04.01 Laupäev Puhkus ja sõnum välisministeeriumist

“Bali on Indoneesia saar, kus ainus maavara on turist”: saame ühe järjekordse mõttetera, kui rannas ajame juttu ühe kohalikuga, kes oma kahe 3-kuulise kutsikaga rannaliival jalutab.

Tänane ilm on tuuline ja viludam, temperatuur “vaid” 27C, vahele sekka viskab ka lühikesi vihmavalinguid. Kuna rannailma väga pole ja egas väga eilse kõrbemise tõttu ei taha ka, siis otsustame suurema osa päevast veeta hotelli basseini ääres lebotades, lugedes, ujudes, lõunaks kohalikku burksi süües.

Pealelõunal aga otsustame teha pikema avastamise jalutusringi linna peal ja rannapromenaadil. Inks on välja uurinud, et mitte kaugel meist peaks olema ka Bali või lausa kogu Indoneesia parima valiku ja maitsega jäätisekohvik “Massimo”. Väidetavalt tullakse sinna jäätist sööma üle Indoneesia. Mis seal ikka, lähme ja proovime siis ka ära. Ja tõesti on selline koht olemas ja tegu pole üldse mitte mingi peene ja kalli kohaga. Lihtne tänavaäärne putka, ülekeskmise pika jäätiseletiga. Valik see eest aga väga kirju ja muljetavaldav ning hind tunduvalt soodsam kui muudes siinsetes (jäätise)kohvikutes. Paistab, et tegu tõesti populaarse kohaga. Rahvast sumiseb lettide ääres hulgim.  Samas otseselt järjekorras seisma ei pea, sest kassas annad ka oma nime ja sind kutsutakse nimeliselt jäätist valima. Valid siis kas vahvlise või topsi. Mmm, jäätis maitseb tõesti hästi.

Jäätist on palju ja maisteb ka hästi.

Kui juba toidupiltide jagamiseks läks, siis olgu siinkohal ära näidatdu ka meie kohalikud lemmikud puuviljad - rambutan ja

... draakonivili, mis siin kandis on seest hoopis leekiv punane, aga magusam, kui senisöödud seest valged viljad.

Edasi suundume jalutama pikki rannapromenaadi. Jalutades sumiseb Inksil taskus telefon. Selgub, et sõnumi on saatnud Eesti Väisministeerium. Sama kordub ka Triinu telefonis. Kuna me oleme ontlike kodanikena end ennem reisi kirja pannud ka välisministeeriumi kodulehel, kuhu ja kauaks läheme, on nad meid teavitanud ja palunud ühendust võtta kodustega. Põhjus? Kuna Jakartas on viimastel päevadel olnud viimaste aastakümnete suurimad paduvihmad ning tulvad, mille tagajärjel on suur osa linnast üleujutatud, on mitukümmend hukkunut ja evakueerituid üle 190 tuhande inimese, siis palub ka ministeerium teada anda, kuidas meiega lood on. Vastame neile ja anname teada, et oleme hetkel Jakartast üle tuhande kilomeetri eemal ja meid oht ei kimbuta. Veidi irooniliselt kohe selle peale jääb meile teepeal ette üks hoiatussilt, mis näitab kuhu poole tuleks joosta, kui peaksime jääma tsunaami laine teele ette. Seega, järeldus - loodus siin nalja ei mõista. Nii lihtne on ära unustada, et puhkame põhimõtteliselt maailma “tulevööl” - siin piirkonnas on nii vulkaanide purskamine, maavärinad kui kui ka viimsatest tekkivad suuremad ja väiksemad tsunamid ülimalt tõenäolised. Otsa veel vihmaperioodi tulvad ja maalihked. Samas elavad miljonid inimesed siin juba aastasadu. 

Märten näitab ette.

Mida rohkem me promenaadi mööda edasi liigume, seda kohalikumaks nii rand, kui promenaadi ümbritsev putka-kohvikute-suveniiripoeksete arhitektuur muutub. Ka turiste jääb aina harvemaks. Nii vees, kui rannas hakkavad enam domineerima kohalikud. Meid see ei häiri ja põnev on vahelduseks jälgida ka kohalike rannatoiminguid ja -erisusi.

Õhtupoolik taas bassu ääres, sööma, ühine kaardimäng. Eeh, paksu, laisa, oranži kassi tunne on.

Kohalike piknik rannas. Kõik on chill.

03.01 Reede - Ubudist Sanuri rannapuhkusele

Pärast hommikusööki teeme veel tiiru Ubudi peal. Kohe meie elamise lähedal on ahvipark. Jalutame sinna, kuid selgub, et jälle on tegu turistilõksuga ning vaja osta sissepääsupiletid ja mitte kõige odavamad. Lisaks voorib parki hordide ja busside kaupa turiste. Jätame vahele ja kuna ahvid ei tea, et neid raha eest näidatakse, siis ei tea nad ka midagi pargi piiridest ja terve parkla ning ümberkaudne ala on neid täis ilma piiratud pargitagi. Imetleme neid siis  väljas pool parki ning seda täiesti tasuta:) Jälgime vaikselt nende igapäeva toimetamisi: toiduotsingut, enda sügamist, hierarhia paikapanemist jms, kuniks selle katkestab üks pilusilmne paarike, kes püüavad ahvidele kommi anda oma selfipulga otsast. Ahvid ei saa sellest aga aru ja arvavad, et neid rünnatakse ja saavad üsna kurjaks. Selle peale aga sekkub mängu parkla turvamees, kes rakulkaga ahvikarja laiali ajab. Sellega meie ahvivaatlus ka tänaseks lõppeb.

Ah, parem sõidame ära Sanuri ehk meie reisi viimasesse peatuspaika ja alaku rannapuhkus. Tellime tänavanurgalt eratakso. Täname veel ennem minekut toredat pererahvast, pilk üle “paradiisiaia” ja sõit alaku.

