte peast, et külastada veel käimata Vietnami sõja muuseumit, aga loobume. Aega jääb väheks ja môned kingid tahavad veel otsimist ja ostmist. Teel turule läheme läbi pargi. Seal käib Tet'i laat ehk siis Hiina uusaastalaat ( nagu meil jõululaat). Laada kaubaks põhiliselt kõiksugu lilled ja muud dekoratiivsed taimed ning puud. Jõulukuuse asemel erikujulised mandarinipuud. Äge ja ilus kogemus. Edasi turule. Turg kihab taas. Kõik püüavad sulle oma kaela määrida. Kui ei kauple oled loll. Loomulikult püütakse  sulle algul ikka suht kirve hinnaga asi kaela määrida. Kuna võõrkeele oskus on kesin, siis kirjutatakse summa taskuarvutiga. Sina raputad pead ja ütled " no- no -no". Seepeale annab tema sulle arvuti ja sina kirjutad oma pakutava summa. Meie pakkusime oma enamasti 2-3 korda madalama. Seepeale tegi müüa enamasti ülihaput  nägu ja püüdis sulle väita kui hea ja " originaal"  see on. Seepeale tegi tema oma uue madalama taskuarvuti pakkumise, siis meie oma endisest tsipa kõrgema, siis tema veel madalama, meie veidi kõrgema ja tema..., siis meie..., tema, meie, tema, meie. Lõpuks ütles vietnamlane oma n.n lõpliku hinna ja meie oma, tema omast ikka veel tunduvamalt madalama ja jäime omale kindlaks. Tihti nii ka jäi. Harva tuli veelgi kardinaalsemaks minna ja teatasime, et rohkem ei maksa ning lahkume. Nii pea kui selja lahkumiseks keerasime, kõlas selja tagant: " okei-okei" ja oligi kaup tehtud. Sellisele tugevale tingimisele vaatamata, usun, et ka vietnamlasest kaupmees kahjuga ei kaubelnud. Seega rahule jäid mõlemad.
Kaubast tahavad nad igal juhul lahti saada ja vajadusel ka pettusega. Ühe sellise osaliseks oleksime ka ise saanud. Nimelt tahtsime lapsele kooliskäimiseks ühed "Adidase " jooksujalatsid osta. Vaja oli numbrit 38. Meeldinud mudelil oli aga saada vaid kuni 37. Kui minema end asutasime teatas järsku müüa, et tegelikult saab seda ka 38. Oodake, kohe tuuakse. Ootasime ja ootasime, kuniks järsku ilmuski üks noormees. Ulatas meile tsellofaan kotis jalatsid. Kotil kenasti nr 38 peal. Jalatsi keelel, kus enamasti toote kogu info peal, silt puudus,  sisetalda uurides,  leidsime selle alt Nike kleepsu infoga nr 38. Huvitav, huvitav, n.ö Adidase jalats ja Nike sildiga info. Osutame asja ka müüale, tema vaid laiutab totakalt käsi ja seletab midagi omas keeles. Selge, asi ikkagi kahtlane. Osad sildid kadunud, osad naljakalt kahtlased. Seega uurime jalatsit edasi. Lõpuks leidsime oma kahtlustusele ka kinnituse. Ühe serva alt leiame väikese külgeõmmeldud sildikese nr. 36!!! Näitame leidu müüjale, surume jalatsid talle  sülle ja ütleme kurjal toonil "thank you!" ning lahkume.
Aga muud kauplemised läksid lõbusalt ning asjad normaalselt aetud.
Väke traditsiooniline supp Pho Bo (loomalihasupp) veel lõpetsuseks ning aeg lahkuda. 
Algab 25 h reis koju. Ho Chi Minh-Singapur-Helsinki-Tallinn-Tartu.
Tagasi reaalsesse argipäeva. Tagasi sombusesse talve. Tagasi tööle, et taas veidi "rasva" koguda, et taas ....  mõtteid mõlgutama hakata, kuhu järgmisena!

Paar põnevamat fakti veel.
Kambodžas peetakse alates 12 eluaastast noort täiskasvanuks ning ta võib ametlikult tööl käia ning perele raha teenida. Seega jutud lapstööjõust nende seaduste alusel ei kehti.

Vietnamis on rahvastiku suurus 97 miljonit inimest. Rollereid on 45 miljonit. Seega pea 2 inimese kohta on 1 motoroller.

