teisipäev, 15. jaanuar 2019

Suur viisik

18.12.2018, teisipäev

Äratus 5.30, et kohe päikesetõusuga rahvuspargis olla. Peale kiiret hommikusööki bussi ja minema. Olime meie külakase esimene masin, mis safarile kimas. Kikitule, meie juht-giidile see meeldis, nägu oli naeru täis. Pargi väravas, peale turvamehega tervitust leidsime end taas safarilt. Esimesena siis lõvisid otsima. Eile nägime kahte emast lõvi ehk täna õnnestub ka isane ära näha. Ennem veel aga möödusime suurtest gnuu- ja sebrakarjadest, kes ühiselt hommikueinet näksisid. Ühtäkki elavnes Märten, kes vehkis käega ühes kindlas suunas ja kohe hommikul õnnestus meil ära näha safarite tõeline haruldus - must ninasarvik. Kõige rohkem ajas meid naerma, et nii suur loom püüdis meie eest end häbelikult kidurate põõsaste taha peita, mis tal ka suuresti õnnestus. No mängime siis peitust. Tema hiilib vaikselt põõsa taha, meie püüame teiselt poolt läheneda. Ja nii mitme põõsaga järjest. Lõpuks kadus ta aga lõplikult põõsastiku. Kohtumine oli nii ootamatu ja üllatus suur, et kaamerad unusid täielikult ning ninasarvikust saime kamba peale vaid ühe uduse ülesvõtte. 

Häbelik must ninasarvik
Mis seals ikka. Päeva alles poisike, liigume edasi. Veidi edasi leidsime lõvipere poseerimas. Jess, olemas. Siis tüügassead, buffalod ja tõeline kokteil erinevatest sõralistest, sarvelistest. Ühel hetkel, peale raadiosidet läks Kikitul kiireks. Buss lausa lendas safari maastikul, vahet polnud kas läbi kraavide või üle küngaste. Lõpuks selgus lennu vajalikkus. Kõrge rohu sees tõmbas hinge üks jahi lõpetanud leopard. Suurel lagedal väljal, leopardi läheduses oli vaid üks puu ning puu otsas ..... saakloom, mingi kitsekese näol, puu otsa "küpsema" riputatud. Vaatepilt missugune.

Savann, puu, leopard


Veidi maad veel edasi ja aina "ohtlikumaks" läks. Ühel hetkel märkasime eemalt meie poole liikumas viiepealist geparditekarja. Mis muud, auto seisma ja jälgime nende liikumist. Ei lasknud nad meie viibimisest nende teel end üldse häirida ja liikusid meist paari meetri kauguselt rahulikult mööda. Süga või nende selga läbi auto akna.

Seejärel terve suur ports jõehobuseid ja kimbuga krokodille ühiselt jões solberdamas. Ah jaa, korra sai ka bussiga end mutta kinni rammitud. Meie meespere inimjõust jäi väheks, et end välja kaapida. Õnneks olid lähedal saksa kutid oma džiibiga, kes meid välja sikutasid. Seega seiklus jätkugu. 

Ja taas kohe elamus. Eemalt paistis üks äsja murtud buffalo korjus ja seda järas isukalt üks hüään. Nämi. Noh ja aeg endalgi lõunat süüa. Ühe üksiku vihmavaripuu varju alla lõime tekid maha ja piknik alaku. Leopardiga kohtumise kogemusest inspekteerisime puud korralikult, et keegi seal juba ei puhka või ei varitse :). Kikitu võttis bussist välja piknikukorvi, mei sealt seest kanakoivad ja kohe ilmus silmapiirile kaks hüääni. Teisele poole viis raisakotkast. Ei tea millele nad lootsid?  Saaks ehk maitsta midagi eksootilist, näiteks suutäit eestlasest. Ei läinud õnneks. Keegi meist ei kavatsenud plaani võtta ja maha kärvata. Pigem taas loodusparki avastama. Taas lai valik igasugu sarvilisi ja kabjalisi. Ühel tõusul märkasime taas põnevat. Üks sitamardikas veeretamas üles mäge endast 20x suuremat pabulat, emasitikas kaksiratsi pabula seljas. Tõeline visa hing. Alf vaid kommenteeris, et tema järgmises elus see sitikas olla ei soovi.