Ubudi mõtlik pärdik.

Sanur asub kurikuulsast Kuta ehk  “austraalaste pidude- ja pohmarannast” (nii seda randa kohalikud kutsuvad) poolsaare vastaskaldal ehk idakaldal. See on oma olemuselt rahulikum kuurort. Oleme siin broneerinud basseiniga hotelli (Puri Sading ***) rannast 300 m kaugusele, peatänava äärde. Igati mõnus ja suhteliselt väike väga Balilik hotell, piisavalt suure basseiniga. Söögikohad, poekesed ja rahulikuma loomuga pidukohad käe-jala juures. Ainus mure, hakka aga puhkama ja lase jalg sirgu. Mõnus öö-päeva ringselt 29-32 C ja meie õnneks pigem pilvisema võitu taevaga. Leevendust pakub ka soe pehme tuul, mis laseb sul mõnusalt end tunda. Nendel hetketel, kui päike vahelduva eduga end näitab, keevitab ikka täiega. Proovime päikese kohe esimesel päeval peale lõunat rannas ka ära. 1h päikesekeevitust siin, võrdub terve nädalalõpp lauspäeikest juulikuus Pärnu rannas. Õhtul on meil kõigil keedetud vähki meenutav punetus nahal ja eriti õlad ning selg valusad. Coe nina on tulipunane nagu jõuluvanal. Triinu oigab seljanahka taga. Selge, siin päiksevõtt põhjamaalasele ebasoovitav (eluohtlik) või siis kangeima päikesekreemi alla krohvituna.

Ookean on soe, kui vannivesi. Rand ise on puhas, liivane ja rahuliku loomuga, kuna seda kaitseb korallriff ja lained murduvad seal ennem ära, kui randa jõuavad. Rannas ka suur hulk värvikirevaid Bali stiilis “abiratastega” paate. On promenaad, mille serval söögikohad, vaheldumisi hotellide, kohalike söögi ja suveniiriputkadega. Ja loomulikult kõikvõimalikud teenusepakkujaid, kes külgekleepumist alustavad nagu muuseas sõprust sobitades: “Sir, how are You! You are from? Aaa, from Estoniii? Do You like Bali? First time here? … Do You like some trip? By taxi? No? A may be boat trip? Floating? No?…Temples?…Snorkeling? No?… May be tomorrow?” jne-jne. Õnneks ei ole nad ülimalt pealetükkivad. Kui naeratades vastad ja poollõbusalt “ei” ütled, jätavad su rahule. Tihti ka veel kätlevad või panevad käed rinnal hinduistlikult kokku ja kummardavad ning vastavad balilikult naeratades “OK, may be later? May be next time?”

Teine kategooria on tädikesed, kes kutsuvad sind oma massažilauale või pediküürile. Me pole aga sellele teenuseliigile seekordsel reisil oma panuseid pannud ja otsustame, et selle jätame tulevasteks kordadeks. Samas hakkab silma, et see teenus on siin üsna popp ja eelkõige pensionäridest austraallaste seas. Teine huvigrupp on pereemad, oma teismeliste tütardega. Kui hinnakirja uurida, siis hind võrreldes Eestis pakutavate hindadega on märkimisväärselt soodsamad. Arvutame, et kui siin iga päev lasta end kahe nädala jooksul 1-2 korda päevas mudida ja teha pediküüri, panna geelküüned ja võrrelda seda Eestis saadava hinnakirjaga, saaks lennupiletid siia pea tasuta.

Meie toad asuvad teisel korrusel. Sellest ka kaunis vaade.

Igal pool just sellele kohale iseloomulikud veesõidukid.

Tänane järjekordne õppetund - müük vs tegelikkus, kui hotell kirjutab, et randa on 300 m, siis võib see olla ka linnulennult :) Tegelikkus on see, et randa saamiseks tuleb mööda kitsaid kiirakäära tänavaid üpris jupp aega seigelda. Ja ehk 500-600m pärast saadki randa. Otsustasime mööda randa veidi jalutada. Ja siis rannast koju minnes, et jalutame edasi ja keerame peatselt peatäavale tagasi. Selgus, et siin on rannaäärsed arendused kõik külg küljega üksteise kõrvale ehitatud, nii et esimene võimalus rannast linna murda tekkis meil ca 1,5 km pärst. Vähe tihedamalt võiks ikka neid teid ja radu rannast linna olla.

Igatahes esimesks päevaks aitab, teeme veel basseiniringi hotellis, maiustame söögikohas mereandidega ja peagi voodisse homseks välja magama.

02.01 Neljapäev - Bali loodusretk

“…Palju õnne sulle,

Palju õnne, kallis issi!

Õnne soovime Sul!”

No kui meie peres niimoodi on, siis nii on, et ülepäeviti on sünnipäevad. Täna siis Coel ja tema saab kingituseks retke Bali looduses :)

Autojuhiks on noor ja peaaegu inglise keelt rääkiv kutt, kes pidevalt balilikult naerda kõkutab. Lõbus vähemalt.

Esmalt võtame suuna Tegelalangi riisiterrassidele. Kuna tänase päevani on kasutusel unikaalne 9. sajandil loodud veesüsteem, siis on asi loomulikult jälle UNESCO nimekirja kantud. Üldse võiks meie meelest kogu Bali UNESCO nimekirjas olla :) Kuid vaated on superägedad. Ja töö, mida neil terrassidel tehakse roppraske. Riisikasvatuses on kõik praktiliselt käsitöö. Füüsiliselt kurnav. Lisaks tappev palavus ja niiskus. Unikaalsete veesüsteemide täpsem kirjeldus jääb küll kohalike napi inglise keele taha, kuid näha on, et vaeva on nähtud ja kõrgem küla-insenertehniline taiplikkus on siin mängus olnud. Riisikasvatusest siis nii palju, et erinevatel põllulappidel on pidevalt töös riisi kasvatamine eri etappides - kui ühel lapil alles valmistatakse pinnast ette, teisel on riis vee all idanemas, kolmandal tärkamas, neljandal kimpudena valmis taim taime haaval istutamiseks, viiendal, kuunedal ja seitsmendal kasvu eristaadiumites, siis kaheksandal juba koristatakse saaki. Sama põllulapi peal maa ettevalmistusest saagi koristuseni läheb 6 kuud. Umbes nagu meie teraviligi. Ja ka mured on saamd kui meie teravilja kasvatamisel, lamandumine suurte vihmadega, närilised, õige niiskustase jne.

Riisiterrasside juures ilmuvad ka kiiged ja “pesad”, Bali nn must pildistamisatraktsioonid, aga meie jätame vahele. Tundub kõigile, ka Triinule liiga basic. Ehk neid pilte meie reisilt ei tule :) Ka hind on liiga palju nõutud, täielik kommerts. Kiikumine, koos pildistamisseeria õiguse võimalusega (200 000 ruupiat = 14 eurot)+ kui tahad ka ilusat lehvivat kleiti selga laenata, siis teine sama palju veel juurde. Aitäh, ei soovi! Las jääda “rikastele” austraallastele.

Tegelalangi riisiterrassid

Kui meil on rehepeks, siis huvitav, kas neil on riisipeks?

Jälle natukene sõitu ja järjekordne UNESCO objekt :) - Pura Tirta püha veega tempel. Piirkonnas on sarnaseid ja UNESCO nimistusse lisatuid veel mitmeid. Kõigepealt kõigile aga kohustuslikult sarongid (kirjud linad) seelikuna seotult ümber puusade, mis siis, et jäävad lõhikud ja meie paljad koivad lehviad sealt välja. Ongi seksikam kui paljad jalad.

Templi siseõues on üüratu bassein, millel looduslik põhi ja kus sees mitu allikat, kust siis tõesti maa seest kristallselge vesi pinnale tuleb, mis juhitakse kanaleid pidi basseinidesse eriliste kujukeste kaudu. Need, kes teavad, mida teha, teevad oma eelnevad rituaalid, siis poevad basseini, iga kuju taga on korralik järjekord, ootad oma korra ära, pistad pea kujust tuleva veejoa alla, sukeldud, loed palved ja iigud järgmise kuju juurde järtsu. Ja nii mitu basseini ja mitukümmend kuju. Pärast seda on tervis, õnn, jõukus, tarkus ja kõik muu garanteeritud. Natukene kummastav oli, et kui meie jaoks on palvetamine ja riutaalid pigem väga privaatne tegevus, siis siin tehakse seda tuhandete turistude silme all. Olgu. Veelgi kummalisem on aga see, et basseini tervise, jõukuse ja mõjuvõimu järgi soovivad ronida ka need, kes päris täpselt ei tea, mida teha ehk neil siis oma kohalik saatja kaasas, kes neid igal sammul juhendab. Sihuke väljaõpe käib massiliselt. Tempel on muidugi suurejooneline nagu kõik muugi siin. Maa seest tulev allikas ka. Ka suur pühade kalade, koide bassein on olemas. Templi kõrval mäe otsas kõrgub Indoneesia esimese presidendi Sukarno residents, mida praegune president ka Balil haruharva pidavat külastama. Oma suurejoonelisuselt see templile alla ei jää, kuigi on ehitatud kaasaegsemas võtmes. 

Templisse sisenedes sarong selga, jalad kokku, käed rindade kõrgusele, pihud kokku, väike palve ja võib minna.

Niimoodi käib siis tervise, ilu, headuse, tarkuse, jõukuse ja mõjuvõimu saamine püha veega templis.
Paras inimsupp tegelikult.

Selline käte ja pihkude asend näitab, et külalised on väga teretulnud.

Esiplaanil püha veega tempel, taamal mäe otsas kõrgumas Indoneesia esimese presidendi Sukarno residents.
Juhin tähelepanu, et koosneb nö kahest majast, mis üle oru on ühendatud klaasgaleriiga.

Kas püha veega templis ujuvad tõupaberitega koikalad või kõlbavad siia ka tavalised, jääbki meil teada saamata.
Aplad on nad igatahes.

Meie aga liigume edasi emaksese looduse loodut uurima. Kuna laste soov, et saaks kose all ka ujuda, siis valisime tuuri, mis sisaldab isegi kolme erineva kose külastust. Lihtsalt jutud ja selgitused on erinevad ja väidetavalt iga kose all ujuda ei saavat. Põhimõtteliselt tagantjärele selgub, et kose alla ronida ja märjaks saab igal pool, meie mõistes ujuda siiski vaid ühes.

Tukad Cepungi joa nägemiseks tuleb džungli vahel päris pikk maa maha vantsida. Enamuses treppidest alla. Imestama paneb, et kui nad ise siin on üpris lühikesed ja jalad selles tingituna pole suurem asi, siis trepiastmed on meile põhimõtteliselt vööni. Ja nii kogu see kamp seal treppidel ukerdab. Matk saab vääriliselt tasutud. Tegu on joaga, mis meenutab pealt avatud koobast ja siis juba langeb mööda ühte seina justkui taevast alla. Turiste on muidugi sadu ja unistus kaunitest joa tasutal Insta ilupiltidest jääbki unistuseks. Lisask veel õhus hõljuv tohutu veetolm, mis kõik kaamerad hetkega uduseks muudab. Kindel see, et kõik Instas nähtu on loodud privaatfoto seanssidel tõelise profitehnikaga. Ilus  ja võimas on ikkagi.

Tukad Cepungi juga (waterfall) tegelikkuses ehk ilupiltideks palun kindlasti reserveerida privaatsessioon.

Loodus on Balil tõeliselt lopsakas, metsik ja imeilus.

Kanto Lampo kõlab nime poolest peaaegu nagu meie pere juga :) Pärast lühemat retke treppidest kui eelmises kohas avaneb meie ees jälle midagi imeilusat. Terve kaljusein täis astmestikega veejuga. Parimatel kohatdel pildistamiseks tuleb võtta järjejorda. Triinu ja Märten seda ka teevad. Pildid tehtud uurime natukene veel džungli poole liikuvat jõge ja asume teele kolmanda joa juurde. 

Järjekordne inimsupp Kanto Lampo joa juures.

Pärast väikest järjekorras seismist saab siin siiski ka privaatpilte lavastada :)

Tegenungang annab ka soovitud ujumisvõimaluse. Taustal mööda kaljuseina langev veejuga, ees suurema tiigi sarnane veesilm. Tunnistame ausalt, et enam väga ei tikugi vette. Pidev märjaks tegemine, kuivatamine ja uue koha avastamine väsitavad. Vähemalt Triinu sai omad Instad kätte.

Tegenungangi juga annab võimaluse ka joa all ujuda. Joale liiga lähedale ujudes kõlab siiski valvuri vile.
Lõppude lõpuks on tegu metsiku loodusega ja keegi ei garanteeri millal ülevalt
mõni suurem oks või kivi alla võib kukkuda.

Kaheksatunnine tiir on läinud linnutiivul. Aeg liikuda linna peale õhtusööki otsima. Lastel hirmus soov süüa  täna Indoneesia maitsete asemel pitsat. Leiame veidi eemalt eilse söögikoha filiaali. Menüüs on ka pitsad olemas. Tellime ja öeldakse, et varsti saate. Mõne aja möödudes tuleb üks ettekandjatest ja ütleb: “pizzas is finish”. Meie vastu OK, tooge siis ära. Läheb veel jupp aega, aga pitsasid ei kuskil. Inks läheb uurima ja tuleb koos pool umbkeelse ettekandjaga tagasi, omavahel tuliselt vaieldes. Nemad püüavad meile selgeks teha, et nad ennist tahtsid ütelda, et kahjuks pitsat ei saa, kuna tomatipasta on otsas ja teie ütlesite, OK. Meie vastu, et Te ise ütlesite, et pitsad on valmis. Selline pooltuline üksteise pommitamine “tomatipasta olemasolematust vs valmis pitsa” käib jupp aega. Aga mis sa ikka vaidled, kui pole, siis pole. Imestama paneb vaid, et sellest söögikohast vähem kui 100 m kaugusel oli sama keti restoran, miks kokapoiss poleks saanud sinna lipata ja see õnnetu tomatipasta sealt ära tuua. Lohutuseks ei võetud meilt ooteajaks tellitud õlle eest tasu, aga laste kõhud ikka tühjad. Seekord avitas toidupoe pakutav.

Nii linnatänavatel väikestes veesilmades, templite tiikides kui ka iga kodu siseõues olevas tiigis on siinmail au sees pühade kalade - koide pidamine. Igas suuruses ja värvigammas. Tavalisemad kalad pidi kätte saama kuni euro (15 000 ruupiat) eest, kuid on olemas ka tõupaberitega koid ja nende soetamisel tuleb kukrut kergendada mõnest sajast isegi kuni mõne tuhande euroni.  

Veel üks täpsustus. Eilses blogis sai  mainitud ka suurtest skulptuuridest Bali suurematel ringteedel. Tegemist on Mahábhárata ehk vanaindia eepose kangelaste üleelusuuruses kujudega, kus kujutatakse erinevaid stseene sellest eeposest. Bali on tõeline hinduismi oaas Indoneesia moslemimeres.

Mööda saart ringi sõites on peaaegu koguaeg mõni vulkaan silmapiiril.

Bali on värviküllane, seda jagub isegi jookidesse.

01.01 Kolmapäev Bye-bye Jaava, welcome to Bali!

Jälle varajane äratus. Kell 6 peab juba hakkama lennujaaam liikuma. Kuigi on siselend, siis väike varu tuleb liiklusesse jätta. 1. jaanuar siin suurem asi püha ei paista olevat. Linn elab oma tavapärast varahommikust elu. Lennujaama jõuame lobedalt paarikümne minutiga (mõned päevad tagasi pärastlõunal saabudes võttis sama teekond vastupidises suunas oma tunni). Läbime turvakontrolli ja lennule. Ilm on kena, üle pilvede näeme kerkivat vulkaanide tippe. Lend kestab alla tunni. Kotid lindilt ja lennujaamast välja. Mugavusest oleme hotellist autojuhi vastu tellinud. Ei jaksa nende lennujaama driveritega pidevalt kaubelda ja jaurata. Juba esmapilgul võib öelda, et Bali on kardinaalselt erinev Jaavast. Kuigi juriidiliselt sama riik, siis uus saar, uus rahavs/rahvus/hõim ja ka religioon. Kui Jaava ja paljud teised saared on peamiselt islamiusulised, siis siin on tervelt 80% hinduistid, 10% moslemid ja 5-6% kristlased. Kõik on ilus. Puhas. Suurejooneline. Hinduistlikke templeid on igal sammul. Emake loodus aitab ise palju kaasa, aga ka inimese käsi on haljastuses palju ära teinud. Vaata ja imesta. Tõeline paradiisisaar.

Vulkaanide tipud ulatuvad üle pilvepiiri.

Bali paistab.

Sellised suurejoonelised monumendid on Balil sõidusuundi eraldamas igal pool.

