Eilne vihm ikka lõpuks rauges ja saime ka õhtuse tiiru Jakarta hotelli lähiümbrusele peale peale teha. Ka veidi mööda poode kolada. Inksile jättis kaubanduskeskuse 6. korruse Indoneesia teemaliste meenete väljapanek unustamatu mulje. Aga oli ka mida vaadata (ostma veel ei hakanud). Õhtu lõpetasime kohaliku “seafood” tänavasöögikoha pakutavaga. Grillitud krevetid ja fritüüritud kalmaarid, erinevates kastmekombinatsioonides. Kõrvale külm õlu (lastele coca). …ja taustaks live muusikud kohaliku levimuusika taustaga. Päris ägedalt lasid.
Jep. Hommikul on ikka veel veidi raske ärgata. Pole harjunud selle 5 h kellavahega. Peale hommikust kõhutäit sai kohaliku taksojuhiga kokku lepitud lennujaama sõit. Oleme kuulnud ja vist vastab ka tõele, et odavamaid taksosid on siin BlueBird (Snilind) takso. Selle ka tänavalt kinni püüdsime. Takso jäi meid kenasti hotelli ette ootama ja meie vudisime tuppa asju pakkima. 40 min hiljem istusime taksos ja võtsime suuna taas lennujaama. Lennujaama teel küsib ootamatult taksojuht pea olematus inglise keeles Coelt, et kas härral on teemaksu kaart olemas. Oot-oot, mis asi? Taksojuht näitab enda teemaksu kaarti ja osutab taas Coele. Kas sul on see kaart? Kohe tuleb tasuda teemaksu. No kust kuradikohast see mul olema peaks? Ma pole ju kohalik. Vana rähmab käega ja viibutab masinale oma kaarti . Tasu “tervelt” 9500 ruupiat (umbes 70 senti). Ennem lennujaama veel korra, siis läheb 7500 ruupiat (50 senti). Aga taksosõit läheb meile lennujaama maksma 158 000 ruupiat (10 eurot) ja seda 45 min autosõidu ja pea 30 km läbimise eest! See taksofirma on tõesti odav. Kahe päeva tagune sõit hotelli poolt tellitud taksoga Indoneesiasse jõudes oli 400 000 ruupiat (27 eurot)! Noh, see ongi ju teada tuntud reisija tõde, et kõige kallimad on takso lennujaamasr hotelli ja esimene õlu turistika söögikohtades :D
Kohalike lendude terminal on väga mõnus ja rahulik. Turvakontroll on suht tagasihoidlik. Lased kohvri läbi masina ja ise läbi turvavärava ning oledki lennujaamas. Isegi vedelikud ei huvita kedagi. Ennem turvakontrolli tuli meil vahetult meelde, et kaks veepudelit on kotis. Loomulikult hakkasime neid kiirustades alla kulistama. Turvamees masina taga hakkas meile kätega vehkides seletama, et mida te lollid siin jamate. Pange pudelid rahulikult kotti tagasi ja jooge neid siis, kui te tegelikult juua tahate.
Lend Yogyakartasse kestab ametlikult 1.20 min. Meil läks veidi kauem, sest vahetult ennem maandumist anti teada, et maandumine hilineb veidi. Miks, ei öeldud kohe. Peale mõningast tiirutamist ja maandumist aimasime põhjuse. Lennujaama rada oli ühtlase veekihi all, sest vahetult oli taas lõppenud troopiline äikesevihm ja ju see ka oli hilinenud maandumise põhjuseks.
Nüüd siis uus koht avastamiseks siin Jaava saarel. 4 päeva Yogyakartat ja selle ümbrust avastada. Hotell (guesthouse) asub kesklinna lähedal. Kena väike (kümnekonna toaga) basseiniga hotell. Toad käes, loomulikult esimene asi kohe toa kõrval asuvasse basseini end jahutama. Teisiti siin lämbes ja higistavas riigis pole meie jaoks mõeldav. Pärast seda esimene linnaga tutvumise tiir. Loomulikult lollid turistid panevad pea seljas linna avastama ja mõningase trampimise järel avastavad end kuskilt pimedalt kõrvaltänavalt ja siis laiutavad käs: “Kus siin kesklinn peaks olema?”. Ei ole, sest oleme pannud ju risti-vastupidises suunas minema. Keerame kaardi õigetpidi ja proovime uuesti! Muideks ka GoogelMaps ei aidanud. See lülitus alles hiljem sisse ja hakkas meie punkti kaarti peal vedama siis, kui olime eksimise kaugeimas punktis. Muideks egas see ka meid hiljem kõige paremini mööda linna juhtinud, mis tõttu jäigi juba pimenenud linnas päris kesklinn avastamata ja pöörasime ühel hetkel end turvalisemana (tegelikult on siin väga turvaline tunne olla) tundunud kodutänavasse tagasi. Otsustasime täna taas tänavatoidu kasuks ja tellisime ühelt “grillikärumehelt” hunniku satay kanavardaid maapähkli-chilli- ja sojakastmega. Mmmmm! Super! Kohalik külm õlu kõrvale ja koju basseini äärde pikniku pidama. Tõesti super!
Järgenavd kolm päeva oleme plaaninud selliselt üles ehitada, et homme avastame linna vaatamisväärsusi: sultani tempel, kohalik tantsuetendus, maa-alune mošee ja muud kohalikud vaatamisväärsused. Esmaspäeval linna ümbruse vanad “kivihunnikud” ehl Borobodur ja Prambanan templid ning kolmandal päeval üritaks tuubida mööda koopajõgesid ning vaadata koskesid ja loodust. Merapi vulkaani otsa sel korral ei hakka ronima, kuna vastavalt hooajale, pidavat see enamasti pilvedes kinni olema ja suure tõenäosusesaga istud seal lihtsalt udus (pilves) ja ei näe midagi.
Loodame, et ilm kõike seda võimaldab. On ju ikkagi vihmaperiood ja iga päev on korra ka päris korralikult äikest andnud. Aga vähemalt vihm on siin soe :)
Päev lõppes Coele ületee asuvas baaris kesköise õlle ja Rock’n’Rolli saatel.
 |
| Oh oleks seda ainult lennukis kuskile panna :) |
 | ||||||||
Rahvuslike nukkude kollektsioon võttis silme eest päris kirjuks, aga nii ilus oli ...
|
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar