hanoist-saigoni: Kohalik elu ja pikk tee puhkusele

Täna peaksime siis Siem Riepist ära sõitma, et suunduda juba rannikule, Sihanoukville, väikesele rannapuhkusele. Vahetult ennem tuk-tuk'i saabumist tuli aga Inksi telefoni sõnum, lend on edasi lükatud kaks tundi. Hea, et nüüd tuli. Hullem kui oleksime lennujaama jõudnud ning alles seal teada saanud. Väike, suht mõtetu lennujaam, kus poleks midagi teha ja istuks suures palavuses oma kottidel. Hetkel istume mõnusalt Tokay Guest House varjualuses ja vestleme Jim'i ja M'iga (eestlastest hotelliomanikest abielupaar) kohaliku elu teemadel. Muideks see nimi, Tokay, pole tulnud mitte kuulsast veininimest, vaid siin elavatelt gekodelt, keda kutsutakse tokaydeks. Ka siin aias pidavat neid elama aga kahjuks ei õnnestunud seekord kohata.

Seega, täna suht tegevustevaene päev, kui välja arvata hommikune jalutuskäik piki jõeäärt äärelinna agulis. Tõeliselt kontraste täis. Suur vaesus, lihtsus ja kohatine rämpsuuputus. Samas inimesed rõõmsad ja sõbralikud. Majad koosnevad pilbastest, plekist ja palmiokstest, kus mõneruutmeetristes "onnides" elab mitu sugupõlve. Kui Vietnamis on lubatud perre kuni kaks last (enamate laste puhul maksad trahvi), siis siin pole haruldased kümme ja enama lapsega pered. Aga lapsed on nunnud. Lehvitavad ukseaugust või sõidavad rattaga mööda ning hõikavad meile rõõmsalt "Hello!". Huvitav on ka see fakt, et lapsed on tihti parajad kriimud ja murjamid, aga koolisärgid on neil alati puhtad ja lumivalged.

Üleüldse on kambodžalane suht muretu rahvas, kes elab põhimõttel, üks päev korraga. Ega raha nad ei kogu. Kui saavad kätte, kulutatakse see ka pea kohe ära. Töötegemine pole kohustus iseenesest. Harvad pole juhused, kui tööandjale helistatakse ja öeldakse, et täna ei saa tööle tulla, kuna on "tähtsamaid" tegemisi. Kui ka tööle jõutakse ja töölõik kätte näidatakse ning öeldakse, et see maksab 5 dollarit, siis rohkem ei tehta ka. Päevaraha ju käes ja enamat pole vaja ju teha, mis siis, et edasi rabeledes, teeniks enam. Ka valgete inimeste kohapealt on neil arvamus, et valged ka oma kodumaal vaid pidutsevad, söövad restoranides ning loobivad raha tuulde. Kui kohalikele seletad, et valged rabavad kodus meeletult tööd teha, koguvad raha, et vahel puhata ja selle eest reisida ning reisil "rahaga laiata", siis seda nad ei usu ja vaatavad arusaamatu pilguga otsa. Ja tätoveeringuid kandvad naised on neile täielik arusaamatus. Sama kehtib ka "ameerika stiilis" vehkivate naiste kohta.

Mehed pole kodustes asjades otsustajad. Nemad peavad eelkõige perele raha koju tooma. "Kodukuninganna" on maja kõige vanem teovõimeline naisterahvas. Tema otsustab rahaasjade üle, toidu üle ja kogu majapidamise üle. Emal on õigus oma lastelt enda tarbeks sisse nõuda mingi protsent teenitavast sissetulekust, mida lapsed kohusetundlikult ka teevad. Seega teatud määral matriarhaat.

.... Aga tagasi lendama Sihanoukville. Kaks tundi hiljem tuk-tukiga lennujaama. Lend niigi juba hilinenud, saame teate, et taas väljumine hilineb. Keegi täpsemat infi ei jaga. Tšehhidest seltskond on kuulnud, et lennud on edasi lükatud riigi peaminitsri külastuse tõttu Siem Reapi (tema lennu tõttu muud lennud edasi lükatud). Teised kuulnud, et see lennuk mis pidi meid Sihanouki viima, on jätkuvalt Phnom Penhis rikke tõttu startimata. Oli mis oli, lōpuks ligi 1,5 h hiljem teatatakse, et algab lennukile minek ja 40 min hiljem oleme rannapuhkuseks Sihanoukvilles. Lennujaamas algab suur hinnavaidlus taksojuhtidega. Kumbki pool esialgu alla ei anna. Nemad pakuvad meile 50 $ kahte taksot, meie pakume, et mahume ühe suure peale ja 20$ eest. Lõpuks keerame seljad ja asume astuma jala lennujaama värava suunas, lubades tuk-tukiga edasi sõita, teadmata, et värava taga on tühi pime öö ja võsa. Samas see liigutus mõjus, peagi kuulsime selja taga taksiste hõikamas: " okey-okey, 20$ and one big taxi". Enda teadmata ähvardus mõjus ka kohalikele taksojuhtidele.

Lõpuks üle kolme tunnist hilinemist, pimeduses rannas. Otres 2 rand on 5-6 km linnast väljas, suht küla, kus ka teed praktiliselt puuduvad. Taksost pidime mõned meetrid varem väljuma, sest auto jäi lihtsalt põhja peale kinni. Suurimad majutused on bungalod ja paar väiksemat hotelli...veel. Meie ühine arvamus on, et 5-6 aasta pärast on siin kõrgumas suur hulk luksushotelle. Rand ja meri on super ilusad.

Meie pesaks siin saavad Elephant Garden Resort bungalod kolmeks ööks. Super, otse rannas. Astud oma palmiokstest bungalost välja, kümme sammu ja kukud otse 27 kraadisesse merre. Nüüd siis bungalos, ööhääled, merekohin, tähistaevas.... Mmmm, ees ootab väike rannapuhkus.