Mitte et see meid enam üllataks, aga teel Ubudisse (see on meie esimene peatuspaik Balil, linnake sai kuulsaks Elizabeth Gilberti raaamtu ja selle järgi vändatud filmiga “Söö, palveta, armasta!”) saame jälle sahmaka troopilist sadu. Seekord päris pikalt ja päris suures koguses. Nii palju, et orgudesse hakkavad korralikud tiigid tekkima, kust autod ja rollerid siis läbi sõidavad vett kahte lehte pritsides. Sõidukiiruse teeb selline liiklemine olematuks. Aga kohale me jõuame. 

Sügavat muljet avaldab majutuskoha siseõu ja aed. Mulje paradiisist süveneb. Kaunis haljastus, igal nurgal puurides laululinnud, suurejoonelised varjualused mediteerimiseks ja joogatamiseks ning seda kõike saadab hinduistlikku templi arhitektuur. Bassein on väiksem kui eelmises kohas, aga selliste kaunistustega, et küsime kohe kahelt töötajalt üle, et tegu on ikka basseini, mitte purskkaevuga, enne kui lapsed ujuma lubame. Oleks päris mage, kui nad miskis pühas purskkaevus kümblema kukuks.

Hotelli bassein, mis esmapilgul näeb küll pigem välja nagu purskkaev.

Vaade toa ukse eest hotelli siseõue - tegu on tõelise paradiisiaiaga.
Ja sellised pole Balil mingi erand või haruldus, selliseid leiab siin igal sammul.

Kuna käes on sügav pealelõuna ja me pole ivakestki hamba alla saanud, siis suundume süüa otsima. Ilmselt enne “Söö, palveta, armasta” aega oli Ubud normaalne väike vaikne mägiküla. Praegu, aga … Isegi ei oska nime anda. Tänapäeva trenditeadlike Meka? Kõik toidukohad on orgaanilised, gluteenivabad, vegan ja vegetarian. Et nagu, kust ja mida me siis süüa saame? Tavalised eesti põrssad :)? Vaatamata kõikvõimalikele trendi tähistustele leiame ikkagi endale ka midagi. Ja on maitsev. Tõesti on. Pardilihaga täidetud kevadrullid Coele, mahi-mahi kalaga nasi goreng (praetud riis) Inkule ning loomulikult pastad lastele - carbonara Märtenile ja pestoga penne Triinule. Boonuseks istekohad vaatega riisipõllule. Märten soovis küll tellides pitsat, aga kuna vahepeal kadus söögikohast elekter, siis tuldi ütlema, et ahi ei tööta ja pitsat ei saa, aga muud toidud tehakse tule peal, et keedetud asju ehk makarone ikka saab. 

Ökomunade ja bioloogiliste aedviljadega praetud orgaaniline punane ja valge riis mahi-mahi kalaga ning sojaubadest kotlettidega varras. Siiski väga maitsev, õnneks.

Vihm hakkab ka vaikselt järele andma ja teeme tiiru linna peal. Igale enast lugupidavale kohale Indoneesias on ka Ubudis oma Royal palace ja Water palace. Läheb kordamiseks, aga jälle ilus. Oleme kuulnud, et kuskil olla veel üks imekaunis tempel, vehime jalgis veel hea pika maa, templi leiame, üle müüride paisatb tõesti ühtteist uhket kõrguvat, aga uksed jäävad suletuks. Selgub, et polegi mõelddu turistidele uudistamiseks, vaid on tegev ja praktiseeriv asutus, mitte turismiobjekt. Samas asub see tempel kaunis jõeorus. Imetleme jällegi kohaliku looduse lopsakust, ilu ja metsikust ning teeme selgeks, et templi tagant algab matkarada, mis viib üle riisipõldude ja läbi džungli naaberkülla. Jätame selle siiski järgmisteks päevadeks ja suundume tagasi hotelli poole.

Ubudi Royal palace.

Ubudi Water Palace

Erilise lopsakusega paistavad silma kõik jõeorud.

Linna peal seigeldes tõdeme, et Ubud on ikka väga teistmoodi koht. Kuigi turistidest pungil, on suutnud siiski oma isikupära säilitada. Samas hakkavad kohe silma ka turismi pahupooled meie jaoks. Kõik on ära vuntsidud ja tõeline Aasia ära peidetud - tuk-tukide/bus-buside asemel on pakkumises vaid taksod ja tänavatoit asendunud vaid viisakate toidukohtadega. Ja loomulikult käib see kõik käsikäes hindadega. Räige üldistusena võib öelda, et kõik on vähemalt kaks kui mitte kolm korda kallim kui Jaaval. Toit, asjad poes jne. Täpselt samad riided (brändide järgi), mis Jakartas ja Yogyakartas olid uusaasta allhindustega -50% ja isegi kuni -77% aledega müügis, maksid Ubudis pärast 50% allahindlust ka rohkem, kui alghind pealinnas. 

Muideks veel üks tähelepanek. Kuna siga ja koer on moslemite maailmas patused loomad, siis Jaava saarel neid näha polnud, või kui isegi oli mõni koer, siis väga harva ja argliku moega. Pakuks, et Jaaval nägime kokku kahte koera. Kasse see eest oli kõikjal ringi hulkumas. Kuna aga Bali saar on hinduistlik, on ka koerad täitsa olemas ja vabalt ringi jooksmas ning restoranide menüüdes on loetelus ka sealiha.

Teeme veel õhtul ka tiiru linna peal, tõdeme, et midagi pole muutunud. Turiste on tänavatel veel rohkem. Tellime ära oma homse tuuri riisiterassidele ja koskede juurde ning poeme tagasi oma majutusse paradiisiaeda nautima.  

