Nairobi, Kibera slumm ja "Hakuna matata!"

16.12.2018, pühapäev

Ärkame hommikul Aafrika laulu saatel. Naised lasevad oma mitmehäälsel jumalateenistuse lauluhäälel kõlada. Äge. Tekib tõeline Aafrika tunne. On pühapäeva hommik ja ümberringi käivad erinevad jumalateenistused. Ka kuskil ka meie hotelli sügavuses. Terve maja on laulu täis. Mis seals ikka, lähme sööma, et päevale vastu minna. Söögivalik üllatab. Naljakas sibulaga praetud kapsas, bataat, mingi kartuli taoline lilla mugul, siniseks keedetud munad. Õnneks pakutakse  võimalust saada ka omletti ning valikus veel arbuusiviilud ning värske pressitud mahl. Aga kohvi? Kohvi kasvatavale riigile omaselt...palun väga, pakume lahustuvat kohvi ja seegi ülilahja lurr. Ei nurise, maitsev ei ole, aga kõhu saab täis.

Alustame oma Keenia seiklust ekstreemselt. Alf on nädalaga tõeliselt kohanenud, kodustanud mõned taksojuhid ja tellinud meile esimeseks kogemuseks Kibera slummi elu- oluga tutvumise. Tegemist siis vaeste linnaosaga, kus väidetavalt elab 1 miljon, jah just umbes 1 miljon elanikku praktiliselt ilma vee ja kanalisatsioonita plekk-savi onnides. Kui Nairobis elab 4+ miljonit elanikku, siis neist pea 1/5 tõelises slummis. Täiesti omaette maailm. Koht, kuhu ei soovitata ühelgi turistil omapäi minna. Nii ka meie, võtame endile saatjateks kaks taksojuhti, kes omakorda kaasavad meiega slummi äärealalt ühe väga toreda noormehe, "giid-turvamehe". Ja seiklus alaku. Vaatepilt, mis avaneb, on esialgu masendav. Kitsad, tolmused, kohati porised, räpased tänavate võrgustik, mis ääristatud plekist, savist, puitmaterjalide jääkidest onnide ja "majadega". Uberikest poekesed ja töökojad. Solki ja prügi täis rentslid ning slummi läbivad jõekesed. Kääriv lehk kõikjal. Meeletu inimeste sagin...ja inimesed, rõõmsad, oma toimingutega seotud. Ühtepidi nagu masendav, teistpidi inimesi nähes, nagu nende jaoks loomulik ja isegi rõõmsalt argine. Jäigi kuidagi kahetine tunne. Samas hea meel, et selline koht elus ära nähtud. Ega teagi, kauaks seda maailma seal enam on. Juba praegu on näha kuidas päris linn sinna peale tungib ja riigi poolt üritatakse seda õnnetut piirkonda kaasaegsemaks muuta. Võib olla 10 aasta pärast pole sellest enam jälgegi. Nii arvasid ka meie taksojuhid.

Üldine vaade slummile, plekk-katused ja prügi.
Kohati jäi tunne, et nii kogu maailma plekktahvlid kui ka prügi on siia riiki kokku toodud.

Kohalikud argiselt toimetamas Kibera slummis.

Kirik, milles parasjagu peeti ka pühapäevahommikust jumalateenistust.



Jalgpallis nähakse vaieldamatult "väljapääsu".



 

Esiplaanil nö klassikalised Kibera ehitised, üleval paremal servas jooksmas valitsuse ehitatud nn sotsiaalkorteritega majade tagasein.

Asi, mis jäi meile tabamatuks. Vett napib ja kui seda isegi on, siis on see pigem hall või pruun, aga riided inimestel seljas on lumivalged. Eriti väikesed tüdrukud, kannavad igapäevaselt valgeid kaharaid kleite (meie kultuuriruumis kannavad selliseid vaid pruutneitsid :)) ja ka need püsivad valged, vaatamata punasele savi-liiva mängutandrile.

Ja nagu elus ikka, käivad vaesus ja rikkus käsikäes. Otse Kibera slummi kõrval laiub kaunis golfiväljak. Mis seal ikka, ka jõukam rahvas tahab elada :)

Pea Eesti rahvastiku suurune slumm nähtud ja tagasi kesklinna, kus vaja üle vaadata ka pealinn ise. Parim koht selleks on konverentsikeskuse katuselt. Linna panoraam pole midagi erilist, tavaline suurlinn.


Nairobi Konverentsikeskuse hoone, mille katuselt avaneb vaade kogu linnale. Pääse tuleb lunastada 500 kohaliku (KES) eest = ca 5 USD. Alguses liftiga ülesse, siis natukene mööda koridore ja treppe ukerdamast ja mida hekki, sihuke läbi metallvõre vaade.
Kuid siis selgus, et on veel üks uks ja veel üks trepp ning vaade katuse tipust oli tõesti seda väärt.

Nairobi panoraam oli kaugelt kenam ja suurlinlikum, kui seda näitas hilisem tänavatel liikumine.

Päeva teise elamuse saime õhtupoolikul, kui tegime peale väikest puhkust veel ühe tiiru linna. Leidsime kohalike busside väljumise tänava. See vaatepilt mis seal avanes, oli omaette vaatamisväärsus. Meeletu sagin. Sajad kohalikud bussid sagimas ja otsimas kliente. Bussisaatjad ukse küljes rippumas ja kisamas ning valmis sind igal tingimusel bussi viskama, vahet pole kas sa sõita tahad või mitte. Ja muidugi bussid ise olid omaette vaatamist väärt. Igaüks võõbatud omaette "sõjamaalingutesse". Disaini ja keevitusimesid seinast seina. Ja loomulikult, ega ka rahvast puudu olnud. Seega üks meeletu kaootiline sagimine busside ja inimmassi vahel. Ka juba liikuvatesse bussidesse tõmmati rahvast peale. Vaatasime, et ise kaelapidi kuskile alla ei jääks ega end ühel hetkel suvalisest bussist teadmata suunas sõitmast ei leiaks :)

Video vaatamisel lisage siia mahe soe tuuleke, mis puhub ca 33-35 kraadises õhus, süsihappegaasist tiine õhk, kisa-kära ja kõik maailma lõhnad ning haisud.


Kirjade järgi sõidavad kõik bussid Mombasasse. Absoluutselt iga bussi etteotsa on suurelt maalitud Mombasa :)

Elamusi seega esimeseks päevaks juba kuhjaga. Selle peale paar külma õlut kesklinna kolmanda korruse terrassil vaatega linnale oli ainult tervistav päeva kokkuvõtteks.
Läbi pimeduse hotelli, et siis homme suunduda juba kolmepäevasele safarile. Seiklused jätkuvad.

Veel infoks. Liiklus on siin vasakpoolne. Ikkagi endine Inglise asumaa. Seega võtab esialgu ikka harjumist siin liiklussaginas tee ületamine ja õigelt poolt taksosse istumine. Ikka ja jälle tikud juhiuksest sisse trügima. Esimesed suahiilikeelsed väljendid oleme ka selgeks saanud:
Jambo! > Tere!
Karibu! > Tere tulemast!
Pole-pole! > Rahulikult-rahulikult, aega on :) Tark ei torma
ja loomulikult "Hakuna matata!" > Pole probleemi, mida kohtab siin igal sammul ja mille ütlusena tegi lähiminevikus kuulsaks tüügassiga Pumbaa Lõvikuninga loost.