Esmaspäev, 1. veebruar 2016

Sihanoukville - päev 12

Viimane päev rannas. Kahju, hakkab ka see etapp reisist lõppema. Samas, kõik oleme suhteliselt kärsanud olekuga ja rannas otsitakse lebotamiseks varjulisi kohti. Tagasihoidlikult jäetakse päikese kätte kärssama vaid üksikuid kehaosi. Otsustame , et teeme hommikul ennem suuremat päikest ka ühe mereretke kajakkidega. Vaid Alf otsustab "ranna-eestlaseks" jääda ja saadab meid pidulikult merele. Võtame suuna   2,3 km kaugusel meres  lösutavale väikesaarele. Algul on nende kajakkide taltsutamisega jupp tegu. Kerged "munakoored" tahavad lainetes ja tuules  omasoodu sõita. Lõpuks veidi harjudes, taltsutame need ära. Pool tundi sõudmist ning oleme saarel. Saare asukateks on üks khmeeri pere. Kingime lapsele mõne kommi ja asume džunglisse kasvanud saarekest mööda rada uurima. Täiesti sõgedad eestlased. Me teeme seda paljajalu, kuna plätud jäid randa. Kõnnime lehesegusel rajal teadmata, kas meid võivad ka mingid ohud varitseda (ämblikud, skorpionid, maod jms). Läheb õnneks. Vaid Aire saab ühelt punaselt sipelgalt hammustuse. Mõned ilusad merekarbid rannast taskusse ja tagasisõidule.
Veidi veel rannas ujudes, mõnd kehaosa päikeses kärsatamas, hakkame ka otsi siin rannas kokku tõmbama. Täna õhtuks peame jõudma mõni kilomeeter eemal asuvasse "pidude ja patu pealinna" Sihanoukville. Kuna meil suur osa reisist liigutud mööda veeteid, siis otsustame traditsiooni jätkata ja teeme kaupa paadi takso mehega. Kaupleme algselt ülepakutud 50$ hinna 25$ peale, jäädes kokkulepitud ajaks sõitu ootama. Lõpuks on vennike kohal ja teatab, et esimene pool sõidust tuleb ikkagi tuk-tukiga teha. No ei saa aru. Miks ei saa eemalt paadiga siia sõita? Lõpuks paadi juures. Suur puust kaluripaat. Purret ei kuskil. Kahlame kotid pea kohal  nabani vees paati ja merereis kahe poisikeseohtu paadimehega algab. Veidi loksumist ja olemegi Sihanoukville rannas. Taas ei mingit randumispurret. Üks poistest viskab ankru põhja, teine juhib paadinina rannaliiva suunas. Lained on üsna kõrged ja ankur ei pea hästi. Tulemuseks viskavad lained paadi risti ja täiega rannaliivale põhjapeale kinni. Meie saame küll kenasti maale, aga paat on lootusetult rannaliival kinni. Algab paadipäästmise operatsioon, mis sarnaneb jõumeeste võistlusega. Õnneks tuleb mitu rannas peesitavat meest veel appi. Iga randa pahiseva suurema laine kaasabil saame lõpuks paadi sentimeeter haaval merre tagasi. Sobime küll jõujurakateks. Nüüd läbi tuk-tuki meeste armee hotelli poole. Hotelliks taas kaasmaalaste hotell, Beach  Road Hotel. Hotell suht ranna lähedal, peatee ääres. Hotellil lehvimas ka suurelt Eesti trikoloor. Väliselt suht korralik asutus, aga toad veidi väsinud ilmega, tahaks juba remonti. Siin kohtame päris palju kaasmaalasi. Tundub, et popp koht kaasmaalaste seas.
Egas midagi, väike ujumine hotelli basseinis ja linna homsele bussile Phnom Penhi pileteid hankima. Paari normaalsema firma bussipiletid otsas, aga ühele siiski saime. Seega homme hommikul kell 8.45 bussile. Nüüd aga kohalikku sööki mekkima. Seekordsed nuudlid lihaga osutusid maitsvaimaks, mida senini elus söönud oleme.
Siis poodi, kilose rummi järgi. Poest väljudes kilkas Alf rõõmsalt, et näe terve kilo rummi hotelli ühe koksi hinnaga. Juhhuu! Tagasi hotelli, et teha rummi seltsis ettevalmistusi õhtuseks pidu ja patupealinna tiitlile õigustust otsides. Tund, poolteist hiljem olemegi rannarajooni tänavatel. Pattu saaks teha küll, kui seda otsiks. Teistest eristuvaid khmeeritüdrukuid on üksi või juba kaaslasega liikumas näha küll. Mitmed khmeerionud pakuvad nagu pooljuhuslikult marihuanat või kangemat keemiat. Pidupealinna tiitli puhul oleks arvanud midagi enamat. Rannapromenaadi kõrtsud paugutavad tümakat omajagu ja tantsu ning melu on ka, aga oleks enamat arvanud. Sellest hoolimata leiame ise ka öös tantsu ja seiklusi. Nii mõnelegi meist jäi öö lühikeseks.

Fakte ka. Kambodžas on ametlikult käibel kaks valuutat: kohalik riel ja Ameerika dollar. Suhe 1$ / 4200 rieli. Pangaautomaadid väljastavad vaid dollareid ja vähemalt turistidega arveldatakse dollarites. Kuna münte käibel pole, siis väiksemate summade puhul, mis on alla dollari arveldatakse rielides. Näiteks kui peaksid arvest tagasi saama 25 $ senti, antakse sulle 1000 rieli.