Laupäev, 4. jaanuar 2020

01.01 Kolmapäev Bye-bye Jaava, welcome to Bali!


Jälle varajane äratus. Kell 6 peab juba hakkama lennujaaam liikuma. Kuigi on siselend, siis väike varu tuleb liiklusesse jätta. 1. jaanuar siin suurem asi püha ei paista olevat. Linn elab oma tavapärast varahommikust elu. Lennujaama jõuame lobedalt paarikümne minutiga (mõned päevad tagasi pärastlõunal saabudes võttis sama teekond vastupidises suunas oma tunni). Läbime turvakontrolli ja lennule. Ilm on kena, üle pilvede näeme kerkivat vulkaanide tippe. Lend kestab alla tunni. Kotid lindilt ja lennujaamast välja. Mugavusest oleme hotellist autojuhi vastu tellinud. Ei jaksa nende lennujaama driveritega pidevalt kaubelda ja jaurata. Juba esmapilgul võib öelda, et Bali on kardinaalselt erinev Jaavast. Kuigi juriidiliselt sama riik, siis uus saar, uus rahavs/rahvus/hõim ja ka religioon. Kui Jaava ja paljud teised saared on peamiselt islamiusulised, siis siin on tervelt 80% hinduistid, 10% moslemid ja 5-6% kristlased. Kõik on ilus. Puhas. Suurejooneline. Hinduistlikke templeid on igal sammul. Emake loodus aitab ise palju kaasa, aga ka inimese käsi on haljastuses palju ära teinud. Vaata ja imesta. Tõeline paradiisisaar.
Vulkaanide tipud ulatuvad üle pilvepiiri.
Bali paistab.
Sellised suurejoonelised monumendid on Balil sõidusuundi eraldamas igal pool.
Mitte et see meid enam üllataks, aga teel Ubudisse (see on meie esimene peatuspaik Balil, linnake sai kuulsaks Elizabeth Gilberti raaamtu ja selle järgi vändatud filmiga “Söö, palveta, armasta!”) saame jälle sahmaka troopilist sadu. Seekord päris pikalt ja päris suures koguses. Nii palju, et orgudesse hakkavad korralikud tiigid tekkima, kust autod ja rollerid siis läbi sõidavad vett kahte lehte pritsides. Sõidukiiruse teeb selline liiklemine olematuks. Aga kohale me jõuame. 
Sügavat muljet avaldab majutuskoha siseõu ja aed. Mulje paradiisist süveneb. Kaunis haljastus, igal nurgal puurides laululinnud, suurejoonelised varjualused mediteerimiseks ja joogatamiseks ning seda kõike saadab hinduistlikku templi arhitektuur. Bassein on väiksem kui eelmises kohas, aga selliste kaunistustega, et küsime kohe kahelt töötajalt üle, et tegu on ikka basseini, mitte purskkaevuga, enne kui lapsed ujuma lubame. Oleks päris mage, kui nad miskis pühas purskkaevus kümblema kukuks.
Hotelli bassein, mis esmapilgul näeb küll pigem välja nagu purskkaev.
Vaade toa ukse eest hotelli siseõue - tegu on tõelise paradiisiaiaga.
Ja sellised pole Balil mingi erand või haruldus, selliseid leiab siin igal sammul.
Kuna käes on sügav pealelõuna ja me pole ivakestki hamba alla saanud, siis suundume süüa otsima. Ilmselt enne “Söö, palveta, armasta” aega oli Ubud normaalne väike vaikne mägiküla. Praegu, aga … Isegi ei oska nime anda. Tänapäeva trenditeadlike Meka? Kõik toidukohad on orgaanilised, gluteenivabad, vegan ja vegetarian. Et nagu, kust ja mida me siis süüa saame? Tavalised eesti põrssad :)? Vaatamata kõikvõimalikele trendi tähistustele leiame ikkagi endale ka midagi. Ja on maitsev. Tõesti on. Pardilihaga täidetud kevadrullid Coele, mahi-mahi kalaga nasi goreng (praetud riis) Inkule ning loomulikult pastad lastele - carbonara Märtenile ja pestoga penne Triinule. Boonuseks istekohad vaatega riisipõllule. Märten soovis küll tellides pitsat, aga kuna vahepeal kadus söögikohast elekter, siis tuldi ütlema, et ahi ei tööta ja pitsat ei saa, aga muud toidud tehakse tule peal, et keedetud asju ehk makarone ikka saab. 
Ökomunade ja bioloogiliste aedviljadega praetud orgaaniline punane ja valge riis mahi-mahi kalaga ning sojaubadest kotlettidega varras. Siiski väga maitsev, õnneks.
Vihm hakkab ka vaikselt järele andma ja teeme tiiru linna peal. Igale enast lugupidavale kohale Indoneesias on ka Ubudis oma Royal palace ja Water palace. Läheb kordamiseks, aga jälle ilus. Oleme kuulnud, et kuskil olla veel üks imekaunis tempel, vehime jalgis veel hea pika maa, templi leiame, üle müüride paisatb tõesti ühtteist uhket kõrguvat, aga uksed jäävad suletuks. Selgub, et polegi mõelddu turistidele uudistamiseks, vaid on tegev ja praktiseeriv asutus, mitte turismiobjekt. Samas asub see tempel kaunis jõeorus. Imetleme jällegi kohaliku looduse lopsakust, ilu ja metsikust ning teeme selgeks, et templi tagant algab matkarada, mis viib üle riisipõldude ja läbi džungli naaberkülla. Jätame selle siiski järgmisteks päevadeks ja suundume tagasi hotelli poole.
Ubudi Royal palace.

Ubudi Water Palace

Erilise lopsakusega paistavad silma kõik jõeorud.
Linna peal seigeldes tõdeme, et Ubud on ikka väga teistmoodi koht. Kuigi turistidest pungil, on suutnud siiski oma isikupära säilitada. Samas hakkavad kohe silma ka turismi pahupooled meie jaoks. Kõik on ära vuntsidud ja tõeline Aasia ära peidetud - tuk-tukide/bus-buside asemel on pakkumises vaid taksod ja tänavatoit asendunud vaid viisakate toidukohtadega. Ja loomulikult käib see kõik käsikäes hindadega. Räige üldistusena võib öelda, et kõik on vähemalt kaks kui mitte kolm korda kallim kui Jaaval. Toit, asjad poes jne. Täpselt samad riided (brändide järgi), mis Jakartas ja Yogyakartas olid uusaasta allhindustega -50% ja isegi kuni -77% aledega müügis, maksid Ubudis pärast 50% allahindlust ka rohkem, kui alghind pealinnas. 
Muideks veel üks tähelepanek. Kuna siga ja koer on moslemite maailmas patused loomad, siis Jaava saarel neid näha polnud, või kui isegi oli mõni koer, siis väga harva ja argliku moega. Pakuks, et Jaaval nägime kokku kahte koera. Kasse see eest oli kõikjal ringi hulkumas. Kuna aga Bali saar on hinduistlik, on ka koerad täitsa olemas ja vabalt ringi jooksmas ning restoranide menüüdes on loetelus ka sealiha.
Teeme veel õhtul ka tiiru linna peal, tõdeme, et midagi pole muutunud. Turiste on tänavatel veel rohkem. Tellime ära oma homse tuuri riisiterassidele ja koskede juurde ning poeme tagasi oma majutusse paradiisiaeda nautima.  

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar