Mekongi delta teine päev, reisil - päev 4

Alustame täna veel eilse päeva lõpust. Kuna oli teada, et kodumajutus on täis valgeid turiste, siis olid kõik ülikoolis õppivad noored (olgu öeldud, et Can Tho linnas, mille lähedal elasime, on 2 miljonit elanikku ja ülikool) toodud õpitavat inglise ja prantsuse keelt  prakitseerima. Prakitseerisime siis keelt, rääkisime neile riigist, kus on vähem elanikke kui nende linnas, kus on lumi ja külm ning näitasime tahvlist Eestimaa loodusfotosid ja toetasime kohalikke üliõpilasi "fund raising"ul, et nende keeleõpingud saaksid jätkuda, ostes üliõpilaste tehtud kiile - tõelisi füüsika imesid tasakaalu valdkonnas. Väike vaheseik veel, et kodumajutusse minejad, ligi pool reisiseltskonda, tõsteti bussist välja keset pimedat, maantee ääres. Viie minuti jooksul toimus tohutu möll, et õiged inimesed saaksid bussist välja, kätte oma pagasi ja õigele tee otsale juhatatud. Kui buss tagatulesid näitas ja meie paadimehe sabas jõe poole liikuma asusime, selgus, et üks must kohver jäi kurva ja üksikuna maha. Keegi ei võtnud teda kaasa. Suures saginas oli kogemata bussi pealt maha tõstetud ja unustatud. Valgete suure kisa peale lohistas paadimees ka selle endaga kaasa. Tänane päev jätkus veel pagasi segadusega, peale paari paadivahetust ja hommikupoolset programmi, kui asutasime ennast edasi liikuma, selgus, et meie grupist oli üks noor taani tüdruk suutnud oma kohvri kuskile paati jätta. Pool tunnikest sebimist ja voila, kohver käes ja saime teele.

Aga tänase juurde. (Coe jätkab). Kodumajutuse kuke kiremise peale, mis pigem meenutas nagu oleks talle jäme kaigas tagant sisse torgatud, ajasime endalegi jalad alla kell kuus hommikul. Kiire hommikusöök, saiapätsi ja džemmi näol ning ruttu-ruttu paati, et jõuda hommikusele ujuvturule. Algas Mekongi delta tuuri teine päev. Jõgi kihas igas suuruses ja kohalikus modifikatsioonis kaupmeeste paatidest. Kes püüdis turiste oma puuviljade ja jookidega (minibaar :) ), kes panustas kohalikele oma juurikate ja muu söödava ning mittesöödavaga. Igastahes pilt oli kirju ja vaatamist väärt. Väikesed tiirud oma paadiga turul. Väikesed puuviljaostud koos maitseelamustega ning meeletud pildimasina klõpsimised. Edasi kaldasse ja sadulasse. Algas pisike Tour 'de Vietnam kohalike ratastega. Palmisalud, kohalik külaelu-olu. Meiega ühes grupis olnud jaapanlased katkestasid üsna tuuri algul. Üks jaapanlannast tädi pani kolmandas kurvis kohalike õue peale end külili ja üks onkel oli vist üldse ratast näinud kunagi ammu lapsepõlves ja sedagi eemalt. Alf jäi üldse tuurist kõrvale, kuna tema mõõtu ratas puudus. Sadulasse istudes käisid jalad lihtsalt lõua alla ning selline sõidumõnu võrdus kerge enesetapuna. Kuniks meie avastasime Vietnami ratastel, nautis tema ümbrust jalutades. Pole hullu, ta meil siin ise ka kui vaatamisväärsus. Paljud kohalikud tulevad teda lausa katsuma, naeratavad ja räägivad midagi omas keeles. Miks? Varsti selgitame.

Rattatuuri lõpus sai kergelt ka keha kinnitatud. Seekord siis grillitud ussimoodi  kalade ja .... grillitud rotiga. Mmmm..., maitsesid ülihästi ja õõvastavat pole siin midagi. Need on spetsiaalselt riisiga üles kasvatatud rotid ja väga hõrgu lihaga.

Taas paati ja linna tagasi. Nüüd siis juba riisinuudlite valmistamise "tehasesse". Sellegi valmistamise tehnoloogia selgeks õpitud, paadiga hotelli juurde. Kel kahepäevane tuur võetud, nendega hüvasti. Ülejäänud taas bussi ja sõit järgmisesse linna. Ennem aga saime teel olles veel ühe elamuse osaliseks. Meid viidi nimelt looduskaitsealale mangroovisood vaatama. Üliäge kogemus. Praegu siin kuiv periood, aga mis siin veel vihmerioodil olla võib? See on kindlasti kordades võimsam. Ainuüksi puude tüved ja juurestik reetsid, et kõrgperioodil on veetase pea kaks meetrit kõrgem. Päris ürgne ja eksootiline kogemus oma taimestiku ja ülipõnevate lindudega. Väike video siin https://www.dropbox.com/s/rcn28um3sdrba6l/20160122_163142.mp4?dl=0

Sedasi see päev õhtusse keris. Õhtusöök kohalikus Vietnami köögiga tänavaäärses "restoranis" koos väikese õlle ja moskiitodega ja hotelli.

Ütleks, et igati emotsioone täis ja vaatamisväärt päev. Homme siis viimane Mekongi ja Lōuna-Vietnami hommik ning edasi mööda jōge Kambodžasse.

Aga miks siis ikkagi Alf siin nii huviväärsus on? Siin nimelt on üks levinumaid uske ka budism ning Alf oma kuju ja suurusega meenutab ju neile Budhat. Kes siis ei tahaks jumalat katsuda ja teda kõnetada! (-: 

Ja veel üks vahemärkus, et selliseid grupituure võttes on tore veel ka see, et teed ristuvad väga värvikate inimestega. Sel korral oli meil grupis näiteks kahekordne Tai ja kolmekordne Aasia meister kulturismis.

Riisiviin, "fund raising" kiilid ja GEP

Palmilehtedest bungalo kodumajutuses, super äge

Ujuvturg Mekongi deltas, elu keeb

Poisid maiustavad värske ananassiga "jäätisega"

Asusime tööle riisinuudli tehasesse, need on riisijahust tehtud plaadid, mis kuivavad päikese käes 20 min ja seejärel lähevad masinasse, mis need nuudliteks lõikab

Meie ja kuulsus ehk Inku, kolmekordne aasia ja kahekordne tai meister kulturismis ja Alf

Mangroovi džungel-soo

Mekongi deltas - päev 3

Seekordne sissekanne siis Coelt. No nii, järjekordne päev on alanud. Seekord siis Mekongi päev, tegelikult peaksime siin seiklema pea kolm päeva. Mis siin tegelikult juhtuma hakkab, eks näis. Igatahes topiti meid hommikul ülekonditsioneeritud bussi ja hüvasti Saigon. Ligi kolm tundi loksumist koos kohustusliku "happy room" (WC) peatusega ning kuskil võsavahel öeldu, et kohal ning hakkame tutvuma kohaliku Mekongi jōe delta elustikuga. Veidi bambusvōsa vahelise jalutuskäigu järel kohustuslik meetee joomine, koos kohustusliku rahvusliku muusika kuulamisega. Loomulikult väike meelehea pakkumine muusikutele dollariga ning vōimalus soetada ka estraadisugemetega kohalikku rahvusmuusika CD, aga aitäh, ei soovi, pole meie maitse. Taas "metsatee nautlemine" ning kanali peale rahvusliku paadiga sōitma. Veidi paadimehe saatel sōudmist kui ees ootas järgmine ettevõtte külastus kookosekommi "tehasesse". Tore turistidele tehtud "kommivabrik" , aga aimdu sai ja ka kohustuslikud kommid said ostetud. Paati, nüüd veidi suuremasse ja motoriseeritud ning mööda laia jōge minema.  Vaated ägedad, päike tapab. Mõnda aega loksumist ja taas randa. Mingi saar ja giid teatab, "sööma", lōuna. Kui ka kõht sealihast ja riisist punnis, taas paati ning mööda jōge nüüd juba linna poole minema. Jōgi laevadest paks. Linnas üks pagooda vaatamine, ehk budha usuliste pühamu. Ilus. Nüüd taas pea kolm tundi bussiloksumist ning järgmine mekongi ala linn. Siin oleme bronninud n.ö kodumajutuse kohaliku farmeri juures. Tegelikult on tegemist meie mōistes  kämpingutega, aga materjaliks on palmilehed majakestel. Aga tōeliselt äge, hotellis saab ju ka kodus elada. Ōhtusöök. Tōeline köögi meistriklass. Ise teeme, ise sööme. Friteeritud ja värsked kevadrullid. Mmmmmm.... Ja lōpetuseks toodi lauda kohalik riisiviin. Pakend. Kilekott millest löödi labi söögipulk mis täitis edaspidi punni ja viinalaske sulguri rolli. Müstiline tootearendus. Siin me siis nüüd sumisema ja veedame öö palmiokstes bungalos, sirtsud siristavad, meie sumistame....

...hommikul peaksime kell kuus ärkama, et ujuvturgu paadiga sōita. Uued seiklused ootavad... Juhhuuu (nagu Alf siin hōiskab)!

Teel Mekongi deltasse, puhkepaus teel, bussisõit on julm väsitav

Sõudepaatidega Mekongi delta džunglis

Grupiselfie sõudepaadis koonusmütsidega

Grupiselfie Buddhaga

Hiidbuddha templis

Meie tänane öömaja kodumajutuses, palmilehtedest seintega bungalos

Värsked kevadrullid ja küpsetatavad kevadrullid tuli õhtusöögiks ise valmistada

Saigoni lähistel - päev 2

Täna siis väike tuur lähikonnas, sadakond kilomeetrit Saigonist (Vietnami oludes tähendas see aga kolmetunnist bussisõitu sinna ja kolmetunnist tagasi 🙃) asub Cao Dai tempel. Saime osa ka traditsioonilisest kadunukeste ära saatmise tseremooniast.
https://www.dropbox.com/s/fnir2gqovnnxjex/20160120_120253.mp4?dl=0&oref=e

Cao Dai tempel 

Lahkunute hingede ärasaatmise tseremoonia templis

Lisaks jäid samasse suunda ja külastasime ka Cu Chi tunneleid, mis pärinevad Vietnami sõja ajast. Türukud roomasid läbi 20 meetrit, Coe läbis 100 m. Henno ja Alf olid pealtvaatajateks. Tunnelitest enim avaldas meile muljet aga inimeste nutikus ja kurjus käsikäes vaenlasele seatud lõksude loomingulises. Aga see väärib koju jõudes eraldi lugu.

Päeva lõpetas kuninglik mereandidega õhtusöök ööturul. Kuningliku üle 4 miljonilise arvega.

Liiklusest

Liiklus on jätnud meile kõigile kustumatu mulje ja pakkunud elamusi. Veenduge ise
https://www.dropbox.com/s/v8yrs4p7wdwxfl9/20160119_160612.mp4?dl=0&oref=e

Saigon - päev 1

Täna avastasime Saigoni - kohalik turg, reunification palace, teagi kuidas seda eesti keelde tõlkida, endine vietnami presidendi ja valitsuse hoone, nüüd avatud turistidele uudistamiseks ja oli mida vaadata. Postkontor, kirik, raekoda (vist), vaateplatvorm pilvelõhkujas, jõgi, palju sooja (+34) ja seepeale palju õlut. Wifiga on keeruline, aga kui vaadata juhtmete taristut, siis ilmselt on ka wifi segaduses, missugust juhet valida. Ja muidugi liiklus ...

 wifi otsib õiget juhet

Reunification palace

Väsinute, aga õnnelikena kohal

Elu on Tallinnas ikka parem ja lund on neil ka rohkem, nägime teel lennujaama. Oleks ilmad sama kehvad kui jõulude ajal või see ilus talv kauem kestnud, oleks vähem kahju ära minna. Ei teagi miks see alati nii peab olema, et kõik asjad juhtuvad korraga. Meie suuski alla ei saanudki. Küll aga Alf, kes veel pühapäeval enne väljasõitu käis Mammastes.  
Arvutused ajalehe serval näitasid, et lahkudes Tartust jõudmaks HoChiMinhi kulub meil ca 22,5 tundi. Autoga Tallinna lennujaama, Tallinn-Helsinki (35 min), Helsinki-Singapur (11,5 tundi) ja Singapur-HoChiMinh (2,5 tundi). Ooteaeg lennujaamades väga norm, kuskil polnud vaja olla üle 2 tunni.
Umbes nii läkski. HoChiMinhi lennujaamas tuli veel teha viisa (VOA - Visa On Arrival). Annad paberid, passi ja pildid luugist sisse ja jääd ootama. Ja siis, kui Sulle on viisa passi kleebitud, hõikab tädi mikrofonist su nime ja pead luugi juurde viisaga passi järgi minema. Ooteaeg seekord tsirka tund, aga nalja nabani. Meil tädist natukene kahju, et tema tööks on päev otsa lugeda kõva häälega võõramaalaste nimesid. Aktsent oli nii tugev, et ühestki nimest ei saanud aru. Aga igakord, kui nime hõigati, tõusis üks inimene ootajate seast ja läks oma passile järgi. Ligi tund harjutamist ja me kõik tundsime eksimatult ära, kui meie nimesid hõigati. Kuigi ennem oli tundunud, et ootejärjekorras on tohutult inimesi, kelle nimi on Viktor, siis enda puhul see enam nii ei tundunud :)
Väikese vahelepõikena, et viisa pead tegema enne pagasi kättesaamist. Esiteks olid Alfil viisa pildid äraantavas pagasi. Palju õnne! Ja teiseks, kuniks oled viisa saanud ja seejärel passikontrolli läbinud, on kulunud pooleteist tundi ja sisse tulnud lugematu arv reise. Lindi 1 juures, kus pidid olema Singapurist tulnud kotid, meie omasid loomulikult enam polnud. See eest sadakond meetrit eemal Lost and found luggage leti kõrval on eraldi lint, peal suur kiri Last bags. Naiss, kõik kotid ilusti olemas. Ja olgu öeldud, et pildimure lahenes juba kohe viisataotluse juures, kus viie dollari eest tegi lahke ametnik Alfist ukse taustal uued dokumendifotod, mis jäävad nüüd igavesti Vietnami süsteemi.
Kell oli 11 õhtul, puhast reisiaega 25 tundi ja hotellis kohal me olimegi. Kõik pidasid vapralt vastu.
Kiire tiir veel elust pulbitsevasse kõrvaltänavasse, esimene kohalik toit kohaliku tänavasupi näol, paar külma õlut ja tuttu.

Loomaliha-nuudli supp

5, 4, 3, 2, 1 ehk 5 päeva väljalennuni

Inks: Me teeme seda jälle :) Jumal teab, mis see on, mis rähnipoja puu otsa ajab või eestlased Aasiasse. Ilmateade võib muidugi olla üks tõsiseltvõetav põhjus. Kui Eestis oli täna kümme ja loetud päevad tagasi lausa paarkümmend külmakraadi, siis Lõuna-Vietnamis on on pragu 30-35 kraadi sooja. Ei saa öelda, et täna aknast tehtud pilt erineks kuidagi sellest, millega kaks aastat tagasi seda blogi alustasime.

Talv Eestimaal A.D. 2016

Kaheaastatagune käik jättis igati meeldiva mälestuse ja sealne rahvas oli väga sümpaatne. Lisaks vaheldus ja uudsus, seal on ikka kõik nii teistmoodi ja avastada on veel palju.

Sel korral õnnestus meil kaasa meelitada rohkem rahvast, lisaks meile endale ka Henno ja Aire ning Alf. Viis on hea seltskond, vähemalt hääletamisel ei tohiks probleeme tekkida.

Plaan on meil ka. Palju sellest realiseerub, oleme targad tagantjärele. Lühidalt, alustame endisest Lõuna-Vietnami pealinnast Saigonist (uuema aja nimega Ho Chi Minh), tahaks käia kuulsates Vietnami sõja ajal rajatud Cu Chi tunnelites, mõnes pagodis. seejärel siirdume kolmepäevasele Mekongi Delta tripile, mis peaks kolmandal päeval viima meid kiirpaadiga Mekongi pidi otse Kambodža pealinna Phnom Penhi. Kiire tiir turistikatel ja edasi Siem Reap'i ning ligi tuhandeaastane Angkor Wat tempel. Seejärel väike lend rannikule Sihanoukville'i ja mõned rannapäevad. Ja peakski kaks nädalat läbi olema. Google Maps ütles. et ca 2000 km tuur.

Meie kahenädalane marsruut, kuigi pole lennureiside tõttu päris täpne

Kõrvalepõikena ka selline soovitus, et kel plaan keset Eesti talve võtta ette soojamaa reis, siis tuleks varakult mõelda ja garderoob ning jalatsid varuda siis, kui Eestis ka vastav aastaeg on. Keset talve leida jalatsipoodidest midagi, mis sobiks jalga 30 kraadises kuumas polegi nii lihtne. Me õnneks pühapeäval Lõunakast Sportlandi Outleti jääkidest miskit ikkagi saime.

Papud juba kibelevad reisile :)

Coe: Jeah, peagi taas seiklema ja ära siit külmast. Kuigi, ega ka talvel ju midagi viga pole, aga seiklustuhin ületab selle. Näha ja kogeda midagi täiesti teistmoodi...selles on midagi seletamatut. Ja mis seal salata, egas parajat peavalu tekitas meis reiskava kokkupanek. Reisi pikkus ju "vaid" kaks nädalat, aga vaadata, kogeda oi kui palju. Kuidas mahutada võimalikult paljut selle aja sisse, samas, et ka ennast lolliks ei tõmbleks. Usume hetkel, et mitme plaani vahel sai valitud praeguseks kõige loogilisem marsruut ja ajakava. Eks näis ja lähitulevik näita. Elu olu ja tempo seal  ju hoopis teine  ning  oleme eelmisest kogemusest püüdnud sellega ka arvestada

Tundes meie reisi seltskonda, siis võib nii mõndagi põnevat meil lisaks veel varus olla.

Inks just kõrval nuuskas nina. Töö juures olevast kuivast õhust on nina veidi katki ja seetõttu tuli sekka ka veidi verist tatti. Selle peale oskas ta kosta vaid, näe ongi viimane aeg puhkama sõita, olen tööd rabanud nii, et veri ninast väljas. Ju see ka nii on.

Juhuu kõik usinad vietnamlased ja kambodžalased, siit me tuleme! 

Eks seda näitab ka reis, kuid loodetaavsti saab sellest blogist logi, st kirjutab, kes saab ja jaksab.