31.12 Teisipäev - Jaava loodusretk ning Head vana-aasta lõppu ja head uut aastat!

“…Palju õnne sulle,

Palju õnne, kallis Märten!

Õnne soovime Sul!”

Hommik algab Märtenile sünnipäeva laulu laulmise ja Eestist kaasa toodud kingituse (õnneks on tegu Playstationi kinkekaardiga) ja kommikoti üleandmisega. On ju 31.detsember ja Märten saab täna, küll 5 h ajavahe tõttu veidi varem, 16-aastaseks. 

Tegelikult on meil täna plaanis teha üks seikluslik väljasõit, et tutvuda ka Jaava loodusega. Läheme Oyo jõele tuubidega (kummirõngastega) koopaid uurima ja veidi kärestikulisemale lõigule seiklema. Lisaks tahame külastada ka lähikonnas üht juga.

Tuubiretk on ka üllatustest pungil. Ei oska veel harjuda, et siin Indoneesias on meeletu inimeste kontsentartsioon. Saabume tuubima lootuses, et on koopad, jõgi, kena loodus ümberringi ja vaid meie. Ei, see pole nii. Kohele jõudes, võtab meid vastu tohutu mass kooliõpilasi, keda kohalik kiid läbi ruupori karjudes viib tuubimiseelsesse ekstaasi. Ja siis see mass vajub ära tuubima. Jääme vaid meie ootama oma korda, päästvestid seljas. Ootamine võtab ikka juppa aega. Küsimise peale, mida me siin passime, vastatakse suurte vabanduste saatel (siin on kombeks pidevalt vabandada), et meile oodatakse inglise keelt valdavat giidi. Hetkel saada olevad ei oska meiega suhelda, kuna on vaid kohaliku keele valdajad. Selge, ongi vast parem, kaovad need suured õpilaste grupid meist ära kaugemale.

Lõpuks saabub ka meie giid. Reibas ja lõbusa olekuga noorhärra. Mis seals ikka, tuubid kaenlasse ja jõele. Ja nii me siis suurtel õhukummidel tuubime ja ulbime mööda jõge läbi koobastiku. Päris äge kogemus. Nahkhiired koopa lael. Ei tea mida looduskaitsjad selle kohta kostavad, et turistidehordid nendest koobastest läbi hulbivad. Erinevad mineraalide moodustised koopa lagedes ja seintel. Kõik see on kogemist väärt. Giid räägib, et varasemalt oli neis koobastes pääsupesade "kasvandus". Teeme suured silmad. Pikema jutu peale selgub, et koobastes ja ümberkaudu on väga palju pääsukesi, pääsuke teatavasti teeb pesa niimoodi, et pori, pinnast jmt niisutba süljega, teeb sellest väikese kuulikese ja siis kuulikeste kaupa ehitab pesa. Kui pojad välja hautud, siis "korjatakse" pesad koopa seintelt maha, müüakse Singapuri ja Hiina, kus sellest siis erilist delikatessi valmistatakse. Väidetavalt pannakse pääsupesad kuuma vette, mis peale pääsukese tatt kallerdisena pinnale ujub ja seda siis delikatessina apkutaksegi. Hirmkalli raha eest muidugi. Kuna ka meie giid oli varem pääsupesdae korjaja, siis küsime, et kas ta ise on seda kallerdise tatti maistnud. Saame ei tava vastuse. Iga pesa pidi nii kallis ja arvel olema, et kohalikele ei jää midagi. Nüüdseks on pääsupesade kasvanud neis koobastes suletud ja need avatud turismiatraktsiooniks. Koopad läbitud ja veidike veel hulpimist jõel ning vahemaandumine ehk veel ühe koopa külastamine, aga jalgsi. Suurt midagi see juurde ei anna. Kuna eile oli suur paduvihm, siis selle koopa oli mudane vetevoog üle uhtnud ja seal väidetavalt ilusad kristallilised mineraalide moodustised olid kõik õhukese mudakihi all, mida kohalikud vaikselt taas välja pesid.

Ka see koobas nähtud, upitatakse meid ühte kastikasse, kus meie tuubid juba ootamas ja sõidutatakse läbi küla ning riisipõldude, mõni kilomeeter eemal, uuele jõelõigule. Siin pole meid enam ees ootamas koopad, vaid vähe kiirem ja kergelt kärestikuline jõeosa. Noh, paar kohta olid veidi adrenaliini tõstvamad, aga ülejäänud osa taas tasane kulgemine. Vaated aga oma lopsaka looduse, koskede ja kaljuseintega vapustavad. Jõgi on päris sügav, väidetavalt isegi kuni mitukümmend meetrit. See annab võimaluse teha ka hüpped. Selle tarbeks on spets kohad ja tornid välja ehitatud. Madalam hüpekas 5 meetri pealt ja kõrgem 10 meetri pealt. Sünnipäevalpas ei jäta võimalust kasutamata ja hüppab. 10 meetri pealt. Ja teist korda ja kolmandat. Lõbu kui palju. Igal juhul õnnestunud retk. Veel räägib giid, et üldiselt on tegu kristallselge veega mägijõega, ainult vihmaperioodil ja suurte sadude järgselt on vesi tumepruun, sest korgab põhjast ja kallastelt muda ja pori ülesse. Vahet pole, kõik seljas olnud riided on retke lõpuks porikarva ja majutusse jõudes asub naine-käsipesumasin kraanikausis tööle. 

Tuubiretk koobastes, kus vaem "kasvatati" pääsupesasid ja nüüd elavad nahkhiired.

Märten 10-meetriselt platvormilt Oyo jõkke hüppamas. 

