Reede, 3. jaanuar 2020

30.12 Esmaspäev - Vanade templite tuur.


Tänane päev kõlab nagu parimas Tolkien’i loos - tee viis meid Borobudurist Prambanani :) 
Varajane ärkamine, juba 5.45, et kell 6.00 istuda tellitud autosse ning sõita avastama endisaegseid templeid -budistlikku Borobuduri ja hinduistlikku Prambanani. Õigemini öeldes seda, mis neist järele on jäänud. Tegemist on iidsete ja mittetegutsevate, UNESCO pärandisse kuuluvate, ajalooliste turismiatraktsioonidega. Kuna me nii varakult väljusime, jõuame liikluse mõttes Borobuduri suhteliselt valutult kohale. Kell pole veel pool kaheksagi hommikul (kodus on kella alles pool kolm öösel ja see annab tunda), kuid kohapeal on juba paras hullumaja, tohutud rahvamassid sagivad igal pool. Õpilaste kooliekskursioonid, kohalike turismigrupid ja pered, kõik püüavad avastada oma endisaegset kultuuri. Samas, välisturisti on küllaltki vähe. Ja selles mõttes läheb meil libedalt, et International visitor’ile on ka eraldi sissepääs, kust me siis ludinal läbi läheme. Hinnad on muidugi teised võrreldes domestic visitoriga :), boonuseks null järjekorda ja isegi tass kohvi pakutakse päeva alustuseks. 
Mõlemad templid on üksteisest väga erinevad ja võrrelda, kumb oli põnevam, on keeruline. Vaatamist väärivad igatahes mõlemad. 
Borobudur, tegemist on nö astmelise, terrassidega templiga. Siseruume pole, lihtsalt trepist ülesse, ring mööda terassi peale, järgmisest trepist ülesse ja mööda järgmist terrassi ring peale. Iga terrassi seinad on kujude ja "lugudega" "kaunistatud". 
Peaaegu Borobuduri tipus.
Borobuduri tehniline joonis :)
Muideks, pakuti ka võimalust külastada templeid koos päikesetõusuga. Tundub ju nostalgiliselt atraktiivne. Aga meie selle õnge (see kord) ei läinud ja arvan, et õnneks. Väljasõit oleks pidanud olema juba kell neli, et 1,5 h pärast kohal olla.  Loodad kohale jõudes leida eest hommikuselt uduse tornidesilueti, vaikuse ja romantika. Aga ei. Ees ootavad juba bussitäied ja autode voorid kohalikke ning turiste, kes kõik tahavad samuti “nostalgiliselt lummavaid postkaardi vaateid” saada. 
Võib olla nii ei olnud, aga juba kohal olevat rahvamassi silmitsedes, võib siiski nii arvata, et hommikupäikese tervitamine ei ole vaid sinu pärusmaa.
Muideks, teine meile mittemeeldiv üllatus oli, ennem templite alast väljumist suur putkadest ülesehitatud “nänni-turg”. Ja oleks see vaid mõni putka. Terve labürint on üles ehitatud ja välja jõudmine on meeletult pikk teekond nende vahel. Õhku ei ole ja rahvast palju. Ainus lohutus selle juures on see, et õnneks pole müüjad väga pealetükkivad.

Aga mis seal nutta, nagu mainitud, on templid vaatamisväärt ja nende külastamiseks tasub üks päev broneerida küll. Vaadates neid “kivihunnikuid” ja mõeldes juurde, et KUIDAS need omal ajal kivi-kivi-haaval on loodud ja ülesse ehitatud, siis … aukartus ja meie lugupidamine. Prambabanan oli niimoodi ülesse ehitatud, et tavalise kaameraga selle ühele pildile püüdmine on peaaegu võimatu. Pariamad pildid saab siiski drooniga või netist :) Ja olgu siinkohal veel ära öeldud, et tegu ei ole romantiliste üksikute templitega keset metsikut ja lopsakat loodust. Eriti Prambanani puhul on ümber templi kujundatud suurejooneline vabaaja ja meelelahutus kompleks. Midagi teemapargi sarnast, kus siis võimalik tervedi päevi veeta seikluspargis ja muudel atraktsioonidel. Isegi midagi minizoo sarnast oli kuskil nurgas. 
Prambanan. Väga erinev eelnevast, Porobudurist. Keskmise, kõige kõrgema torni (stuupa) igast ilmakaarest viis trepp ülesse, mis lõppes ruumis, kus siis igas oli oma jumalakuju. Meile tuttavad olid Ganseha (elevandipeaga jumal) ja Shiva.

Kogu Prambanani oma ilus ja hiilguses tavalise fototehnikaga (telefonikaameraga)
pildile püüda on põhimõtteliselt võimatu.

Tagasi hotelli jõudes avanevad viimastele päevadele kohaselt taevaluugid ja maha tuleb meie siinoleku kõveim troopiline vihm. See meid ei sega ja otsustame sooja vihma nautida basseinis. Nii-kui-nii märg olla. Las siis juba täiega. Naudime olemist ja tunneme rõõmu, et templite külastamise ajal oli ilus päikeseline ja kuiv ilm.

Õhtusöögiks proovime taas kohalikke maitseid koos kohaliku külma õllega. Polegi nii paha, nagu üks kuulsaks saanud lause kõlab.

Täna sai ära proovitud ka üks meie jaoks uus puuvili, “snake fruit” (tõlkes  siis “maduussi vili”, tegelik Eesti keelne vaste “salakkpalmivili“). Välimuselt on tegemist nagu suure terava otsaga pruunika kastani munaga, mis on kaetud ussisoomust meenutava mustriga. Sisaldab aga kolme kiviga marja, mis maitselt meenutab imalalt šampoonist kartulit. Tasub proovimist, aga väga palju korraga ei sööks.
Selline "kastanimuna" näeb välja snake fruit ehk salakkpalmi vili.
Linnades liikudes ei ole seda kohanud, aga täna templites tabas meid täiesti uus trend - pildid valge turistiga. Hea küll, Alf on suur, ilus valge mees ja varasematelt Aasia reisidelt on kogemus, et mõni palub koos temaga pilti, aga see, mis meiega täna templites toimus, oli kummastav. Põhimõtteliselt ründasid meid nii kohalike, kui Indoneesia naaberriikide turistide grupid, eriti koolilapsed, et kas saab teiega koos pilti teha, kas saab teiega koos pilti teha? Niipea kui mõnele järgi andsime, siis enam liikuma ei saanud, kohalikud meie ümber vahetusid, kaamerad klõpsusid, päike paisti lagipähe, higi voolas ojadena, meie seisime ja naeratasime. Lõppude lõpuks, kui nii väike asi teeb nende päeva rõõmsaks, siis andku minna.
Superstaar Märten :)
Homme uued ja usutavasti taas põnevad seiklused.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar