Esmaspäev, 6. jaanuar 2020

04.01 Laupäev Puhkus ja sõnum välisministeeriumist


“Bali on Indoneesia saar, kus ainus maavara on turist”: saame ühe järjekordse mõttetera, kui rannas ajame juttu ühe kohalikuga, kes oma kahe 3-kuulise kutsikaga rannaliival jalutab.

Tänane ilm on tuuline ja viludam, temperatuur “vaid” 27C, vahele sekka viskab ka lühikesi vihmavalinguid. Kuna rannailma väga pole ja egas väga eilse kõrbemise tõttu ei taha ka, siis otsustame suurema osa päevast veeta hotelli basseini ääres lebotades, lugedes, ujudes, lõunaks kohalikku burksi süües.
Pealelõunal aga otsustame teha pikema avastamise jalutusringi linna peal ja rannapromenaadil. Inks on välja uurinud, et mitte kaugel meist peaks olema ka Bali või lausa kogu Indoneesia parima valiku ja maitsega jäätisekohvik “Massimo”. Väidetavalt tullakse sinna jäätist sööma üle Indoneesia. Mis seal ikka, lähme ja proovime siis ka ära. Ja tõesti on selline koht olemas ja tegu pole üldse mitte mingi peene ja kalli kohaga. Lihtne tänavaäärne putka, ülekeskmise pika jäätiseletiga. Valik see eest aga väga kirju ja muljetavaldav ning hind tunduvalt soodsam kui muudes siinsetes (jäätise)kohvikutes. Paistab, et tegu tõesti populaarse kohaga. Rahvast sumiseb lettide ääres hulgim.  Samas otseselt järjekorras seisma ei pea, sest kassas annad ka oma nime ja sind kutsutakse nimeliselt jäätist valima. Valid siis kas vahvlise või topsi. Mmm, jäätis maitseb tõesti hästi.
Jäätist on palju ja maisteb ka hästi.
Kui juba toidupiltide jagamiseks läks, siis olgu siinkohal ära näidatdu ka meie kohalikud lemmikud puuviljad - rambutan ja

... draakonivili, mis siin kandis on seest hoopis leekiv punane, aga magusam, kui senisöödud seest valged viljad.
Edasi suundume jalutama pikki rannapromenaadi. Jalutades sumiseb Inksil taskus telefon. Selgub, et sõnumi on saatnud Eesti Väisministeerium. Sama kordub ka Triinu telefonis. Kuna me oleme ontlike kodanikena end ennem reisi kirja pannud ka välisministeeriumi kodulehel, kuhu ja kauaks läheme, on nad meid teavitanud ja palunud ühendust võtta kodustega. Põhjus? Kuna Jakartas on viimastel päevadel olnud viimaste aastakümnete suurimad paduvihmad ning tulvad, mille tagajärjel on suur osa linnast üleujutatud, on mitukümmend hukkunut ja evakueerituid üle 190 tuhande inimese, siis palub ka ministeerium teada anda, kuidas meiega lood on. Vastame neile ja anname teada, et oleme hetkel Jakartast üle tuhande kilomeetri eemal ja meid oht ei kimbuta. Veidi irooniliselt kohe selle peale jääb meile teepeal ette üks hoiatussilt, mis näitab kuhu poole tuleks joosta, kui peaksime jääma tsunaami laine teele ette. Seega, järeldus - loodus siin nalja ei mõista. Nii lihtne on ära unustada, et puhkame põhimõtteliselt maailma “tulevööl” - siin piirkonnas on nii vulkaanide purskamine, maavärinad kui kui ka viimsatest tekkivad suuremad ja väiksemad tsunamid ülimalt tõenäolised. Otsa veel vihmaperioodi tulvad ja maalihked. Samas elavad miljonid inimesed siin juba aastasadu. 
Märten näitab ette.
Mida rohkem me promenaadi mööda edasi liigume, seda kohalikumaks nii rand, kui promenaadi ümbritsev putka-kohvikute-suveniiripoeksete arhitektuur muutub. Ka turiste jääb aina harvemaks. Nii vees, kui rannas hakkavad enam domineerima kohalikud. Meid see ei häiri ja põnev on vahelduseks jälgida ka kohalike rannatoiminguid ja -erisusi.

Õhtupoolik taas bassu ääres, sööma, ühine kaardimäng. Eeh, paksu, laisa, oranži kassi tunne on.

Kohalike piknik rannas. Kõik on chill.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar