PÜHAPÄEV, 25.detsember 2016
Esimene täispikk rannapäev
Öö möödus lainetemühina saatel. Mõnus on nii magada küll, kui lahtisest aknast voogab sisse ookeani hääli ja hõngu. Ka hommikusöögid on fantastilised ja mitte just niivõrd menüü pärast, aga vaate pärast. Otse rannaterrassil vaatega ookeanile. Jood hommikuteed või kohvi, mekid kõrvale värskeid puuviljaviile. Muidugi ka muna igal hommikul, kas praetult või omletina. Märten igastahes keeldub juba munast täielikult.
Mis siis muud kui randa, päikest endasse neelama ja loomulikult ookean, kus vesi nagu vannis, nii umbes 28 C. Kuna tegu ikkagi ookeaniga, siis ujumisest ei tule suurt midagi välja. Lained on päris suured ja ujumise asemal saad hullata ja võidelda lainetega. Ei kurda, ka see tegevus on päris lõbus. Lapsi muidugi ilma järelevalveta jätta ei taha. Kuna vesi on nii mõnus, siis lapsi on üsna keeruline veest välja saada. Ka esialgu veidi heidutanud lained, on omaks võetud. Paar pisikest õppetundi saavad nad ka esimese päevaga. Korra paar peksab suur laine nad vastu liivast kallast ja mõlemad saavad väikesi kriimustusi. Korra kaotavad nad aga valvsuse ja lainete tekitatud tagasivoolu hoovus kannab nad kaldast eemale. Õnneks mitte midagi hullu, aga valvsuse mõttes õppetund.
Ega selle palavusega kaua rannas olla jõua. Otsustame pealelõunase aja veeta meie rannast ligemale 3 km eemal asuvas Hikkaduwa kesklinnas ja tutvuda sealse põhirannaga. Mnjaa. Linn suht mõttetu ja näotu arhitektuuriga. Täis hotelle ja külalismaju ning kohvikuid ja poekesi. Lisaks meeletu sigin-sagin. Ka rand ei jäta mingit erilist muljet. Palju rahvast ja kohati ujutamatu rannajoonega. Mingi nii nimetatud korallrahnu serv ka, kus surfarid saavad omi tegevusi toimetada. Nähes kõike seda, oleme rahul, et võtsime oma elamise siinse ranna äärealadele. Meil siin ilus lai liivarand, vähe rahvast ja rahulik olme, hea põhi vette minekuks, armas ja mugav hotell. Kõik see kogetud, otsustame, et jalutame pikki randa koju tagasi. Korraga märkame inimesi vee servas sagimas. Lähemale minnes näeme ka põhjuse. Nimelt on rannavette "jalutama" tulnud merikilpkonnade neljaliikmeline pere. Kolm suurt ja üks noor. No on ikka pirakad küll. Suurim oma 1,5 m pikk. Huvitav, kui palju selline veel kaaluda võiks. Rahvas ümber kilkab ja mõned rumalamad kohalikud püüavad üht kilpkonna kuivale sikutada. No ei õnnestu sellist purakat kuhugi poole sikutada. Too ujub suurimas rahus ise kuhu tahab. Hästi rahulikud loomad. Ei lase endid üldse häirida ümbritsevast. Teeme ka ise mõned pildid neist ja saame katsuda neid kilbist ja loibadest. Väga mõnus pehme nahk on. Täielik elamus tänases päevas.
Jätkame koduteed, kus linna piires on vee ääres ka kiviseid takistusi, no ei ole siin kohati head randa. Meie kant on ikka ranna mõistes paradiis. Tagasi jõuame pimedaks.
Väike külm õlu, lastega täringumängu, veidi blogimist ja ongi esimene rannapäev läbi. Homme taas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar