reede, 23. detsember 2016

Sri Lanka ühistransport vol2 - rong

NELJAPÄEV, 22. detsember 2016
Rongiga üle mägede ja läbi teeistanduste

Hommik Kandys algab taas ülirikkaliku kohalikus stiilis hommikusöögiga. Vanaprouast  singal (kohalik rahvus) tassib meile ette rottisid, karrit, curdi (pühvlipiima jogurt), erinevaid puuvilju ja värskelt pressitud passionimahla. Lõhki võid süüa. Täname taas ülilahket pererahvast ja taksoga alla raudteejaama, lootusega siiski rongipiletid saada ja proovida ära ka kohalik rongisõit  mägedes, maaliliste teeistanduste vahel. Kui pileteid ei õnnestu saada, siis on meil plaan B varuks, ehk taas auto koos juhiga, mis on aga kordades kallim, kui ühistransport. Raudteejaamas on 2. klassi kassa järjekorras vaid valged turistid. 3. jällegi kohalikud. Ja oh imet, pole mingit probleemi pileteid saada. Osta aga ja head teed. Valgetele omaselt ostame veidi kallimad 2. klassi piletid, lootes sinisilmselt, et sellega kaasneb veidi mugavam ja lahedam sõit. Rõõm piletite saamisest on suur, mis peagi pöördub ja selgub, et oleme saanud ühe-otsa-piletid põhimõtteliselt otse põrgusse.
Rong hilineb pea 15 minutit ja kui ta lõpuks ette loivab, avastame, et rong on juba ääreni rahvast täis, olenemata, mis klassi vagun on. 2. klassi vagunite ustest ei mahugi sisse. Härra jaamakorraldaja soovitab meil minna 3. klassi vagunisse, väitega, et umbes tunni pärast, järgmises suuremas linnas läheb maha palju kohalikke ja siis saate ka istuma. Mis seal ikka, trügime siis 3. klassi. Pealegi, sinna saab hetkel väiksema trügimisega. Seisame vaguni vahekäigus teistega segi, ootamas oma hetke mil peaks mõni koht vabanema. Möödub tund, ei midagi. Paar kolm inimest läheb maha, aga see olukorda ei leevenda. Umbes 1,5 h pärast laseb üks vanem härrasmees lapsed pingiotsale istuma. Kui kaks tundi loksutud, teatab sama härrasmehe proua, et nad lähevad järgnises jaamas maha ja trügige ruttu nende kohtadele. Seega peale kahte tundi loksumist saime kõik lõpuks ka istuma. Seega ilusate mägede ja teeistanduste vaadete asemel nautisime meie vaateid kotiriiulile ja muidu polnudki see seismine veel kõige hullem, aga asjale lisasid vürtsi pidevalt vagunite vahel saalivad ja trügivad kaupmhed, kes tassisid endaga kaasa suuri potte ja kaste, milledest püüdsid sõitjatele söödavat, joodavat kõlava monotoonse häälega kaela määrida, a'la " piiirukad, piiiiirukad, maitsvad rasvased piiirukad". Lõpuks ostsime meiegi mõned rasvased maisijahust krevetikäkid. Näljaga maitsesid küll, aga igapäevaselt meie maitsemeelega ei ühti.
Jälgides rongis toimuvat, ei saanud meie küll aru, et 2. ja 3.. klass millegagi eristuks. Vagunid paistsid ühesugused, vaheuksi polnud ollagi, üks vagun läks sujuvalt üle teiseks ja mõlemas oli sama suur trügimine ning võrdne konsentratsioon kohalikest. Tundub, et 2. klassi mängitakse turistidele ning müüakse kallimalt pileteid. Rongis enam keegi ei kontrolli, kes kus istub ning sisugi vagunites oli sarnane. See selleks, lõpuks istusime oma pingiotsal ja saime lõpuks nautida üha põnevamaks muutuvat maastikku. Kuna kohalikud on uudishimulik rahvus, tuli vahelduva eduga vastata, kust tuleme ja kes me oleme. Rong aga ronis vaikselt mägede vahel kõrgemale ning ümberringi