Alustame täna veel eilse päeva lõpust. Kuna oli teada, et kodumajutus on täis valgeid turiste, siis olid kõik ülikoolis õppivad noored (olgu öeldud, et Can Tho linnas, mille lähedal elasime, on 2 miljonit elanikku ja ülikool) toodud õpitavat inglise ja prantsuse keelt prakitseerima. Prakitseerisime siis keelt, rääkisime neile riigist, kus on vähem elanikke kui nende linnas, kus on lumi ja külm ning näitasime tahvlist Eestimaa loodusfotosid ja toetasime kohalikke üliõpilasi "fund raising"ul, et nende keeleõpingud saaksid jätkuda, ostes üliõpilaste tehtud kiile - tõelisi füüsika imesid tasakaalu valdkonnas. Väike vaheseik veel, et kodumajutusse minejad, ligi pool reisiseltskonda, tõsteti bussist välja keset pimedat, maantee ääres. Viie minuti jooksul toimus tohutu möll, et õiged inimesed saaksid bussist välja, kätte oma pagasi ja õigele tee otsale juhatatud. Kui buss tagatulesid näitas ja meie paadimehe sabas jõe poole liikuma asusime, selgus, et üks must kohver jäi kurva ja üksikuna maha. Keegi ei võtnud teda kaasa. Suures saginas oli kogemata bussi pealt maha tõstetud ja unustatud. Valgete suure kisa peale lohistas paadimees ka selle endaga kaasa. Tänane päev jätkus veel pagasi segadusega, peale paari paadivahetust ja hommikupoolset programmi, kui asutasime ennast edasi liikuma, selgus, et meie grupist oli üks noor taani tüdruk suutnud oma kohvri kuskile paati jätta. Pool tunnikest sebimist ja voila, kohver käes ja saime teele.
Aga tänase juurde. (Coe jätkab). Kodumajutuse kuke kiremise peale, mis pigem meenutas nagu oleks talle jäme kaigas tagant sisse torgatud, ajasime endalegi jalad alla kell kuus hommikul. Kiire hommikusöök, saiapätsi ja džemmi näol ning ruttu-ruttu paati, et jõuda hommikusele ujuvturule. Algas Mekongi delta tuuri teine päev. Jõgi kihas igas suuruses ja kohalikus modifikatsioonis kaupmeeste paatidest. Kes püüdis turiste oma puuviljade ja jookidega (minibaar :) ), kes panustas kohalikele oma juurikate ja muu söödava ning mittesöödavaga. Igastahes pilt oli kirju ja vaatamist väärt. Väikesed tiirud oma paadiga turul. Väikesed puuviljaostud koos maitseelamustega ning meeletud pildimasina klõpsimised. Edasi kaldasse ja sadulasse. Algas pisike Tour 'de Vietnam kohalike ratastega. Palmisalud, kohalik külaelu-olu. Meiega ühes grupis olnud jaapanlased katkestasid üsna tuuri algul. Üks jaapanlannast tädi pani kolmandas kurvis kohalike õue peale end külili ja üks onkel oli vist üldse ratast näinud kunagi ammu lapsepõlves ja sedagi eemalt. Alf jäi üldse tuurist kõrvale, kuna tema mõõtu ratas puudus. Sadulasse istudes käisid jalad lihtsalt lõua alla ning selline sõidumõnu võrdus kerge enesetapuna. Kuniks meie avastasime Vietnami ratastel, nautis tema ümbrust jalutades. Pole hullu, ta meil siin ise ka kui vaatamisväärsus. Paljud kohalikud tulevad teda lausa katsuma, naeratavad ja räägivad midagi omas keeles. Miks? Varsti selgitame.
Rattatuuri lõpus sai kergelt ka keha kinnitatud. Seekord siis grillitud ussimoodi kalade ja .... grillitud rotiga. Mmmm..., maitsesid ülihästi ja õõvastavat pole siin midagi. Need on spetsiaalselt riisiga üles kasvatatud rotid ja väga hõrgu lihaga.
Taas paati ja linna tagasi. Nüüd siis juba riisinuudlite valmistamise "tehasesse". Sellegi valmistamise tehnoloogia selgeks õpitud, paadiga hotelli juurde. Kel kahepäevane tuur võetud, nendega hüvasti. Ülejäänud taas bussi ja sõit järgmisesse linna. Ennem aga saime teel olles veel ühe elamuse osaliseks. Meid viidi nimelt looduskaitsealale mangroovisood vaatama. Üliäge kogemus. Praegu siin kuiv periood, aga mis siin veel vihmerioodil olla võib? See on kindlasti kordades võimsam. Ainuüksi puude tüved ja juurestik reetsid, et kõrgperioodil on veetase pea kaks meetrit kõrgem. Päris ürgne ja eksootiline kogemus oma taimestiku ja ülipõnevate lindudega. Väike video siin https://www.dropbox.com/s/rcn28um3sdrba6l/20160122_163142.mp4?dl=0
Sedasi see päev õhtusse keris. Õhtusöök kohalikus Vietnami köögiga tänavaäärses "restoranis" koos väikese õlle ja moskiitodega ja hotelli.
Ütleks, et igati emotsioone täis ja vaatamisväärt päev. Homme siis viimane Mekongi ja Lōuna-Vietnami hommik ning edasi mööda jōge Kambodžasse.
Aga miks siis ikkagi Alf siin nii huviväärsus on? Siin nimelt on üks levinumaid uske ka budism ning Alf oma kuju ja suurusega meenutab ju neile Budhat. Kes siis ei tahaks jumalat katsuda ja teda kõnetada! (-:
Ja veel üks vahemärkus, et selliseid grupituure võttes on tore veel ka see, et teed ristuvad väga värvikate inimestega. Sel korral oli meil grupis näiteks kahekordne Tai ja kolmekordne Aasia meister kulturismis.
 |
| Riisiviin, "fund raising" kiilid ja GEP |
 |
| Palmilehtedest bungalo kodumajutuses, super äge |
 |
| Ujuvturg Mekongi deltas, elu keeb |
 |
| Poisid maiustavad värske ananassiga "jäätisega" |
 |
| Asusime tööle riisinuudli tehasesse, need on riisijahust tehtud plaadid, mis kuivavad päikese käes 20 min ja seejärel lähevad masinasse, mis need nuudliteks lõikab |
 |
| Meie ja kuulsus ehk Inku, kolmekordne aasia ja kahekordne tai meister kulturismis ja Alf |
 |
Mangroovi džungel-soo
|
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar