29.12 Pühapäev - Yogyakartat "Jaava hälli" avastamas

Täna tegime siis linnapäeva. Yogyakarta või nagu kohalikud ise kutsuvad Jogia. Linn võrreldes Jakartaga on sootuks teine. Madaltihe, 400 tuhade elanikuga (vaid). Indoneesia vaimukeskus ja ülikoolilinn.

Esimeseks sihtkohaks võtame Sultani Palee. Seal peaks kuni kella 12- ni saama näha Indoneesia tantsude etendust. Tahaks ära näha, mida endast siis Indoneesia rahvuslikud tantsud kujutavad. Jalaminek peaks võtma oma 30 min. Tegelikult läheb kauem, sest kitsastel tänavatel keerutamist ja tee küsimist on päris palju. Sultan vist omal ajal läks ikkagi kuidagi otsemalt, aga tänapäeval seda enam ei võimaldata. Tunnistame ausalt, tervet pikka tantsuprogrammi ei viitsiks ära vaadata, aga mõne tantsu jagu tasub nägemist. Kirjud kostüümid, eripärane elav muusika ja tants ise, mis jutustab lugu oma eriliste tantsuliigutustega. Kui tagamaad ei tea, ei saa hästi “loost” aru. Kohalikud püüdsid veidi lahti seletada ja lõpetasid seletuse lausega: see on nagu rahvusvaheliselt tuntud Romeo ja Julia lugu (kohalike nimedega Rama ja Sintra).

Sultani palee ise väga erilist arhitektuurset muljet ei jätnud. Suur hulk postamentidega tühje ja elutuid katusealuseid ning käputäis siseruume. Võimalik, et igale poole ka ligi ei lasta.

Rahvuslike tantsijate kostüümid on värvikievad ja uhked.

Sultani palee osutus kõledaks ja inimtühjaks.

Ühel hetkel nagu muuseas imbub meie kõrvale lõbusa ja lahke olekuga onuke. Väidab end pärinevat sultani teenijaskonna kõrgest sugupuust, isa või vanaisa olevat omal ajal teeninud sultani armees paleevalvurina ning praegu töötavat siinsamas palee territooriumil varjuteatri nukkude valmistajana. Kutsub meid kaasa, et kohe-kohe algab nukkude varjuteatri etendus, siitsamast paar tänavavahet edasi. Ise koguaeg kinnitades, et jääte palee territootiumile ja piletid kehtivust ei kaota. Tegelikult jõuame aga nukkude valmistamise käsitöökotta. Meid võtab vastu seesama “kuulus isa või vanaisa”, kes erakordselt heas inglise keeles tutvustab meile, kuidas neid nukke spetsiaalsest pühvlinahast valmistatakse ja kogu see demonstratsioon lõppeb loomulikult … müügipromoga. Meie ette laotatakse terve hulk varjuteatri nukke, eri lugudega, eri suurustega, vali mida tahad. Muidugi on need väga lahedad ja midagi taolist siit kaugelt Jaava saarele omast ju ka kaasa võtta tahaks, nii, et üks nukk on meil koju kaasavõtmiseks nüüd ka olemas. Etendust aga ei kuskil :) Las ta siis olla, lugu on lahe ja see, mida näeme samuti ikkagi väga vinge käsitöö. Pühvlinahast (mida tuleb importida kuskilt naabersaarelt, sest Jaava pühvlite naha kvaliteet ei olevat piisavalt hea) ühe nuku valmistamine võtab kuni nädala, kaks kuni kolm päeva nö mustrite käsitisi “välja stantsimine” ja pärast seda kolm kuni neli päeva käsitsi maalinguid (nukud värvitakse identseks kahelt poolt). Ja ka maalingutel on lugu, kus on lillemotiiv, kus linnud-loomad, kus igale tšakrale oma koht ja sümbol jne. Vinge igatahes!

Varjuteatri nukk. Pühvlinahale on antud kuju ja stantsitud sisse mustrid.

Nuku maalimine käib käsitsi ja kuna nukk tuleb värvida mõlemalt poolt,
siis ühele nukule võib aega kuluda kolm kuni neli päeva.

Asi aga sellega veel ei lõppenud. Nüüd tutvustatakse meile ka naabermajas elavat “õe peret”, kes tegeleb kohvipoega. Eriline on aga see, et seda kohvi toodetakse kohviubadest, mis on kohvimarjana läbinud eelnevalt tsiibeti kassi (nugise moodi loom) seedetrakti ning peale puhastamist röstitud. No selge, proovime siis selle “kassisitakohvijoogi” ehk Kopi Luwak kohvi ka ära. Muideks tegemist pidavat olema maailma kalleima kohviga, kuna antud loomakese seedetrakti ensüüm muudab selle kohvi eriliselt mahedamaitseliseks. Eks ta üks mage lurr ole :) Maitse on teistmoodi küll, kui kodusel kohvil, selline mahlane ja kõditav. Kuna kohalike inglise keel on peaaegu olematu, siis enda silmaringi avardamiseks ka natukene googledasime juurde - https://lemmikloom.delfi.ee/opetlikku/maailma-koige-hinnatuma-kohvi-valmistamisviis-peidab-endas-hairivat-tode?id=81640217

Kopi Luwaki protsessi skeem :)

Luwak Cat ehk tsiibeti kass ehk tsiibetlane poe ees puuris põõnamas. Parema meelega oleks piltidelt vaadanud, kui puuris :(

Vasakul Luwak Cat'i kaka, paremal sellest välja puhastatud kohvioad, mis lähevad röstimisele ja sealt edasi imekalli kohvijoogi valmistmiseks.