laiusid nõlvadel astangulised kaunid teeistandused, mis vaheldusid külakeste ning metsatukkadega. Hakka või maalima. Peale 4,5 h sõitu olime omadega 1800 m kõrgusel merepinnast ning astusime rongist välja Tapuhale nime kandvas linnakeses. Nii mõnigi teine turist astus seal välja. Päris kummmmaline ja unine linnake. Mõtetu arhitektuuri ja oluga. Mida need teised turistid sealt otsisid, jäägu see nende teada. Meie eesmärk oli sealt kiiresti edasi liikuda, sooviga  õhtuks Udawalawesse jõuda. Ennem aga oli soov veidikenegi keha kinnitada, et õhtuni vastu pidada. Lõpuks leidsime ühe kohalike söögikoha. No ei oska midagi valida. Menüüd kui sellist pole, kohalikud teavad mida seal päevast päeva pakutakse. Lõpuks näitasime ja arutasime pool umbkeelse ettekandajaga leti juures mida valikust tahame. Ja saimegi kaks portsu karrilaadset vürtsikat kastet  krõbedate riisijahu vahvlitega, mis läks meile tervelt 80 eurosenti !!! maksma (120 ruupiat). Vähemalt kõhupete olemas. Kuna kohalikud söövad kõik käega, segades riisi ja karri ühtlaseks massiks ennem suhupistmist, siis egas meilegi toodud kahvleid. Seega tuli järgida kohalike kombeid, et kõht tæis saada.
Soovitud sihtkohta oli veel ligemale 120 km minna ja rongisõidust suht räsitud ning saades aru, kui eriskummalises linnakeses oleme, ei julge enam rohkem seigelda ning otsida võimalust bussidega edasi minna. Mine tea, kas nii õhtuks üldse kohale jõuame. Parem otsime auto võimalust koos juhiga. Maksku mis maksab. Esimese nurga peal leiamegi ühe vennikese, kes lahkelt oleks oma teenust 6000 kohaliku (40 eurot) eest pakkuma. Hinda polnud nõus tingima ja arvestades mägiteid ja sealset kiirust ning ka seda et ta peab ka tagasi sõitma, mis tema jaoks võrdub 6 h edasi-tagasi sõitu, polegi nii hull kallis. Jäime nõusse ja istusime tema päevinäinud Toyota minibussi ning 3 h sõit laiades mugavates istmetes võis alata. Kuna istme seljatugi oli lisaks ka allalastav, ütles Märten, et oleks ka lennukis nii mugavad istmed, küll oleks seal hea magada. Ja peagi magasid mõlemad lapsed istmetes. Auto aga põristas vaikselt mägedest alla. Udawalawe poole. Alla kolme tunni ja 120 km oli lipsti läbitud. Lõpuks, pea päev otsa loksumist ja kohal.
Homme varahommikul koos päikesetõusuga plaan minna safarile linde ja loomi avastama. Eks näis, keda seal kohtame ja mis üllatusi leiame.
Tänasest, 4 toakesega elukohast leidsime aga eest ühe" moskvitska" vene proua, kes üksi mööda Sri Lankat kolm nädalat rändab ja kuuldes, et me vene keelt oskame ning kurtes, et siiani pole ta ühtki kaasmaalast veel siin leidnud, kellega emakeeles saaks vestelda, veedamegi aega, et siinseid muljeid ja oma elust olust vene keeles vesta. Õnneks sekkub vahel ka tore kohalik majaperemees meie vestlusringiga ning saame inglise keeles ka muud teemat arendada.
Õhtusöögiks taas kohalik spetsialiteet, riis ja karri, rotti ja veel paar tundmatu nimega toitu. Mis seal salata maitses hästi, aga juba hakkab ka millegi Euroopaliku järele igatsus tekkima.
Noh homseni ja safarini siis!

Rongisõit kulges üle mägede pakkudes istekoha omajatele hingematvaid vaateid.
Nii kaugele kui silm ulatus, laiusid ainult teeistandused



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar