hanoist-saigoni: Safari

Täna hommikul oli äratus siis juba eriti vara, 5.15 (kodus kell napilt 2 öösel). Auto safarile väljub 5.30, et päikesetõusuks savanni jõuda.

Päikesetõus Udawalawe rahvuspargis

Perekond makaagid

REEDE, 23. detsember 2016.

Elevandid, elevandid, elevandid. Sekka mõni muu loom ka.

Äratus kell 5.30 (Eesti aja järgi kell 2 öösel). Ikka selleks, et jõuda kella 6, kui päike tõuseb, Udawalawe rahvusparki. Kuna keskpäeval on hirmus palav, siis loomad ka tihti kuskil päiksevarjus. Hommikul vara aga erksamad ja söömise ning asjatamisega rohkem liikvel.

Istume meile tellitud safaridžiipi nind teele. Rahvuspargi väravas piletid lunastatud ( 3950 ruupiat per nägu = u. 25 euri) ning floora ja fauna avastusretk võib alata. Sarnaseid dziipidega seltskondi vurab mööda pargi konarlikke teid hulgi. Giididest autojuhid vahetavad oma näoilmete ja lühifraasidega vastastiku infi, kas või kus keegi loomadest liikumas on. Suuremalt jaolt tuvastame pearaputusega signaale. Auto eksleb, pidevalt kõrvalteid pidi uidates pea olematute teeoludega maastikul. Aga silma hakkab teatud hetketel nii üht, kui teist. Enamuses siiski kas üksikud või väikestes salkades tegutsevad elevandid. Ka päris pisikesi, titaohtu vantse. Selle peale loomulikult olid lapsed sillas. Kuna siiani olime näinud neid elukaid inimese teenistuses, pool aheldatud olekus, siis siin vabalt ringi liikuvaid vantse oli mõnus jälgida. Kes kahmas londiga rohtu ja pugis seda täie suuga, kes püherdas mõnuga mudalombis ja pritsis vett endale turjale, kes loopis londiga aga maast kuiva tolmu selga putukate eest kaitseks, kes aga hängis põõsaste vahel niisama. Teine enim levinud liik siin olid paabulinnud. Neid olid ka siin kõik nurgatagused täis. Kõige huvitavam avastus nende puhul oli meile see, et isaslind armastab lennata kõrgele puu latva, ümbrust jälgima ja ka ööbima. Ja kõrgele ei tähenda mitte mõni meeter, vaid ikka miski 10-15 meetri peale. Selline näiliselt kohmakas ja pika sabaga lind, kes jätab poollennuvõimetu kana mulje, aga kui vaja, lendab küll. Enamasti aga poseerisid nad ikkagi end maapinnal, ka lahtilöödud sabalehvikuga. Täielikud edevusekotid.

Kuna Märtenil oli unistus näha ka vabas looduses krokodilli, aga neid pidavat siin suht harva nägema, polnud lahke giidist autojuht kitsi vend. Ütles, et lähme proovime leida. Ta teab siin paari väiksemat järvesilma, kus on heal juhul lootust teda näha. Esimese kahe järvega polnud õnne, aga kolmanda järvekese juures naeratas õnn. Üks noor krokodill peesitas kenasti vastaskaldal, suu päikese poole avatud ja lasi sel täiega end soojendada. Uhh, linnuke kirjas ja Märten täiega rahul.

Keda põnevat siis veel leidsime. Vesipühvleid (buffalod) mitu karja, kes enamasti peesitasid mudalompides või järves. Kaks paari šaakaleid, manguste, migid kitsed, loomulikult ahve (makaagid ning mingid ägeda valge kraega ahvid), nelja liiki kotkaid, lugematu hulk suuremaid, väiksemaid linde, paaril korral kameeleone, liblikaid ning väga ägeda elamuse jätsid ka mitmed eri suuruses varaanid.

Meie giid oli ülimõnus vend, kel enda jutu järgi meeldib ka loodus. Seega, meie safarituur kujunes pea viie tunniseks ning iga kord kui midagi uut leidsime jutustas ta omalt poolt lisainfot juurde ning seisime ning jälgisime loomade-lindude tegemist päris pikalt. Vahel lausa otsis ta mõne linnu kohta välja linnuraamatu ja näitas teda piltidelt juurde. Päris hariv retk igal juhul.

Kella poole üheteist paiku tagasi elamises. Kohalikus tekstuuris hommikusöök ja aeg asjad pakkida, et jõuda taas bussile. Tänusõnad nii lahkele majaperemehele kui ka giidile ning taas kohalikus liinibussis, ees 150 km loksumist, mis ajaliselt tähendas veidi üle 4 h sõitu. Vene proua, kes ka meiega koos safaril oli, lahkus poolel teel, et paar päeva puhata linnas nimega Tangalle. Meie sihiks aga endine kuulus kaubanduslinn ja koloniaalkeskus Galle, oma kuulsa koloniaalstiilis merekindlusrga.

Tunnistame ausalt, et pikad eelnevad pävad, palavus ja täna hommikune varajane ärkamine on ka meile, suurtele raskelt mõjunud. Igatahes bussisõidu viimane tund tulid ka meile üliraskelt kätte ja kohalejõudmist ootasime kui püha õnnistust. Au lastele, et vastu pidasid.

Lõpuks närviliste ja väsinutena Galles. Kuigi hotell ei asu kaugel, otsustame ikkagi tuk- tuki 200 ruupia (1,4 €) eest võtta ja end hotelli, merekindluse kaitsvate müüride vahel sõidutada. Taas väike perehotell, vaikses tänavasopis ja taas ülihoolitsev ja lahke pererahvas. Veidike aega puhkuseks ja hingetõmbeks.

Oleme ringiga tagasi ookeani ääres. Seega kulub karastuseks ja hingekosutuseks ning vintsutuste leevenduseks ära väike suplus. Küsime maja perenaiselt, kas siin üldse kuskil ujuda saab. Meie meeleheaks kuuleme, et kohe siin lähedal on üks koht, kust on võimalik müüri äärest vette minna. Ise veel manitseb, et hoidke paremale ja ärge vasakule minge. Seal küll suurem supluskoht, aga käivad vaid kohalikud ja rand üsna rämpsune, ei soovita. Jõuamegi osundatud kohta. Müüri äärest trepist alla ja väike liivariba täitsa olemas, kust vette minna. Paar valget inglast ka vees hulpimas ja mõned kohalikud niisama hängimas. Eks me teatud mõttes ka turistidele vaatlusobjektiks olime, kuna ülemise müüri peal liikus suurel hulgal turistigruppe, kes imetlesid vaateid ja ka meie meres hullamist.

Tagasi hotelli, et meresoolast end pesta, sööma minekuks valmistuda ning ookeanisse loojuvat päikest vaatama minna. Ka õhtune jalutuskäik vanalinnas vaja ära teha.

Kuna viimased päevad olid rasked, siis üritame suht varakult magama minna, et homme hommikul kuulsusrikka Galle (vana)linnaga lähemalt tutvuda. ... ja siis juba reisi finaal, rannapuhkus otse ookeani kaldal, palmidega palistatud kuldsel rannaliival.