Teisipäev, 20 detsember 2016
Sigiriya-Kandy.
Otsustasime, et tuleb ka kohalikku ühistransporti proovida. Kuuldavasti on see siin meie mõistes üliodav. Vaadates kaarti ja uurides kohalike käest ning arvestades meie edasist marsruuti, selgub, et üks hea võimalus on seda teha nüüd, liikudes Sigiriyast edasi Kandysse. Ja selleks saab kohalik bussitransport. Mnjaaa. Bussid on meie mõistes uunikum. 50-date, 60 -date aastate tüüpi, India päritolu Tata ja Lanka Ashok Leyland firmamärki kandvad urnid. Aga kihutavad pidevalt tuututades, nagu pöörased.
Ärkame hommikul veel viimaste vihmahoogude saatel. Perenaine pakub hommikusöögiks banaaniga täidetud rottisid (ei ole rott, hoopis kohalikku pannkooki nimetatakse nii) ning erinevaid puuvilju. Kõht täis, asjad pakitud, hea pererahvaga jumalaga jäetud, astume bussipeatuse poole, mis pole muud kui lihtsalt külapoe esine. Kui bussi näed liginemas, tõstad käe ning buss võtab su peale. Bussigraafikule ei saa üldse pihta. Peaks iga poole tunni tagant käima. Poe ette jõudes tervitab meid rõõmsalt eilse õhtusöögi majaperemees, kes ise on ka tuk-tuki mees. Väites, et just 2 min tagasi läks buss, nii kahju, et maha jäite, uus tuleb alles poole tunni pärast, aga kui me tahame siis, võib ta oma tuk- tukiga meid peale võtta ja väidetavalt äsja lahkunud bussi jälitama hakata!? Vaatame Inksiga üksteisele veidi mõistmatult otsa ja laiutame käsi, no milleks? Ronida neljakesi maksimaalselt kolme inimest mahutavasse rollerisse koos oma kõigi kompsudega ja püüda mööda Sri Lankat meeletult kihutavat " killerbussi". "No, thanks" . Jääme parem uut ootama. Egas meil ju kuhugi kiiret ka pole. Sätime end poe juurde ootele. Lapsed uurivad ananassi hingeelu ning teeme paar sümboolset ostu poest. Korra jõuab elevant meist turiste vedades mööduda ning ahvid omi akrobaatilisi trikke õhukaabli otsas demonstreerida, kui uus buss ongi kohal. Ei läinud kümmet minutitki eelmisest bussist. Bussikonduktor suunab meid bussi ja sõit Tata uunikumiga mootorimöirates algab. Kõgepealt Dambullasse, kus peame ümber istuma järgmisse bussi. Piletihind neljale 140 ruupiat ( 90 eurosenti) !!! Dambullas sokutatakse meid maha peatänava ääres, kus üks kohalik püüab sokutada meid mugavamasse ja väidetavalt konditsioneeritud väikebussi. Meile see "valgete turistika" ja rikkama koorekihi variant ei meeldi. Jääme endale kindlaks ja otsustame lõpuni traditsioonilise bussivariandi kasuks, kus ainsaks jahutavaks õhuvahetuseks on bussi avatud aknad ja uksed. Pea kohe ongi meie Kandysse suunduv "tõeline" kohalik buss ees. Suured kotid bussijuhi kõrvalolevale mootorikattele ja ise kitsastele, aga suht mugavatele istmetele. Konduktor müüb piletid, mille selle otsa hinnaks (120 km) on kokku 380 ruupiat (2,5 eurot). Müstika! Neljakesi, kus igaühe kahe bussisõidu hinnaks kujuneb 60 eurosenti ja praktiliselt Tartu-Tallinna ots.
Ees on ootamas eelmise bussi tunniajasele sõidule lisaks kolm tundi sõitu, bolliwoodi discotümaka saatel, mida lastakse bussi pagasiriiulitele paigutatud suurtest kõlaritest. Nagu sellest veel vähe oleks. Ühel hetkel astub keset bussi ja täpset Coe kõrvale üks kohalik munk, kes hakkab tamburiini laadse instrumendi tampimise saatel oma muusikasse pitkitud sõnumit täiel häälel ette kandma. Ja nii pea pool tundi järjest. Õnneks kuskil kümnendal minutil vabaneb üks istekoht eespool, mille Coe kohe kiirelt hõivab vabanedes nii otse kõrva karjumisest. Loomulikult päädis see etteaste sooviga saada inimestelt annetusi. Nii mõnigi poetas rahanumbri tamburiini sisse. Raha käes lahkub munk bussist. Ju siis järgmisesse bussi sõnumit ja õnnistust viima.
Edasine ligemale 3,5 h kestnud reis sujus ootamatusteta. Külad, põllud, džunglitukad, sigin, sagin maanteel. See on siin Aasias huvitav, et teedel tänu suurele sagimisele on kiirused madalad ja umbkaudu 100 km läbimisele võid julgelt arvestada ligemale 3 tundi.
Lõpuks üheks ilusamaks Sri Lanka linnaks kutsutud Kandys kohal. Linnadele kohaselt meeletu sagin. Nii kui bussist maha saad, kohe tuk-tuki mehed platsis ja pakuvad sulle oma teenust. Üks tubli tuk- tuki mees valitud, algab sõit mäe otsas asuvasse perehotelli. Need tuk-tukid on hullud relvad. Ronivad nagu põrnikad üles mäge ja ei tee teist nägugi, kuigi me oleme seal maksimaalselt kolme inimest mahutaval relval neljakesi ning veel rasked kotid hunnikus taga lisaks. Juht ka. Mäe tõusunurk nagu Jakobi mägi Tartus, aga tuk-tuk ainult rühib vapralt ülesse poole.
Hotellis väike lõõgastus ja vastu pimedat (pimedaks läheb siin kella 6 paiku), alla linna õhtustama ning õhtuse linnaga tutvuma.
Homme aga juba põhjalikum tutvus linnaga. Selleks oleme endale ka tuk- tuki tellinud, kes meid siis mööda vaatamisväärsusi sõidutab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar