Dambulla koobastempel ja jõudmine Sigiriyasse

PÜHAPÄEV, 18. detsember 2016

Kui ikka puhkus ja see kas mere ääres või basseiniga hotellis, siis see algab ikka ujumisega. Nii ka siin, basseinis. Aga see on kõigest sissejuhatus pikka ja eeldatavasti emotsiooniderikkasse päeva. Täna lahkume Negombost, et võtta suund sisemaale, eesmärgiga jõuda Sigiriyasse, kus asus ka omal ajal lühikest aega riigi pealinn. Ennem aga, kui teele asume ka korraks veel ookeani äärde. Lapsed keelduvad ilma lahkumast. Soojades lainetes möllatud, aeg kiirelt asjad pakkida ja tellitud autole istuda. Korralik konditsioneeriga auto, koos juhiga terveks päevaks läheb meile maksma 8000 kohalikku( 51 eurot). Plaanis ka ära vaadata teele jääv Dambulla koobastempel. Kui olime ligemale kolmveerand tundi sõitnud, teatab autojuht, et siit väga kaugele ei jääka elevantide kasvandus ja seal saab neid katsuda ja nende seljas ka sõita. Jääb vaid veidi üle kümmne kilomeetri kõrvale pöörata. Maksab 2000 kohalikku nägu. Mida teha? Kindlasti turistipüünis. Samas lapsed saaks neid imposantseid loomi lähemalt uurida ja ka korra seljas ratsutada. Mine tea kas isegi kunagi seda veel vanas eas teha saab. Seega otsustame alluda pakkumisele ja riskime. Muidugi tuleb välja, et taas on Aasia kilomeetrid pikemad, kui Euroopas. Keerutame ja keerutame mööda erineva tasemega teid aga lubatud elevante ikka ei kohta. Pärast ligi tunnist sõitu teatab autojuht suht rahulikus toonis, et nüüd pole enam kaugel, umbes 12 km veel. Midaa!?  Lõpuks kohal. Tuleb välja, et tegu elevantide turvakoduga, kus kasvatatakse orbudeks jäänud vantse. Raha makstud ja algab turistikonveier. Ruttu jõe äärde, et mulistavat vantsi vaadata. Aaa tahate teda ka veega pritsida. No ruttu jalad paljaks ja ronige vette. Nii, nüüd pritsige teda veega ja kratsige teda tühja kookosekoorega. Ma teen teist pilti kah, andke ruttu kaamera siia. Nii, ruttu veest välja, jalad kraani all puhtaks ja ruttu vantsile selga. ...ja-jah kohe ronime. Ei ärge te kõik korraga. Ennem lapsed, siis teie. Uuh lõpuks ise ka vantsil seljas. No ei ole mugav. Jalad tuleb hullult harki ajada, et laiale turjale end mahutada ning vantsi selgroog käib täpselt minu sabakondi peale. Ja kui see mürakas õõtsudes liikuma hakkab, ei jää muud üle kui oma tagumik käte jõul  üles vinnata ja pool sportvõimlejalikult see 250 m ring läbida. Egas enamat poleks ka tahtnud. Vähemalt tehtud ja elevandi seljas sõidetud. Märten ostis veel putkast korviga elevandiküpsiseid ja saime neid ka toita. Tuli välja, et meie vantsi nimi on Pooja ning ta on 30 aastane (keskeas rahulik elevant). Mis siis ikka, autosse ja edasi nüüd siis kohalike " killerbussidega" võidu Dambulla poole, et ennem päikeseloojangut jõuda ära vaadata ajalooline koobastempel. Tempel asub kaljujalamil ja sinna jõudmiseks on vaja ronida mööda treppe ja kaldteid ligemale kilomeeter. Aga vaev tasub end ära. Aegade jooksul on sinna viide erinevasse koopasse kohalikud valitsejad lasknud valmitada sadu budha kujusid, küll istuvas, seisvas, lamavas, palvetavas kui nirvaanas olevas asendeis. Mõni valitseja pole ka end unustanud ning ka enda kuju sinna vahele nagu muuseas sokutanud. Aga see koobastes olev atmosfäär, kujud ja laemaalingud on vaatamisväärt elamus. Meie sealviibimisele andis ilmet veel päikeseloojang mägede taha ja selle värvidemäng kloostritaustal. Sekka ka puudeotsas mängivad ahvid.

Dambulla koobastempel päikeseloojangul.

Buddha kujude vahele "eksinud" kuninga kuju.

Buddha kujud ja laemaalingud. Lisage siia veel kividest õhkuv soojus (õues permanentselt üle +30 kraadi sooja) ja viiruki imal lõhn. Omamoodi elamus on garanteeritud.

Pimeduse saabudes jõuame alla. Autojuht ootab, et edasi liikuda nüüd juba Sigiriyasse, kus ootab meid ees kaks ööd väikeses peremajutuses poolenisti dzunglis.
Lõpuks peale pikka ja väsitavat päva kohal. Autojuht nõudis ka väikest tippi lisaks, ju see siis siin kombeks. Pererahvas üli sõbralik ja naeratav. Majutusasutus ise koosneb  kahest majakesest kummaski kaks tuba. Ja ega see linnake ka ise, vähemalt pimedas just kõige suurem tundu, pigem vist tegu rohkem dzunglisse uppuva külakesega. Ka peatänav  oma madala asustusega ja suuresti pilpaarhitektuuriga napilt sada meetrit pikk.
Kuna päev pikk ja me suuresti veel hommikuse söögiga, kui lõunaks paar banaani välja jätta, siis ennem magamaminekut sööma. Mida muud ikka võtta, kui kohalikku, ehk riis kanakarriga ja kalakarriga. Inks võttis prooviks kohalikku mochiitot. Sai aga mingite lehtedega segatud õrnalt rummi meenutava segu. Niisama juua ei kõlvanud. Märtenilt veidi sekka Cocat laenanult kõlbas küll. Minu kaks külma purgiõlut olid igatahes kindlapeale minekud. Muideks kohalikus mõistes (ja tegelikult meie mõistes ka 😊) on siin alkohol kallis. Inksi " mochiito" maksis 500 (3,3 eur) ja minu ühe õlle hind tuli 550 (3,6 eur), samas suur ports kana karrit maksis 360 (2,4 eur).
Lõpuks kõigil nälg kustutatud ja pea ka magama. Homme siis põhi vaatamisväärsus Lion Rock ehk endine kalju valitsejalossi varemed.

Buddhale on kombeks viia lootoseõitest kimpe. Samas tuleb päris pikk tee mäkke ronida, mille jooksul siis ahvid inimesi ehmatades paljud neist kimoudest endale saavad ja ära söövad.

Sigiriya peatänav, turiste jalutav vants, killerbuss, tuk-tukid, rollerid, autod. Ja see on veel imeväikese küla tänav.