hanoist-saigoni: Mekongi delta kolmas päev ja jõuame Kambodžasse

Veel üks varase äratusega päev, kell kuus (Eesti aja järgi kell üks öösel) pidime juba hommikusöögil olema. Meil ees sõit Kambodžasse, mõned grupist läksid Phu Quoci saarele ja ülejäänud saavad bussireisi (a,la 6 h) tagasi Saigoni. Ennem veel aga kõigile veel üks paadiga väljasõit Mekongi jõele, et tutvuda veel korra jõepealse eluga. Seekord siis üks ujuvküla. Ujuvelamud, ujuv kalatööstus parvedel (https://www.dropbox.com/s/y1l9dzp49wvphxx/20160123_070220.mp4?dl=0) ja kõik sinna juurde kuuluv. Täiesti omaette ja omapärane maailm. Edasi väike peatus randa, tutvuma moslemiusku väikese rahvakillu rannikukülaga. Jälle täiesti midagi uut ja põnevat. Me Inkuga jagasime kohalikele lastele ka Eestist toodud Draakoni komme. Algul olid veidi umbusklikud, aga kui esimene laps kommi pihku sai ja nägi mis see on, oli kätemeri korraga meie suunas anuvalt sirgu. Mõned pildiklõpsatused, väike ülevaade külast, kui giid järsku teatab " Five people to Cambodia... Five people to Cambodia...quikli,quikli... boat going...!". Mis siis ikka, ruttu kobisime oma paati, olles arvamusel, et meid viiakse kuhugi sadamasse, et siis sealt juba vajaliku Kambodžasse suunduva kiirpaadi peale kobida. Aga ei, pōrutasime paadiga keset jõge ning hoog maha. Eemalt lähenes suht väikene, 25 kohaline Raketa-sarnane paat, kuhu meid dessandi kombel kiiresti ümber tõsteti, ümberringi loksuv Mekongi jõgi. Jõudsime veel kiiresti ülejäänud seltskonnale ja giidile hüvasti hõigata ning meie jõeretk mitte küll kõige värskema, aga siiski mugava kiirpaadiga Kambodža poole võis alata. Ah jaa, muideks oma pagasi jätsime hommikul hotelli ja seegi oli toodud vahepeal kenasti kiirpaadile ära. Seega teenus missugune. Teel piirile täitsime viisapaberid, andsime need koos passi ja 34$-ga paadimehele. Tund loksumist ja Vietnami piir. Meid tõsteti kogu seltskonnaga parvele kohvikuse ja paadimees tormas kaldale meie dokumentidega Vietnamist väljasõitu vormistama. Kedagi ei huvitanud meie näonäitamise vajadus. Taas paati ja pool km sõitu. Nüüd siis Kambodža piiritoimingud. Meie kaldale püha kuju vaatama ja paadimees viisasid tegema. Viisad käes ja piirivalvuril ka nägu üle vaadatud, taas paati. Paar külma õlut kaasa (1$ purk) ning "Tere tulemast Kambodža kuningriiki! Järgmine peatus 3 h pärast Phnom Penh".

https://www.dropbox.com/s/5412uax7ka673jq/20160123_130531.mp4?dl=0 siin siis väike sissesõit Kambodžasse. Ülla-ülla, polegi tegu punaste khmeeride poolt laastatud maa ja pilpakülast pealinnaga. Linn täis elu, pilvelōhkujaid ja kraanasid, mis uusarendust püsti panevad. Elu pulbitseb ja ühiselt tunnustavalt noogutame, lahe. Kuningriik on ikka kuningriik. Loss, bagodad, avarad vabaduse väljakud. Loomulikult tuk-tuk mehed ehk mototaksod ja üldine hinnang on, et siin on rohkem meie tavapärast elu kui oleksime oodanud. Phnom Penhi jõudsime kella poole kaheks, kõhud tühjad, võtsime kohaliku Loc Laci (loomaliha kohalike moodi) ja mõned külmad õlled. Kõik oli super. Siis tahtsime minna kuninga palge ette. Turistiinfo ütles, et kuninga juurde saab kella viieni, aga võta näpust, pool viis öeldi värava juures, et enam kuningapaleesse sisse ei saa. Olime küll veidi pettunud, aga suundusime linna avastama. Üldmulje on väga positiivne. Kuna juba homme hommikul peame jätkama teedkonda Siem Reab'i, siis kahjuks ei jõudnud me tutvuda memoriaalidega ega punaste khmeeride sõjakuritegude muuseumiga. Laupäev ja hiline saabumine, mistõttu enamik atraktsioone olid suletud, jätsid igatahes isu siia tagasi tulla.

Õhtu lõpetuseks käisime veel kohalikus Sky baris, mille servale maandus ühel hetkel üpris räsitud olekuga suitsupääsukese-taoline väike lind ja jäi sõna otseses mòttes tukkuma. Meie ühine järeldus oli, et tuli just Eestist :)