Kopi Luwaki (kilo)hinda arvutage ise, kurss on 15K = 1€

Kohe kui kohvpoest väljume, tahab meie mehike tutvustada meile järgmise maja “sugulastest” batikakunsti viljelejaid. No aitab! Oleme juba ammu aru saanud, et tegu pole päris “suguvõsaga”, vaid pigem osava müügitööga ja n.ö poodidesse sisseviskajaga. Täname sõbrakest, tegelikult oli ikkagi päris põnev ja loodetavasti miskit ikka varjuteatri nukkude loost ja tegemisest ning Kopi Luwakist vastab ka tõele ja suundume  tagasi Sultani Palee poole. Kuna eemalt aga läheneb kumisev äikesepilv, otsustame Sultani paleega kiirelt lõpetada ja kiirustada hoopis järgmist vaatamisväärsust uurima - Water Palace (“Veepalee”), kus sultan olevat tollaseid Spa mõnusid nautinud.

Basseinid, kus sultan mõned sajad aastad tagasi kümbles.

Maa-aluse mošee keskse, pealt avatud osa teeb eriliseks kolme suunda kaarjas trepp.

Tahaks sinna jõuda  enne äikest. Õnneks möödub see sünge pilv meist kõrvalt mööda ja tuleb vaid väike vihmasagar. Seega saame ennisaegset kuninglikku Spad uudistada. Midagi väga erilist me seal ei avasta. Kuna sultan kasutas seda viimati päris ammu, paarsada aastat tagasi, siis siseruumid on üpris väsinud, kopitavad ja umbsed. Palju põnevamaks osutub samas kompleksis paiknev maa-alune mošee. Kui ka see avastatud, jääb veel teha üks tänavakohviku supp. Taas väga maitsev. Aitäh, kokaonule! Söögi kõrvale saame kohalikele noortele anda ka pika intervjuu, kes me oleme, kust me tuleme, miks tuleme, mida Indoneesisast arvame, mis on meie lemmiksöögikoht Indoneesias :) jne. Tegu olevat ametliku School Projectiga inglise keele praktiseerimiseks. 

Frikadellisupp a'la Yogyakarta tänavakohvik.

Kuna taevaluugid on taas avanenud ja tibutab vihma, otsustame hotelli sõita “bus-bus’iga”. Ütleme nii, et kohalik modifkatsioon Aasias levinud tuk-tukist tähendab siin kolmerattalise mopeed-taksot, mille etteotsa on ehitatud diivan, millel siis inimesi veetakse. Standardi järgi mahub istuma kaks inimest, aga pole ime, kui sellel sõidab ka kolm kuni viis inimest. Valgeid võetakse sõidusriistale siiski kahekaupa :)

Ujumine basseinis, väike lebotamine ja uuesti linna peale, sedakorda tutvuma kaubandustänavaga (Malioboro Street). Hotellis soovitati ka sellega kindlasti tutvuda. Ooh, õudust! Klassikalisest, internetis nähtud Hollandi koloniaalaegsete kaunite hoonetega kauplustega palistatud tänavast oli asi kaugel. Poed on küll kenasti olemas ja ka avatud, aga need on kadunud kaupadest pungil tänavakaubanduse lettide ja putkade taha. Enamasti täis meie mõistes suht mõttetut riidekraami, jalanõusid, kodutarbeid jms. Ja meeletu rahvamass, kes siis selle vahel kõik kulgeb. Samas, ega keegi pole ka liiklust kinni pannud. Autod, bussid, “bus-busid”, jalgrattad, hobuvankrid, kõik segiläbi. Väsisime üsna ruttu sellest kõigest. Vedasime end kuidagi tänava lõppu ja kiirelt tagasi oma hotelli. Seekord kauplesime end neljakesi ühe bus-busi peale. Coe ja Inks all ja Märten ning Triinu süles. Ühesõnaga, saime proovida, kuidas kohalikud siin tihti nendega ringi rallivad. Täitsa mõistlik. Malioboro ostutänava kirjeldamiseks, et kui tegu on ca Tallinna-suuruse linnakesega, siis paarikilomeetrisel tänaval on rahvastiku tihedus umbes nagu uusaastaööl raekoja platsil. Olgu etteruttavalt öeldud, et aravsime, et äkki on tegu mingi laadapäevaga või erakorralise nädalalõpu üritusega pühapäeva õhtul, aga ei, käisime kontrollreidil ka esmaspäeva õhtul. Sama pull. Hämmastav igatahes.

Malioboro ostutänav Yogyakartas, 26,8 in/m2 ja niimodi mitu kilomeetrit järjest.

Yogyakarta kohalik modifikatsioon tuk-tukist, mida siin kutsutakse bus-bus.
Reisija istub ees "diivanil", juht tema selja taha mopeedi sadulas. 

Seega, päev täis endisaegset arhitektuuri, ajalugu, kultuuri ja kaubanduselamusi.

Aga homme varahommikul juba kell 6.00 sõidame linna lähiümbruse ajalooliste templitega (Prambanan ja Borobudur) tutvuma.

Meie üks lemmikuid puuvilju siin on rambutan.
Leidsime ka, kuidas nad puu otsas kasvavad.