Peale tuubimist viib autojuht meid üht kohalikku koske vaatama. Kosk ise pole just kõige atraktiivsem, aga koht ise on taas looduslikult äge. Meenutab oma kõrgete kallastega õige veidi meie Taevaskoda (tea, kas esimesed koduigatsuse märgid :P?). Kose juurde saab sõita kohalike poolt plastikvaatidest meisterdatud pontoonparvedel. Pilet edasi tagasi sõiduks 10 000 ruupiat (u 70 senti). 

Kosk nähtud, mõned pildiki tehtud, kasutavad Coe ja Märten võimalust üle jõeoru ja džungli teha ka trossil liueldes üks batmanilend. Omaette elamus seegi, kuigi kõrvalt vaadates tundus see närvekõditavam, kui trossil mõnesaja meetrist lendu tehes.

Õhusõit on ajavõit :)

Märtenil on paha ...

Sri Gethuki joal.

Päev on igati korda läinud. Märten on eriti õnnelik ja ütleb vaid: “Mul pole kunagi varem nii ägedat sünnipäeva olnud!”. 

Täna õhtul on ju ka veel vaja vana aasta ära saata ja uus vastu võtta. Küsime ka kohalikelt, kas ja kuidas seda siin peetakse. Nende vastus on vaid, et ikka peoga. Noored pidavat kogunema linna vabadusesamba juurde ja seal pidutsema. Kuna see jääb meie elukohast üsna kaugele, otsustame jääda ikkagi oma elukoha lähedale ja vaadata kuidas siin see uus aasta saabub. Kella 11 paiku õhtul ei ennusta veel suurt miskit vana aasta lõppu. Kõik toimetavad omi tegemisi. Vaid mõni üksik kohalik pakib oma äri kokku. Ju siis läheb koju pidustusteks valmistuma.

Kella poole kaheteistkümneks valime endale ühe elava liiklusega, tänavaäärse kõrtsu teise korruse katusealuse. No siin peaks küll kogu melu ja pidu nägema. Tellime ka joogid. Lapsed karastusjoogi ja meie, ikkagi ju vana aasta ära saatmine, ühed rummi-koola koksid. Tütarlaps, kes meid teenindab hõiskab rõõmasalt, et kuna me ostame korraga kaks koksi, saame kolmanda tasuta!!! Vau juhhuu, läheb peoks! Mõne hetke pärast on koksid laual. Inks pööritab silmi, mis see on? Põhimõtteliselt on meil laual suured klaasid, mille põhjas on sorts mingit tumedat vedelikku. No ju seal on vast 2 cl jagu mingit kohalikku rummilaadset asja, pluss törts ka Coca-Cola-laadset vedelikku. Kuna oleme saanud lisakoksi, siis, et vähegi asi koksina näiks, valame ka selle oma klaasidesse laiali ja laename Triinult puhast Coca-Colat, et asjale veidigi enam maitset anda. Ah, nüüd käib kah! Olgu siis ka öeldud, et klaas sellist rummi-koola koksi maksis üle 5 euro! Kes peo peal väljas, siis peab üldse arvestama päris korraliku rahakoti kergendamisega, ka poes maksab 0,7l rummi üle 30 euro ja pudel kõige tavalisemat veini samuti paar-kolmkümmend euri (see, mille kodus 5-6 euriga kätte saab). Kõrval lauas pidutsevad vaikselt kohalikud õllega. Allkorrusel käib kohalik tümakas. Vahepeal käib ettekandja vigases inglise keeles küsimas, kas ta võiks meie lauda mõne kohaliku saata, kuna all on kõik lauad kinni. Kehitame õlgu ja anname mõista, kui väga vaja, palun. Vaatamata sellele ei saabu aga meie lauda kedagi. Vist oleme hirmutavad valged turistid ;-)

Kell läheneb vaikselt 12-le. Kui meil lastakse ilutulestikku juba ka kella 11 paiku, siis siin algas see praktiliselt täpselt 24.00. Lootsime, et ümberringi läheb kohe hirmsaks tuleandmiseks, aga võta näpust. Natuke piukse ja praginat siit, natuke mujalt. Põhimõtteliselt lendasid taevasse kõige lihtsamad ja odavamad minipatareid. Mõni ka horisontaalselt pikki tänavat. Päris palju lasti mingeid rakette pulga otsast otse käest. Suhteliselt random suunas. Asi nägi natukene välja nagu võitlus võlurikeppidega Harry Potterist. Kaugemal kärgatas ka lühidalt midagi suuremat. Me veel püüdsime ise rõõmustada ja hõigata “Happy New Year!”, mille peale kõrvallaua kamp vahtis meid suhteliselt mõistmatul pilgul, mida need siin hõiskavad ja jõid oma õlut rahulikult edasi. All saalis aga käis sama moodi kohalik tümakas edasi. Noh, head uut aastat siis Jogja moodi!

Head uut aastat!

30.12 Esmaspäev - Vanade templite tuur.

Tänane päev kõlab nagu parimas Tolkien’i loos - tee viis meid Borobudurist Prambanani :) 

Varajane ärkamine, juba 5.45, et kell 6.00 istuda tellitud autosse ning sõita avastama endisaegseid templeid -budistlikku Borobuduri ja hinduistlikku Prambanani. Õigemini öeldes seda, mis neist järele on jäänud. Tegemist on iidsete ja mittetegutsevate, UNESCO pärandisse kuuluvate, ajalooliste turismiatraktsioonidega. Kuna me nii varakult väljusime, jõuame liikluse mõttes Borobuduri suhteliselt valutult kohale. Kell pole veel pool kaheksagi hommikul (kodus on kella alles pool kolm öösel ja see annab tunda), kuid kohapeal on juba paras hullumaja, tohutud rahvamassid sagivad igal pool. Õpilaste kooliekskursioonid, kohalike turismigrupid ja pered, kõik püüavad avastada oma endisaegset kultuuri. Samas, välisturisti on küllaltki vähe. Ja selles mõttes läheb meil libedalt, et International visitor’ile on ka eraldi sissepääs, kust me siis ludinal läbi läheme. Hinnad on muidugi teised võrreldes domestic visitoriga :), boonuseks null järjekorda ja isegi tass kohvi pakutakse päeva alustuseks. 

Mõlemad templid on üksteisest väga erinevad ja võrrelda, kumb oli põnevam, on keeruline. Vaatamist väärivad igatahes mõlemad. 

Borobudur, tegemist on nö astmelise, terrassidega templiga. Siseruume pole, lihtsalt trepist ülesse, ring mööda terassi peale, järgmisest trepist ülesse ja mööda järgmist terrassi ring peale. Iga terrassi seinad on kujude ja "lugudega" "kaunistatud". 

Peaaegu Borobuduri tipus.

Borobuduri tehniline joonis :)

Muideks, pakuti ka võimalust külastada templeid koos päikesetõusuga. Tundub ju nostalgiliselt atraktiivne. Aga meie selle õnge (see kord) ei läinud ja arvan, et õnneks. Väljasõit oleks pidanud olema juba kell neli, et 1,5 h pärast kohal olla.  Loodad kohale jõudes leida eest hommikuselt uduse tornidesilueti, vaikuse ja romantika. Aga ei. Ees ootavad juba bussitäied ja autode voorid kohalikke ning turiste, kes kõik tahavad samuti “nostalgiliselt lummavaid postkaardi vaateid” saada. 

Võib olla nii ei olnud, aga juba kohal olevat rahvamassi silmitsedes, võib siiski nii arvata, et hommikupäikese tervitamine ei ole vaid sinu pärusmaa.

Muideks, teine meile mittemeeldiv üllatus oli, ennem templite alast väljumist suur putkadest ülesehitatud “nänni-turg”. Ja oleks see vaid mõni putka. Terve labürint on üles ehitatud ja välja jõudmine on meeletult pikk teekond nende vahel. Õhku ei ole ja rahvast palju. Ainus lohutus selle juures on see, et õnneks pole müüjad väga pealetükkivad.

Aga mis seal nutta, nagu mainitud, on templid vaatamisväärt ja nende külastamiseks tasub üks päev broneerida küll. Vaadates neid “kivihunnikuid” ja mõeldes juurde, et KUIDAS need omal ajal kivi-kivi-haaval on loodud ja ülesse ehitatud, siis … aukartus ja meie lugupidamine. Prambabanan oli niimoodi ülesse ehitatud, et tavalise kaameraga selle ühele pildile püüdmine on peaaegu võimatu. Pariamad pildid saab siiski drooniga või netist :) Ja olgu siinkohal veel ära öeldud, et tegu ei ole romantiliste üksikute templitega keset metsikut ja lopsakat loodust. Eriti Prambanani puhul on ümber templi kujundatud suurejooneline vabaaja ja meelelahutus kompleks. Midagi teemapargi sarnast, kus siis võimalik tervedi päevi veeta seikluspargis ja muudel atraktsioonidel. Isegi midagi minizoo sarnast oli kuskil nurgas. 

Prambanan. Väga erinev eelnevast, Porobudurist. Keskmise, kõige kõrgema torni (stuupa) igast ilmakaarest viis trepp ülesse, mis lõppes ruumis, kus siis igas oli oma jumalakuju. Meile tuttavad olid Ganseha (elevandipeaga jumal) ja Shiva.

Kogu Prambanani oma ilus ja hiilguses tavalise fototehnikaga (telefonikaameraga)
pildile püüda on põhimõtteliselt võimatu.

Tagasi hotelli jõudes avanevad viimastele päevadele kohaselt taevaluugid ja maha tuleb meie siinoleku kõveim troopiline vihm. See meid ei sega ja otsustame sooja vihma nautida basseinis. Nii-kui-nii märg olla. Las siis juba täiega. Naudime olemist ja tunneme rõõmu, et templite külastamise ajal oli ilus päikeseline ja kuiv ilm.

Õhtusöögiks proovime taas kohalikke maitseid koos kohaliku külma õllega. Polegi nii paha, nagu üks kuulsaks saanud lause kõlab.

Täna sai ära proovitud ka üks meie jaoks uus puuvili, “snake fruit” (tõlkes  siis “maduussi vili”, tegelik Eesti keelne vaste “salakkpalmivili“). Välimuselt on tegemist nagu suure terava otsaga pruunika kastani munaga, mis on kaetud ussisoomust meenutava mustriga. Sisaldab aga kolme kiviga marja, mis maitselt meenutab imalalt šampoonist kartulit. Tasub proovimist, aga väga palju korraga ei sööks.

Selline "kastanimuna" näeb välja snake fruit ehk salakkpalmi vili.

Linnades liikudes ei ole seda kohanud, aga täna templites tabas meid täiesti uus trend - pildid valge turistiga. Hea küll, Alf on suur, ilus valge mees ja varasematelt Aasia reisidelt on kogemus, et mõni palub koos temaga pilti, aga see, mis meiega täna templites toimus, oli kummastav. Põhimõtteliselt ründasid meid nii kohalike, kui Indoneesia naaberriikide turistide grupid, eriti koolilapsed, et kas saab teiega koos pilti teha, kas saab teiega koos pilti teha? Niipea kui mõnele järgi andsime, siis enam liikuma ei saanud, kohalikud meie ümber vahetusid, kaamerad klõpsusid, päike paisti lagipähe, higi voolas ojadena, meie seisime ja naeratasime. Lõppude lõpuks, kui nii väike asi teeb nende päeva rõõmsaks, siis andku minna.

Superstaar Märten :)

Homme uued ja usutavasti taas põnevad seiklused.