Sigiriya, Lion Rock fortess ja vihmapüha

ESMASPÄEV, 19. detsember 2016

Sigiriya nagu mainitud, on pigem külake keset rohelust. Suurim vaatamisväärsus on siin, millepärast siia kogu maailmast kokku sõidetakse, UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud Lion Rock ehk 5. saj. lõpus isatapjast kuninga Kasyapa poolt ehitatud kaljukindluse jäänused. Lugu lühidalt järgmine. Kasyapa oli tema isast valitseja üheöö vallatus ja seega mitte täieõiguslik tulevane valitseja. Valitsejaks oleks pidanud saama tema poolvend. Võim aga oli ahvatlev. Nii oli omal ajal Kasyapa isa tapnud oma õe, et võimule saada. Kasyapa omakorda tappis võimule saamiseks oma isa (koostöös tapetud tädi mehega, viimane oli elus ning ihkas naise kaotuse tõttu revanšši). Kartes aga kättemaksu, rajaski Kasyapa endale uue kuningalossi Sigiriyasse 200 m kõrguse kalju otsa ja tõi pealinna  staatuse Sigiriyasse. Selline õndsus kestis aga 19 aastat. Poolvend, kes ise oli põgenenud Kasyapa kättemaksu kartuses Indiasse, oli kogunud kokku armee ja tuli nüüd ise kättemaksuretkele. Ühel hetkel olidki vaenuväed Sigiriya all vastakuti. Kasyapa väejuht aga osutus reeturiks ning andis ühel hetkel oma meestele taganemiskäsu. Kasyapa, nähes, et on lahinguväljale üksi jäänud, lõikas endal kõri läbi. Nii sai üks epohh läbi. Kuningaloss sellisel kujul lõpetas tegevuse ning see sai sajanditeks budistlikuks kloostriks. Praegu on aga sellest hiilgusest järel vaid vundamendikohad ja tiikide ning purskaevude jäänused. Vaadata on sellegipoolest ning kujutelmad omaaegsest hiilgusest on võrratud. Vaatamisväärne ja proovilepanek on ainuüksi kalju otsa ronimine. Vajab tublist pingutamist. Samas vaatad, millises konditsioonis ja vanuses inimesi sinna ronib, paneb ikka imestama. Eriti just kohalikud. Väikestest beebidest kuni raukadeni.

Lion Rocki kalju on muljet- ja aukartustäratav. Ainuüksi tippu minek võtab tunni.

Pilvesudu ja peatselt algava vihma tõttu jäi meie vaade küll ahtamaks kui muidu, kuid ikka oli äge.

Ei teagi, kas meie õnnetuseks või õnneks on tänane hommik osutunud pilviseks ja suduseks. Õnneks kindlasti see, et päike ei lajata lagipähe ja kalju otsa ronimine selle võrra lihtsam. Õnnetus samas, et pilvedega kaasnev sudu ei lase nautida ülal kaasnevat lõputut vaadet. Kaugem avarus kaob sudu sisse. Sellega aga asi ei piirdu, hapuks aga läheb alles. Ühel hetkel avanevad taevaluugid ja vihma hakkab pahinal sadama. Ehedat sooja troopilist paduvihma. Õnneks leiame ühe kaljuorva, kus veedame ligemale tunni, vaadates pilvede ja vihma mängu džungli latvades. Õnneks tekib hoogude vahele väikesi pause, mide me saame vahelduva eduga kalju otsast alla ronides ära kasutada. Suht märjaks saame siiski. Lõplikust läbiligunemisest päästab meid tee veeres kliente ootav tuk-tuk (kolmerattaline motorollerist takso Aasias), kes meid 250 kohaliku (1,7 eur) eest elamisse viskab.
Kuna vihmahood ei lõppegi, jääme täna kodusteks ja loobume plaanitud Pidurangala kloostri ja kalju külastusest. Mängime toas lastega Uno kaarte ja vahel piilume õue, et jälgida ahvide ning vöötoravate tegevusi. Korra külastab meid ka paabulindude paar ning mingi huvitav karvane elukas, kes on nagu roti ja tuhkru ristsugutis. Lisaks elab paar maja eemal ka üks elevant, kes päevasel ajal turiste mööda küla sõidutab. Seega elu nagu loomaias. Mati Kaal on veel vaid siit puudu.

Leia pildilt 3 ahvi. 

Õhtusöögi teeme naabrimehe, meie majaperenaise venna, juures. Nende ema on valmistanud imematsva kanakarri, koos võrratu salati, hautatud türgiubade ja porgand kastmega. Sööme sumedas öös palmiokstest katuse all kõhud mõnusalt punni. Täname lahket pererahvast ja tuppa põhku. Uinume jätkuvate vihmahoogude saatel. Inksile jääb üksnes arusaamatuks, et vaadates Lion Rocki pärandust ja aasta algul Kambodžas Angkor Watis nähtu, et kuhu ja kuidas see tsivilisatsioon on kadunud, kes selliseid ehitisi on rajanud? Vaadates tänast aasia "ehituskunsti", siis kohalikud selle tsivilisatsiooni järeltulijad ei saa küll kohe kuidagi olla.