Nüüd me siis teame, et meie koduuksest Jakarta hotellituppa on 27 tundi põhimõtteliselt non-stop trippimist. Ümberistumiste ajad lendude vahel olid sel korral võiks isegi öelda väga lühikesed - nii Stockholmis kul ka Dohas mõlemas kaks tundi. Nii lendude ajal kui ka tagantjärele läks aeg üllatavalt ruttu. Ära sai vaadatud nii mõnigi film, mängitud nii mõnigi mäng (Coe mängis kogu “kurjade lindude” mängu LÕPUNI! :)) kui ka vahelduva eduga tukutud ja kohal me olimegi. Natukene jabur oli, et Eesti aja järgi oli kell pool üheksa hommikul (Indoneesia aja järgi pool kaks päeval), kui silma paariks tunniks looja sai lasta, aga kuna mingil põhjusel olid lennukis kõik aknakatted päevasel lennul alla lastud, siis olime tõesti nagu papagoid, tuba pimedaks ja tuttu.
Esimene ärev hetk tekkis pagasit oodates, kui Märteni seljakott oli viimases kärus viimane kott. Olime juba peaaegu leppinud, et saame pabereid täita ja kogu selle jandi läbi teha, aga õnneks siiski mitte.
Taksojuht, kelle olime hotellist vastu tellinud, mängis mängu, et ta proovib meid ise ära tunda ja ühtegi silti käes ei hoidnud nagu nad seda tavaliselt teevad. Seega, jalutsasime me temast südame rahuga mööda ja ootasime maja ees, kuniks ta ise närviliselt Whatsappi meile sõnumeid hakkas saatma, et kus olete :) Sõit lennujaamast kesklinna hotelli võttis ca pool tundi ja kergendas meie taskut 400 000 kohaliku võrra (ca 26 €). Teed tundusid korralikud ja üldse oli öine esmasmulje 22 miljoni elanikuga Indoneesia pealinnast Jakartast positiivne. Kõrghooned, valgustatud tänavad, siledad teed. Meid üllatas, et liiklemas oli näha üknses autosid. Kus on Aasiale nii iseloomulikud rollerid? Kesklinnas mõned ilmusid liiklusesse, aga Vietnami ja Kambodža laadset “rollude jõge” siin (või noh vähemalt Jakartas) ei kohta.
Hotelli jõudes tegime kiire tiiru ümberkaudsetel tänavatel. Neljapäeva õhtu, südaöö paiku elu kees, tänavatel tehti ja pakuti süüa, igal teisel kutil oli kidra kaenlas, mida ta ka mõnuga tinistas, ilm oli meie südasuvi, +25 kanti. Jube niiske, aga mõnus. Tegime meiegi enne magama suundumist ühed kohalikud Bitang’i õlled.
Reisi algusesse jäi ka üks armas vahejuhtum, mis meid teele saatis. Tallinna lennujaamas lonkisime Triinuga pagasit ära andma, kui meid peatas päris jõuluvana! Imeilus univorm ägeda laia vöö ja uhkete saabastega, rääkimata kohevast habemest ja vingetest vuntsidest. Väga šikk. Tallinna lennujaama oli jõuludeks ennast sisse seadnud Jõuluvana Engelberth :D Hõikas juba kaugelt “Tere”, Inks! Kus Coe on?” Ausalt öeldes, võttis sõnatuks küll. Kallistasime, ajasime juttu, meieni jõudsid vahepeal ka ennast kergendamas käinud Coe ja Märten. Uurisime jõuluvana ID-d ja juhilube, need muideks lubavad jõuluvanal juhtida liikumisvahendeid ühe-põdra-saanist lennukiteni :) Kinnitasime, et oleme kogu aasta head lapsed olnud ja saime kõik kommi :)
 | ||
Jõuluvana Engelberth Tallinna Lennujaamas reisiselle heade soovidega teele saatmas
|
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar