hanoist-saigoni: Merekindlus Galles

LAUPÄEV, 24. detsember 2016

Tänase hommiku veetsime endises koloniaalkeskuses Galles. Äge merekindlus. Rääkisime lastele ajaloost, kolooniatest jmt. Mispeale Triinu asja kiirelt kommunaalkinlduseks ristis ☺, koloniaalkindluse asemel siis.

LAUPÄEV, 24. detsember 2016
Galle ja jõuluõhtu Hikkaduwa rannal.

Täna siis jõululaupäev, aga meie siin troopikas, kus päike lajatab + 32 kraadiga lagipähe ning kuuse asemel vaatab sulle vastu palmipuu. Aga pole hullu, ka siin püütakse tekitada jõulutunnet. Mitmel pool poodidel ja avalikel asutustel ustel sildid "Merry Christmas", jõlukarda on mitmele poole riputatud ja osadel palmidel jõulutuled küljes. Ka jõulutralli õnnestus eile õhtul veidi näha, kui ühel tänavanurgal tõmmunahalised singalipoisid tantsisid päkapikutantsu, endal papist punased koonusmütsid peas ning tütarlapsed laulsid jõululaule. Ühtepidi tundus see siin võõrastavalt jabur, teistpidi aga ka armas. Ikkagi ju jõulud ja seda enam veel, et ainult 8 protsenti kohalikust elanikkonnast on ju kristlased.
Jõulud, jõuludeks.Tegelikult tahtis Galle avastamist. Nagu eelnevalt mainitud, on tegemist ühe Sri Lanka koloniaalse ajajärgu tähtsaima linnaga ja tuntud kaubanduslinnana juba Vana-Kreeka aegadest saadik. Tänasel hetkel on siin suurim vaatamisväärsus vana koloniaalajastu merekindlus koos siselinnaga. Antud kindlusele panid kõigepealt aluse portugaalased 1500 aastate paiku, kui nad rajasid siia muldkindlustuse. Varsti peale seda (1600 paiku) vallutasid linna hollandlased, kes rajasid siia juba kivist kindluse, mis ongi suuremalt jaolt siiamaani sellisena säilinud. Veidi hiljem aga said siin peremeheks inglased, tehes veel omalt poolt teatavaid täiendusi. Ka kindluse sees olev siselinn on suuremalt jaolt eelnevate peremeeste poolt rajatud. Seega Euroopaliku, sooja Vahemere hõngu on igal pool tunda. Mis seal salata, kuidagi mõnus oli jalutada siin ja vahelduseks nautida meile omasemat ajaloopuretud arhitektuuri, vastupanuks siinsele pea olematule ja meie mõistes näotule arhitektuurile. Jalutame ja ei väsi imestamast, et oleme käinud Vietnamis, Kambodžas ja nüüd ka siin. Igal pool oleme tutvunud kohaliku ajaloolise arhitektuuriga või selle jäänukitega ning alati imetlenud selle ilu ja suursugusust. Ja vaadates nüüd ümberringi olevat vaesust, näotut arhitektuuri ja putkamajandust, tekib küsimus. Kuhu on kadunud see uhke rahvas, kes siin varasemalt elasid?
Väga mõnus on igatahes jalutada. Käime ära ka inglaste rajatud kirikus ning hollandlaste kirikus. Kummaski käivad ettevalmistused õhtuseks, kell pool kaksteist algavaks jõulu jumalateenistuseks. Kahju, aga meie oleme selleks ajaks juba veidi maad eemal, Hikkaduwas. Seega jääb see osa meil nägemata. Teeme tiiru ka müüritisel, kust avanevad head vaated praegusele linnale ning avarad vaated lainevahusele ookeanile. Vahepeal väikesed jäätise ja kookosemahla pausid.
Ennem veel, kui lahkuma asutame, avastame, et vaja ka veidi kohalikku rahavaru täiendada. Mine tea, kas rannas olles seda enam teha saabki. Kuna jõulud ju, siis pangad täna kinni. Mis muud, kui proovime poollegaalseid kanaleid. Küsime meie elukoha kõrvalt olevast väikesest suveniiripoest infot võimalikust rahavahetusest. Abivalmis noormees teeb kiirelt kuhugi kõne ja teatab, et saab küll ja kurss on isegi parem kui pangas (155 ruupiat v.s 152 ruupiat 1 euro eest). Loomulikult olime nõus, raha ju vaja ja kurss ka hea. Ladusime oma 400 eurot lauda. Noormees haaras raha pihku ja ise rõõmsalt hõikab, oodake, olen viie minuti pärast tagasi ning tormab kuhugi minema. Me Inksiga ei jõudnud veel õieti protestima hakatagi, et kuhu nüüd ja kas ka meie peame kaasa tulema. Nägime veel vaid kandu kaugusesse kadumas. Korraks nagu tekkis kõhe tunne, et oli raha ja nüüd on see läinud. Samas andis kindlust asjaolu, et noormees jättis oma poe meie hoolde, kus olid müügis ka vääriskivid. Seega kaotada pole ju midagi. Kui peksidki rahad läinud olema, on meie taskud topaasi ja safiiri kive täis. Diil oli aus. Noormees oli peagi tagasi ning lubatud vaheturaha kenasti taskus. Ostsime sealt veel nii mõnedki Tseiloni teepakid.
Mis siis ikka, aeg ka siit armsast linnast lahkuda, et minna meie reisi finaalpunkti ehk mõnepäevadele rannapuhkusele siit 20 km eemal asuvasse Hikkaduwa randa. Vaja ju enne Eesti pimedasse ja külma kliimasse naasmist akusid laadida ja vanu konte soojendada. Ka lapsed tahaks ookeanis oma kooliväsimust peletada. Taas tuk-tukiga bussijaama ning pea olematu hinnaga (4 piletit maksid 45 ruupiat = 30 eurosenti) kohaliku bussiga Hikkaduwasse. Mmmm. Hotell otse liivarannal, lained mühisevad randa, vesi nagu spaa mullivannis, palmid, päike... no mis sa hing veel tahad. Tervituseks toodi kohe värskelt pressitud puuviljamahl. Ühesõnaga. Reisimine on läbi, alaku puhkus.
Peremees andis ka kohe teada, et neil siin täna õhtul jõulupidu ja seepärast homme hommikul on hilisem hommikusöök. Aga veel parem, kui soovite, siis ka teil on võimalus otse rannaliivale kaetud laudades jõuluõhtusööki nautida, mis sisaldab rikkalikku kolmekäigulist sööki ning klaasikest veini. Ja teile... teile pakume erihinda. Kuna te olete lastega, siis teile oleks kolme inimese hind neljale. Loomulikult oleme nõus, ikkagi jõuluõhtu ja kui pakutakse sellekohast pidu ja rikkalikku õhtusööki. Kuhu meil ikka oleks minna?
Lõpuks istumegi lauas, mis rannaliivale otse randa kaetud. Mõnus. Soe meretuul, varbad soojas liivas ja kõrval lained mühisemas. Peale meie on õhtusöögi broneerinud ka kaks soomlast ja üks inglane. Seega õhtusöök seitsmele. Kelnerid tassivad toitu ette, spetsiaalselt tänaseks õhtuks tellitud diskor laseb nostalgilisi lugusid. Vahva. Kui tõeliselt maitsev aasiapärane supp, saksa kartulisalatiga lihapraad ja itaaliapärane dessert söödud, keerab discor musa kõvemaks ning keerab lugudele tempot juurde. Kõrvallauda tulevad vaikselt juurde ka peremees ise, tema juhtivad töötajad ja sõbrad ning hakkavad üsna hoogsalt pidu panema Grants viski saatel. Meeste kaasad ja lapsed on ka kenasti kaasas, aga nemad lauda ei istu. Nemad piidlevad pidu eemalt omaette. Ühel hetkel liidetakse soomlaste ja inglase laud üheks. Tundub, et see "hullu" soomlane on vana sõber, kallistab neid kõiki ja on üldse üks suht greisi mees, olemuselt ja välimuselt surfar. Peremees astub ka meie lauast läbi, soovib häid jõule ja valab ka meile tervituseks viskit, mainides, et ka meie oleme oodatud nende lauda. Pidu aga kogub tuure. Peagi tuuakse lauda uus suur pudel vikit. Musa muutub tümpsulikumaks, laudkond kärarikkamaks. Soomlane Jussi lööb juba tantsu paari kohaliku mehega, naised ju ei tantsi, nemad piidlevad seda pidu ju kõrvalt. Inglane itsitab vaid laia naeru ning rüüpab viskit. Peale teistkordset kutset ja viski pakkumist otsustame Inksiga viisakusest kõrvallauda kolida. Lapsed lähevad tuppa omi asju ajama ning veebi teel sõpradega suhtlema. Istume lauas, võtame paar pakutud napsu ning naudime nii sama olemist. Soomlane Jussi vennastub korraks meiega, kui sugulusrahvaga ja naaseb taas paari kohalikuga oma karaktertantsu tegema. Egas pikalt viitsi siin enam istuda. Inksi aktsepteeritakse lauas vaid niipalju, et ta on valge turist. Omad naised ju eemalt pidu jälgimas. Peremehel juba ammu pilk seisab ning teisedki pole enam teab mis kained. Teeme ka ise tümaka saatel paar tantsu liival ja lahkume vaikselt pikki randa öist jalutuskäiku tegema. Magama pole mõtet ju minna, tümakas nii suur, et uinuda ei laseks nii kui nii. Ligemale poole tunni pärast naastes on õnneks musa vaikne ja koristatakse laudu. Pidu läbi.
Vot sellised jõulud siis siin.