Reede, 31. jaanuar 2014

Hanoi

No nii, esimene tãis pikk päev  Hanois. Hommikul hotellist vãlja astudes, lõi vastu niiske lämbus  (25 C). Kuidagi harjumatu -20C tulles, samas aga mõnusalt paitav. Kuna eile oli uue aasta vastuvōtt, oli linn suht "rahulik" ja enamus poode, kohvikuid ja muud asutused on kinni. Kohalikel on suur püha ja käiakse perekondlikult, pidulikud riided seljas (ülikond lipsuga, kleidid ja ka rahvariided) ringi mööda linna ja üksteisel küas ringi. Eilsed pidustused hakkavad igal tänavanurgal silma. Paugutajatega lendu lastavad kirjud, läikivad serpentinid mööda tänavaid laiali paisatud ja rollerite rataste alt tuule tiibadesse saades taas õhus keerlemas. Laisalt pohmas turistid vähestes lahtiolevates kohvikutes istumas. Ümberringi vaikselt pidustustest ärkav linn.  See kõik meid ei sega. Linn vajab avastamist. Kuna täna on ka muuseumid kinni ja ega me sinna ka väga ei tikuks, suundume tutvuma linna enda ja tema elanikega. Hulgume linna vanas kvartalis. Põikame sisse Punase jõe äärsesse kvartalisse, lootusega jõuda ka jõe äärde. See unistus jääb esialgu teostamata, aga kvartal ise annab meile, esmakordselt siinolijatele, ülevaate lihtsa vietnamlase elamisest, olemisest. Kanad ja pardid ukerdamas tänaval. Üksikud koerad laisalt haigutamas ukse juures, kelledele Inks igal korral tervituseks hōikas: "Kas sind polegi veel ära söödud?" Elamiste juures hakkab silma see, kui su elamine on kuskil sügavamal kvartalis sees, siis sinna viib ligi ülikitsas ja pool pime käik. Aga kui elamine on kohe tänava ääres, siis on tüüpiline, et esituba on meie mõistes garaaž (üleslükatava laia uksega), mis on sisustatud diivani, televiisori ja diivanilauaga ning kus siis pere ja külalised istuvad ning teed joovad, samas on diivani kõrval ka seismas pereliikmena motoroller või mõnel jõukamal ka auto. Üldiselt hakkab silma korrapärane räpasus, mis absoluutselt ei häiri ja on teatud mõttes isegi armas omas lihtsuses. Lõpuks õnnestus ka Punane jõgi omas ilus ära näha, avastades selle raudteesilla kaudu, millel oli ka oma jalakäijate rada koos rolleritele mõeldud rajaga. Ainsad jalakäijad olid seal aga vaid valged turistid. Kohalikud jõristasid oma rolleritega silda ületada. Uhh, palav on, aga õnneks kerge tuuleke päästab meid veel kahvanägusid ülekuumenemast.
Punane jõgi, mis ei olnudki punane ... :)
Ei taha mõledagi, kuidas leida oma juhe, kui elekter peaks ära minema
Teel tagasi vanalinna avastame, et viimane aeg on ka järgnevate päevade peale mõelda, kui me ei taha vaid Hanoiga piirduda. Tuleb otsida turismifirma ja end ka tulevasteks vaatamisväärsusteks ette valmistada, ehk otsida võimalus külastada Halong Bay'd ja Tam Coc'i. Kui ka see toiming lõpuks tehtud ja järgnevad kolm päeva paigas ning rahakott nii mõnegi miljoni dongi võrra kergem, võtsime ette esimese põneva tänava söögikoha ning proovisime ära ka kuulsa kana-nuudlisupi ehk Pho Ga ning Coe tegi ka esimese ehtsa külma kohaliku õlle. No mõlemad maitsesid ülihead. Kui võtta arvesse, et koheselt oleme sukeldunud vaid kohalikule maitsemeele kursile (N: suhkruroo jook, erinevad kevadrullid, kookospähklid jms) ning seda teinud eelkõige kohalikele orienteeritud kohtades, siis loodame, et nii järsu maitsemeele ja toiduvaliku muutuse tõttu ei kavatse magu ja muu seedetrakt meid hüljata ning oma elu elama hakata.
...ja liiklus, ...ja need rollerid. Kui keegi kurdab, et meie liiklus on hull, siis nüüd võime täiel meelel tunnistada, Eesti liiklus on super, vähemalt 5-. See mis siin toimub ja eriti rollerite vallas, meenutab koolis füüsika tunnis õpetatud midagi kaootilise liikumise vallast. Kuigi enamus rollereid sõidab küll ülitihedas kontsentratsioonis, mitmes kihis ja ka suht kindlas suunas, siis leidub ka neid, kes püüavad vastu suunda kulgeda ja vähe veel sellest, endal koormaks naine, kaks last, koer ning uue aasta puhul
koju viidav potis kasvav mandariinipuu (meie kuusepuu asemel). Suht võimatu ja koomiline vaatepilt. Ja ristmikel käib täielik kaootiline liikumine. Absulootselt ei loe, kes nii öelda peateel või kellel põleb foorid punane tuli. Signaal undama ja annavad minna. Meie jaoks on mõistetamatu, aga samas kõik toimib. Risti, põiki liikumine, keegi kokku ei pane ja ka autod mahuvad veel vahele liikuma. Ja nüüd valge turisti jaoks üks täiesti tasuta ekstreemne atraktsioon - tänava ületamine. Seda peab kogema ja ma arvan, et peale seda mingid lõbustuspargi ekstremsused enam ei eruta. Ühelt poolt pidev kümne realine rollerite ja autode vool ja teisest suunast sama ning sina oma sooviga minna teiselepoole teed pagodat (pühakoda) vaatama-pildistama minna. No egas kedagi küll vähimalgi määral koti sinu soov. Reegel on see, astu aga teele ja pead olema pidevas liikumises ning ei tohi seisma jääda. Ja nagu ime kombel vuhisevad sinu eest ja tagant sujuvalt kogu see liiklusmass mööda ning ühel hetkel leiad sa end teisel pool teed. Kui ei julge, pane silmad kinni ja palu mõnel kohalikul sind üle tee saata. Ka pidavat toimima. No meil sai teeületusekstreemsust kõvasti harjutatud, kukub juba üsna sujuvalt välja. Inks iga kord röögib naerda. Vähe veel sellest. Juba hämarduvas linnas, teel tagasi vanalinna, sattusime tõelisesse liiklusekstreemsusesse. Nimelt jäi liiklushummiku tõttu ühel hetkel rollerimeestele tee kitsaks ja lihtsalt hakati meie liikumisele vastassuunas ka mööda kõnniteed sõitma. Nii me siis murdsime end jalgsi vastuvoolu ja mõistusevastaselt läbi tuhandepealise rollerikarja. Nõnda seigeldes oleme õhtuks Ho Chi Minh' i mausoleumis ära näinud, pildistanud Lenini kuju juures, vaadanud terve hulga pagodasid üle ning hulkunud erinevates kvartalites. Jala tallad on suht ümarad. Väike kevadrullide söömine tüüpilises tänavakohvikus, kus laudadeks, toolideks on meie mõistes plastmassist lastemööbel ning hotelli ära. Homme ootab ees pävane seiklus Tam Coc'is koos paadisõiduga jôel, matka ja pagodade külastusega.