Kuigi pikk päev ja see meeletu loksumine hakkas väsimusena tundma andma, tahtsime veel ikkagi ka elevandid ära näha. Alla ei anna. Ennem ei lahku, kui ka need nähtud. Jupp aega otsimist, aga kätte saime. Ühel hetkel leidsime endid Aafrika elevandi karja seas.

Nüüd küll aitab. Elevant - nähtud, lõvi - nähtud, leopard ja gepard - nähtud, ninasarvik - nähtud, buffalo - nähtud, kaelkirjak - nähtud ... nähtud ... nähtud! Tagasi oma laagrisse telkmajja, lõõgastav õhtuistumine ja ära magama. Homme taas vara üles, et siis Naivasha järvel väike paadisafari teha ja õhtuks taas Nairobisse jõuda.
Hea meel on tõdeda, et päev läks täielikult asja ette. Nägime ühe safaripäevaga ära kogu Maasai Mara "The great 5" ehk lõvi, elevandi, ninasarviku, leopardi ja buffalo. Kõigil ei pidavat seda õnne olema. Meil oli ja täname selle eest oma suurepärast giidi Kikitu't.
Kokkuvõtteks, päev kui National Geographicu dokfilmis.

Kõige lõppu rekkaamipaus ka, vast on kellelgi tulevikus kasuks. Safari tellisime Axis Africa Safaris'st http://axisafricasafaris.com/ ja giidiks oli ülilõbus, kuid asjalik Kikitu.

kolmapäev, 9. jaanuar 2019

Maasai Mara Park - Keenia näitab oma kauneimat külge


17.12.2018, esmaspäev
 
Täna algab siis safari seiklus. Üks selle reisi põhiatraktsioone. Hommikul taas algatuseks meile harjumatu keenialik hommikusöök ja siis tellitud mikrobussile. Bussijuht-giidiks ülilõbus Kikitu. Bussiks kõrgendatud kerega 9 kohalina Toyota buss, millel safari ajaks tõstetakse katus üles. Mis seals ikka, Kikituga sõbralikud rusikanukkide kokkulöömine koos tervitus "jambo"-dega ja 6–7-tunnine reis Masai Marasse alaku. Algul suht rahulik kulgemine mööda asfalti, aga mida edasi, seda auklikumaks ja kruusa-savisegusemaks tee muutus. Lõpuks, viimased paar tundi oli tee praktiliselt olematuks. Ukerdasime Maasaide aladel, savisel auklikul künklikul maastikul. Lisaks pea olematule teele, lisasid vürtsi Maasaide tekitatud tasulised "kontrollpunktid", mis tekkisid meie ette ootamatult tavaliselt ojade ületuskohtades. Teetakiste osas loomingulisusega kokku polnud hoitud. Ikka looduslikud ja käepärased vahendid, pika roikaga tõkke tekitamine üle tee, lihtsalt suure puunoti teele viskamine, kivid või käed laiali - jalad harkis keset teed seisev Maasai. Iga tõkke juures oli sõbralikus toonis tingimine ja bussijuhi poolt väikese meelehea andmine. Ühes sellises kohas oli see protseduur küll veidi pingelisem, kuna selle "teemaksu" nōudlejad olid suht pilves, aga lõpuks lahenes seegi üsna rahumeelselt, kui ühe teise auto juhid ka sekkusid. Mainimata ei saa muidugi jätta pea kogu selle teekonna meid saatnud tohutu avarus ja hunnitud vaated ning seda kõike pea 1500–2000 m kõrgusel üle merepinna.
Etteruttavalt üks foto järgmise safaripäeva piknikult, aga taustal on kenasti näha Toyota safaribuss pealt lahtikäiva katusega ja ees meie suurepärane giid Kikitu.
 
Seal kus algavad põlised Maasaide alad, lõppeb asfalt :)
 
Tohutu avarus Maasai Mara rahvuspargis.
Veel veidi loksumist ja lõppeks kohal. Majutus rahvusprgi piiril, telklinnakus. Elamine telkides, aga sõna telk saab siin täiesti uue tähenduse. Telgid ikka palju enamat kui meile harjumuspärane. Põhimõtteliselt tegemist paksemast presendist majadega, kus sees voodid, tualett ja dušširuum. Põrandal vaibad ja laes elektripirnid. Meil perega nelja inimese telk-maja. Alf oma kaaskonnaga teises. Peale majutust täna veel ka õhtune safari plaanis.
Klassikaline safaritelk. Pilti vaadates ärge unustage, et keskmine õhutemperatuur
28–30 kraadi, nii et telgis elamiseks igati sobilik.
 
Bussil katus lahti ja ülesse ning Aafrika faunat ja florat avastama! Safari väravas, kuniks bussijuht pargi külastamiseks paberid korda ajas, ründasid meid Maasaide naiste hordid, kes püüdsid nägu vastu klaasi meile igasugu kohalikke suveniire ja ehteid kaela määrida. Naljatasime, et nüüd teame täpselt, mis tunne on kaladel meie kodu akvaariumis. Nalja ja meie poolt teeseldud tuimust jätkus jupiks ajaks.
Maasai naised turistidele oma kaupa pakkumas rahvuspargi sissepääsu väravas.
Lõpuks siis pargis. Kohe esimestena hakkasid silma sebrade, gnuude ja erinevate gasellide ja kitsekeste karjad. Algus pole paha. Emotsioonid ja loodusvaated kerivad tempo ja ootused üles. Kikitu ütleb, et praegust me ei peatu ja kommentaare ta hetkel ei jaga, proovime kaugemal ära käia, et ikka kohe võimalikult palju näha. Selgitused ja loengud tulevat homme. Ootame põnevusega. Esimesed üllatused ei lase end kaua oodata. Esmalt hakkab eemalt silma üksik isapaavian. Ühel hetkel saab meie giid läbi raadiosaatja teada, et lähedal on peesitamas kaks emalõvi. Ja peagi olemegi kohal. Kaks emalõvi ongi rahulikult õhtut naudisklemas ja rahulikult poseerimas kohale tõtanud safaribusside kõrval. Ahhetamist,ohhetamist, pildistamist jupiks ajaks. Lõpuks üks emalõvi tüdineb ning eemaldub teise, veidi eemal oleva emalõvi juurde pikutama. Mis seals ikka, sõidame uusi kohti ja loomi avastama. Veidi maad ja taas uus üllatus. Üheksapealine kaelkirjakute pere uudishimulikult poseerimas õhtupäikeses. Tõeline vaatepilt. Veidi eemal ka pärdikute kari askeldamas. Veel natuke sõitu ning oh üllatust. Keset savanni jalutab jõehobu. Õnneks selgub, et läheduses on ikka üks ojalaadne asi ka. Kikitu kavaldab looma üle, teeb kiirema kaare talle vastu ning ühel hetkel on loom meil kenasti lähivaates. Võimas, aga kiire "paksuke" on see loom küll. Kui ikka oma kere kohta jalad käima saab, tuiskab mööda maad muljetavaldava kiirusega. Nagu Alf selle peale kostis - tõeline Keenia jooksja.
Sellega ka tänane safarituur lõppeb. Teel laagrisse veel mõned sõraliste-sarviliste karjad teed ääristamas. Sebrad on põhimõtteliselt nagu meil lehmad. Igal pool. Tagasi oma kämpi, õhtusöök, paar kohalikku külma õlut ja põhku. Homme terve täispikk safaripäev ootamas, äratusega juba 5.30, et päikesetõusuks pargis olla. Ootused on kõigil suured. Äge.
Muideks, kuu on siin Keenia taevas ka täiesti lagipähe, nagu pirn laes.
 
