31.12 Teisipäev - Jaava loodusretk ning Head vana-aasta lõppu ja head uut aastat!

“…Palju õnne sulle,

Palju õnne, kallis Märten!

Õnne soovime Sul!”

Hommik algab Märtenile sünnipäeva laulu laulmise ja Eestist kaasa toodud kingituse (õnneks on tegu Playstationi kinkekaardiga) ja kommikoti üleandmisega. On ju 31.detsember ja Märten saab täna, küll 5 h ajavahe tõttu veidi varem, 16-aastaseks. 

Tegelikult on meil täna plaanis teha üks seikluslik väljasõit, et tutvuda ka Jaava loodusega. Läheme Oyo jõele tuubidega (kummirõngastega) koopaid uurima ja veidi kärestikulisemale lõigule seiklema. Lisaks tahame külastada ka lähikonnas üht juga.

Tuubiretk on ka üllatustest pungil. Ei oska veel harjuda, et siin Indoneesias on meeletu inimeste kontsentartsioon. Saabume tuubima lootuses, et on koopad, jõgi, kena loodus ümberringi ja vaid meie. Ei, see pole nii. Kohele jõudes, võtab meid vastu tohutu mass kooliõpilasi, keda kohalik kiid läbi ruupori karjudes viib tuubimiseelsesse ekstaasi. Ja siis see mass vajub ära tuubima. Jääme vaid meie ootama oma korda, päästvestid seljas. Ootamine võtab ikka juppa aega. Küsimise peale, mida me siin passime, vastatakse suurte vabanduste saatel (siin on kombeks pidevalt vabandada), et meile oodatakse inglise keelt valdavat giidi. Hetkel saada olevad ei oska meiega suhelda, kuna on vaid kohaliku keele valdajad. Selge, ongi vast parem, kaovad need suured õpilaste grupid meist ära kaugemale.

Lõpuks saabub ka meie giid. Reibas ja lõbusa olekuga noorhärra. Mis seals ikka, tuubid kaenlasse ja jõele. Ja nii me siis suurtel õhukummidel tuubime ja ulbime mööda jõge läbi koobastiku. Päris äge kogemus. Nahkhiired koopa lael. Ei tea mida looduskaitsjad selle kohta kostavad, et turistidehordid nendest koobastest läbi hulbivad. Erinevad mineraalide moodustised koopa lagedes ja seintel. Kõik see on kogemist väärt. Giid räägib, et varasemalt oli neis koobastes pääsupesade "kasvandus". Teeme suured silmad. Pikema jutu peale selgub, et koobastes ja ümberkaudu on väga palju pääsukesi, pääsuke teatavasti teeb pesa niimoodi, et pori, pinnast jmt niisutba süljega, teeb sellest väikese kuulikese ja siis kuulikeste kaupa ehitab pesa. Kui pojad välja hautud, siis "korjatakse" pesad koopa seintelt maha, müüakse Singapuri ja Hiina, kus sellest siis erilist delikatessi valmistatakse. Väidetavalt pannakse pääsupesad kuuma vette, mis peale pääsukese tatt kallerdisena pinnale ujub ja seda siis delikatessina apkutaksegi. Hirmkalli raha eest muidugi. Kuna ka meie giid oli varem pääsupesdae korjaja, siis küsime, et kas ta ise on seda kallerdise tatti maistnud. Saame ei tava vastuse. Iga pesa pidi nii kallis ja arvel olema, et kohalikele ei jää midagi. Nüüdseks on pääsupesade kasvanud neis koobastes suletud ja need avatud turismiatraktsiooniks. Koopad läbitud ja veidike veel hulpimist jõel ning vahemaandumine ehk veel ühe koopa külastamine, aga jalgsi. Suurt midagi see juurde ei anna. Kuna eile oli suur paduvihm, siis selle koopa oli mudane vetevoog üle uhtnud ja seal väidetavalt ilusad kristallilised mineraalide moodustised olid kõik õhukese mudakihi all, mida kohalikud vaikselt taas välja pesid.

Ka see koobas nähtud, upitatakse meid ühte kastikasse, kus meie tuubid juba ootamas ja sõidutatakse läbi küla ning riisipõldude, mõni kilomeeter eemal, uuele jõelõigule. Siin pole meid enam ees ootamas koopad, vaid vähe kiirem ja kergelt kärestikuline jõeosa. Noh, paar kohta olid veidi adrenaliini tõstvamad, aga ülejäänud osa taas tasane kulgemine. Vaated aga oma lopsaka looduse, koskede ja kaljuseintega vapustavad. Jõgi on päris sügav, väidetavalt isegi kuni mitukümmend meetrit. See annab võimaluse teha ka hüpped. Selle tarbeks on spets kohad ja tornid välja ehitatud. Madalam hüpekas 5 meetri pealt ja kõrgem 10 meetri pealt. Sünnipäevalpas ei jäta võimalust kasutamata ja hüppab. 10 meetri pealt. Ja teist korda ja kolmandat. Lõbu kui palju. Igal juhul õnnestunud retk. Veel räägib giid, et üldiselt on tegu kristallselge veega mägijõega, ainult vihmaperioodil ja suurte sadude järgselt on vesi tumepruun, sest korgab põhjast ja kallastelt muda ja pori ülesse. Vahet pole, kõik seljas olnud riided on retke lõpuks porikarva ja majutusse jõudes asub naine-käsipesumasin kraanikausis tööle. 

Tuubiretk koobastes, kus vaem "kasvatati" pääsupesasid ja nüüd elavad nahkhiired.

Märten 10-meetriselt platvormilt Oyo jõkke hüppamas. 

Peale tuubimist viib autojuht meid üht kohalikku koske vaatama. Kosk ise pole just kõige atraktiivsem, aga koht ise on taas looduslikult äge. Meenutab oma kõrgete kallastega õige veidi meie Taevaskoda (tea, kas esimesed koduigatsuse märgid :P?). Kose juurde saab sõita kohalike poolt plastikvaatidest meisterdatud pontoonparvedel. Pilet edasi tagasi sõiduks 10 000 ruupiat (u 70 senti). 

Kosk nähtud, mõned pildiki tehtud, kasutavad Coe ja Märten võimalust üle jõeoru ja džungli teha ka trossil liueldes üks batmanilend. Omaette elamus seegi, kuigi kõrvalt vaadates tundus see närvekõditavam, kui trossil mõnesaja meetrist lendu tehes.

Õhusõit on ajavõit :)

Märtenil on paha ...

Sri Gethuki joal.

Päev on igati korda läinud. Märten on eriti õnnelik ja ütleb vaid: “Mul pole kunagi varem nii ägedat sünnipäeva olnud!”. 

Täna õhtul on ju ka veel vaja vana aasta ära saata ja uus vastu võtta. Küsime ka kohalikelt, kas ja kuidas seda siin peetakse. Nende vastus on vaid, et ikka peoga. Noored pidavat kogunema linna vabadusesamba juurde ja seal pidutsema. Kuna see jääb meie elukohast üsna kaugele, otsustame jääda ikkagi oma elukoha lähedale ja vaadata kuidas siin see uus aasta saabub. Kella 11 paiku õhtul ei ennusta veel suurt miskit vana aasta lõppu. Kõik toimetavad omi tegemisi. Vaid mõni üksik kohalik pakib oma äri kokku. Ju siis läheb koju pidustusteks valmistuma.

Kella poole kaheteistkümneks valime endale ühe elava liiklusega, tänavaäärse kõrtsu teise korruse katusealuse. No siin peaks küll kogu melu ja pidu nägema. Tellime ka joogid. Lapsed karastusjoogi ja meie, ikkagi ju vana aasta ära saatmine, ühed rummi-koola koksid. Tütarlaps, kes meid teenindab hõiskab rõõmasalt, et kuna me ostame korraga kaks koksi, saame kolmanda tasuta!!! Vau juhhuu, läheb peoks! Mõne hetke pärast on koksid laual. Inks pööritab silmi, mis see on? Põhimõtteliselt on meil laual suured klaasid, mille põhjas on sorts mingit tumedat vedelikku. No ju seal on vast 2 cl jagu mingit kohalikku rummilaadset asja, pluss törts ka Coca-Cola-laadset vedelikku. Kuna oleme saanud lisakoksi, siis, et vähegi asi koksina näiks, valame ka selle oma klaasidesse laiali ja laename Triinult puhast Coca-Colat, et asjale veidigi enam maitset anda. Ah, nüüd käib kah! Olgu siis ka öeldud, et klaas sellist rummi-koola koksi maksis üle 5 euro! Kes peo peal väljas, siis peab üldse arvestama päris korraliku rahakoti kergendamisega, ka poes maksab 0,7l rummi üle 30 euro ja pudel kõige tavalisemat veini samuti paar-kolmkümmend euri (see, mille kodus 5-6 euriga kätte saab). Kõrval lauas pidutsevad vaikselt kohalikud õllega. Allkorrusel käib kohalik tümakas. Vahepeal käib ettekandja vigases inglise keeles küsimas, kas ta võiks meie lauda mõne kohaliku saata, kuna all on kõik lauad kinni. Kehitame õlgu ja anname mõista, kui väga vaja, palun. Vaatamata sellele ei saabu aga meie lauda kedagi. Vist oleme hirmutavad valged turistid ;-)

Kell läheneb vaikselt 12-le. Kui meil lastakse ilutulestikku juba ka kella 11 paiku, siis siin algas see praktiliselt täpselt 24.00. Lootsime, et ümberringi läheb kohe hirmsaks tuleandmiseks, aga võta näpust. Natuke piukse ja praginat siit, natuke mujalt. Põhimõtteliselt lendasid taevasse kõige lihtsamad ja odavamad minipatareid. Mõni ka horisontaalselt pikki tänavat. Päris palju lasti mingeid rakette pulga otsast otse käest. Suhteliselt random suunas. Asi nägi natukene välja nagu võitlus võlurikeppidega Harry Potterist. Kaugemal kärgatas ka lühidalt midagi suuremat. Me veel püüdsime ise rõõmustada ja hõigata “Happy New Year!”, mille peale kõrvallaua kamp vahtis meid suhteliselt mõistmatul pilgul, mida need siin hõiskavad ja jõid oma õlut rahulikult edasi. All saalis aga käis sama moodi kohalik tümakas edasi. Noh, head uut aastat siis Jogja moodi!

Head uut aastat!