hanoist-saigoni: Maasai Mara Park - Keenia näitab oma kauneimat külge

17.12.2018, esmaspäev

Täna algab siis safari seiklus. Üks selle reisi põhiatraktsioone. Hommikul taas algatuseks meile harjumatu keenialik hommikusöök ja siis tellitud mikrobussile. Bussijuht-giidiks ülilõbus Kikitu. Bussiks kõrgendatud kerega 9 kohalina Toyota buss, millel safari ajaks tõstetakse katus üles. Mis seals ikka, Kikituga sõbralikud rusikanukkide kokkulöömine koos tervitus "jambo"-dega ja 6–7-tunnine reis Masai Marasse alaku. Algul suht rahulik kulgemine mööda asfalti, aga mida edasi, seda auklikumaks ja kruusa-savisegusemaks tee muutus. Lõpuks, viimased paar tundi oli tee praktiliselt olematuks. Ukerdasime Maasaide aladel, savisel auklikul künklikul maastikul. Lisaks pea olematule teele, lisasid vürtsi Maasaide tekitatud tasulised "kontrollpunktid", mis tekkisid meie ette ootamatult tavaliselt ojade ületuskohtades. Teetakiste osas loomingulisusega kokku polnud hoitud. Ikka looduslikud ja käepärased vahendid, pika roikaga tõkke tekitamine üle tee, lihtsalt suure puunoti teele viskamine, kivid või käed laiali - jalad harkis keset teed seisev Maasai. Iga tõkke juures oli sõbralikus toonis tingimine ja bussijuhi poolt väikese meelehea andmine. Ühes sellises kohas oli see protseduur küll veidi pingelisem, kuna selle "teemaksu" nōudlejad olid suht pilves, aga lõpuks lahenes seegi üsna rahumeelselt, kui ühe teise auto juhid ka sekkusid. Mainimata ei saa muidugi jätta pea kogu selle teekonna meid saatnud tohutu avarus ja hunnitud vaated ning seda kõike pea 1500–2000 m kõrgusel üle merepinna.

Etteruttavalt üks foto järgmise safaripäeva piknikult, aga taustal on kenasti näha Toyota safaribuss pealt lahtikäiva katusega ja ees meie suurepärane giid Kikitu.

Seal kus algavad põlised Maasaide alad, lõppeb asfalt :)

Tohutu avarus Maasai Mara rahvuspargis.

Veel veidi loksumist ja lõppeks kohal. Majutus rahvusprgi piiril, telklinnakus. Elamine telkides, aga sõna telk saab siin täiesti uue tähenduse. Telgid ikka palju enamat kui meile harjumuspärane. Põhimõtteliselt tegemist paksemast presendist majadega, kus sees voodid, tualett ja dušširuum. Põrandal vaibad ja laes elektripirnid. Meil perega nelja inimese telk-maja. Alf oma kaaskonnaga teises. Peale majutust täna veel ka õhtune safari plaanis.

Klassikaline safaritelk. Pilti vaadates ärge unustage, et keskmine õhutemperatuur
28–30 kraadi, nii et telgis elamiseks igati sobilik.

Bussil katus lahti ja ülesse ning Aafrika faunat ja florat avastama! Safari väravas, kuniks bussijuht pargi külastamiseks paberid korda ajas, ründasid meid Maasaide naiste hordid, kes püüdsid nägu vastu klaasi meile igasugu kohalikke suveniire ja ehteid kaela määrida. Naljatasime, et nüüd teame täpselt, mis tunne on kaladel meie kodu akvaariumis. Nalja ja meie poolt teeseldud tuimust jätkus jupiks ajaks.

Maasai naised turistidele oma kaupa pakkumas rahvuspargi sissepääsu väravas.

Lõpuks siis pargis. Kohe esimestena hakkasid silma sebrade, gnuude ja erinevate gasellide ja kitsekeste karjad. Algus pole paha. Emotsioonid ja loodusvaated kerivad tempo ja ootused üles. Kikitu ütleb, et praegust me ei peatu ja kommentaare ta hetkel ei jaga, proovime kaugemal ära käia, et ikka kohe võimalikult palju näha. Selgitused ja loengud tulevat homme. Ootame põnevusega. Esimesed üllatused ei lase end kaua oodata. Esmalt hakkab eemalt silma üksik isapaavian. Ühel hetkel saab meie giid läbi raadiosaatja teada, et lähedal on peesitamas kaks emalõvi. Ja peagi olemegi kohal. Kaks emalõvi ongi rahulikult õhtut naudisklemas ja rahulikult poseerimas kohale tõtanud safaribusside kõrval. Ahhetamist,ohhetamist, pildistamist jupiks ajaks. Lõpuks üks emalõvi tüdineb ning eemaldub teise, veidi eemal oleva emalõvi juurde pikutama. Mis seals ikka, sõidame uusi kohti ja loomi avastama. Veidi maad ja taas uus üllatus. Üheksapealine kaelkirjakute pere uudishimulikult poseerimas õhtupäikeses. Tõeline vaatepilt. Veidi eemal ka pärdikute kari askeldamas. Veel natuke sõitu ning oh üllatust. Keset savanni jalutab jõehobu. Õnneks selgub, et läheduses on ikka üks ojalaadne asi ka. Kikitu kavaldab looma üle, teeb kiirema kaare talle vastu ning ühel hetkel on loom meil kenasti lähivaates. Võimas, aga kiire "paksuke" on see loom küll. Kui ikka oma kere kohta jalad käima saab, tuiskab mööda maad muljetavaldava kiirusega. Nagu Alf selle peale kostis - tõeline Keenia jooksja.

Sellega ka tänane safarituur lõppeb. Teel laagrisse veel mõned sõraliste-sarviliste karjad teed ääristamas. Sebrad on põhimõtteliselt nagu meil lehmad. Igal pool. Tagasi oma kämpi, õhtusöök, paar kohalikku külma õlut ja põhku. Homme terve täispikk safaripäev ootamas, äratusega juba 5.30, et päikesetõusuks pargis olla. Ootused on kõigil suured. Äge.

Muideks, kuu on siin Keenia taevas ka täiesti lagipähe, nagu pirn laes.