Vahtkonnavahetus Ho Chi Minh'i mauseolomi ees
Kes seal seisab sonis hallis?
See on meie Lenin kallis.
Miks ta seisab sonis hallis?
Sest, et karvamüts on kallis.

Neljapäev, 30. jaanuar 2014

Head uut aastat!

Oleme Hanois kohal. Kõik sujus ilusti, viisad passis, lennujaamas oli poiss vastas, silt minu nimega käes ja teel hotelli oli autoaknast vaadates kõik täpselt nagu reisikirjadest ja teiste blogidest lugedes lubati. Palju rollereid, iga rolleri peal palju inimesi ja täna õhtul veel lisaks suur mandariini puu. On ikkagi tet - Hiina ja kogu Aasia uus aasta. Täna on siin nö vana-aasta õhtu ja meie lähme järve äärde ilutulestikku vaatama. Head uut aastat!

Aasia

Tänasega on siis jalg rohkem kui pooltel maailmajagudel maha saadud. Jäänud on veel Lõuna-Ameerika, Austraalia ja Antarktis. Reisimine on tore, eriti kui seda saab korraga palju ja Eestis elamine seda pakub. Alustasime eile hommikul kella 7.00 Tartu-Tallinn täistunni bussiga, Tallinnast laevaga Helsingisse ja kui me olime juba 9 tundi reisinud, saime alles lendama. Loomulikult mitte kohe õiges suunas, vaid algatuseks Londonisse. Suur oli meie rõõm, kui London-Hongkongi lennul näitas ekraan öösel kella poole ühe ajal, et me lendame põhimõtteliselt üle Tartu. Lehvitasime siinkohal Märtenile, Triinule ja vanavanematele, tõdesime, et maakera on ümmargune, kuid mitte väga suure ümbermõõduga, kui 18 tunniga oled samas kohas tagasi, kust alustasid.

31 tundi non-stop reisimist ja Vietnamis kohal. No ei ole päris ümber nurga Eestist tulles, aga loodetavasti on seda väärt.11 tunnisel Hongkongi lennul saime teada, et piinamismeetoditest, kus inimesel üldse magada ei lasta, on järgmine see, kus magada lastakse istuvas asendis. Kui lennufirma oli välja reklaamitud viit tärni omavana, siis tärnid lõppesid kohe business klassist läbi jalutades. Kuigi pikk lend, siis istmed olid nagu tavalises Euroopa kahe tunni lennukis, kitsaste vahedega ja väga vähe allalastavate seljatugedega. Väsimus tegi õnneks oma töö, kaasa aitas öine aeg ja enamuse lennust ikkagi magasime maha. Kehvadele istmetele vaatamata oli personal sõbralik ja toit söödav ka tavareisijate juures. Coele valmistas suurima pettumuse aga õllevalik lendudel, lootes aasia lennufirmadelt saada mõnd eksootilist õlu, pakkus Cathay Pacific Londonist Hongkongi Carlsbergi ja Dragonair Hongkongist Hanoisse San Migueli.

Laupäev, 25. jaanuar 2014

3 päeva väljalennuni

Veel üks blogi internetti juurde, pole vist väga mõistlik tegu. Aga nagu ilmselt paljudel juhtudel, arvame, et see võib osutuda vajalikuks neile, kes meiega kaasa tulla ei tahtnud või ei saanud. On võimalus vähemalt silma peal hoida, kus me käime ja mida näeme. Ennekõike aga on see blogi mõeldud kahele kõige kallimale, kes meist Eestimaa talve maha jäävad. Kui meist ei saa häid blogijaid, siis võibki see postitus jääda esimeseks ja viimaseks, oleme veebruari keskel ise kodus tagasi ja räägime, kuidas kulges reis põhjast lõunasse ehk Hanoist Saigoni. Hetkel on kindel ainult see, et jõuame Hanoisse neljapäeva (30.01) õhtuks, reedel on tet - uus aasta hiina kalendri järgi, kojulennu piletid on Saigonist/Ho Chi Minh Cityst kahe nädala pärast ja koduaknast avaneb praegu selline pilt, mis teeb eelseisva Vietnami reisi veel ahvatlevamaks.

päikseline, aga kraadiklaas akna taga näitab -20°