Tema kõrgeausus, loomade kuningas
 
Kaunid ja graatsilised, eriti õhtupäikese valguses

Tüüpiline Keenia jooksja :)
Erilist tähelepanu palun pöörata video lõpu osale, "loom peidab ennast põõsasse"




Sebra- ja gnuukarjad on looduspargis nii tavaline nähtus, et jäävad teiste kõrval kiirelt tagaplaanile. Tegelikult on nad aga toredad.



 
 

pühapäev, 6. jaanuar 2019

Nairobi, Kibera slumm ja "Hakuna matata!"

16.12.2018, pühapäev

Ärkame hommikul Aafrika laulu saatel. Naised lasevad oma mitmehäälsel jumalateenistuse lauluhäälel kõlada. Äge. Tekib tõeline Aafrika tunne. On pühapäeva hommik ja ümberringi käivad erinevad jumalateenistused. Ka kuskil ka meie hotelli sügavuses. Terve maja on laulu täis. Mis seals ikka, lähme sööma, et päevale vastu minna. Söögivalik üllatab. Naljakas sibulaga praetud kapsas, bataat, mingi kartuli taoline lilla mugul, siniseks keedetud munad. Õnneks pakutakse  võimalust saada ka omletti ning valikus veel arbuusiviilud ning värske pressitud mahl. Aga kohvi? Kohvi kasvatavale riigile omaselt...palun väga, pakume lahustuvat kohvi ja seegi ülilahja lurr. Ei nurise, maitsev ei ole, aga kõhu saab täis.

Alustame oma Keenia seiklust ekstreemselt. Alf on nädalaga tõeliselt kohanenud, kodustanud mõned taksojuhid ja tellinud meile esimeseks kogemuseks Kibera slummi elu- oluga tutvumise. Tegemist siis vaeste linnaosaga, kus väidetavalt elab 1 miljon, jah just umbes 1 miljon elanikku praktiliselt ilma vee ja kanalisatsioonita plekk-savi onnides. Kui Nairobis elab 4+ miljonit elanikku, siis neist pea 1/5 tõelises slummis. Täiesti omaette maailm. Koht, kuhu ei soovitata ühelgi turistil omapäi minna. Nii ka meie, võtame endile saatjateks kaks taksojuhti, kes omakorda kaasavad meiega slummi äärealalt ühe väga toreda noormehe, "giid-turvamehe". Ja seiklus alaku. Vaatepilt, mis avaneb, on esialgu masendav. Kitsad, tolmused, kohati porised, räpased tänavate võrgustik, mis ääristatud plekist, savist, puitmaterjalide jääkidest onnide ja "majadega". Uberikest poekesed ja töökojad. Solki ja prügi täis rentslid ning slummi läbivad jõekesed. Kääriv lehk kõikjal. Meeletu inimeste sagin...ja inimesed, rõõmsad, oma toimingutega seotud. Ühtepidi nagu masendav, teistpidi inimesi nähes, nagu nende jaoks loomulik ja isegi rõõmsalt argine. Jäigi kuidagi kahetine tunne. Samas hea meel, et selline koht elus ära nähtud. Ega teagi, kauaks seda maailma seal enam on. Juba praegu on näha kuidas päris linn sinna peale tungib ja riigi poolt üritatakse seda õnnetut piirkonda kaasaegsemaks muuta. Võib olla 10 aasta pärast pole sellest enam jälgegi. Nii arvasid ka meie taksojuhid.

Üldine vaade slummile, plekk-katused ja prügi.
Kohati jäi tunne, et nii kogu maailma plekktahvlid kui ka prügi on siia riiki kokku toodud.

Kohalikud argiselt toimetamas Kibera slummis.
Kirik, milles parasjagu peeti ka pühapäevahommikust jumalateenistust.

Jalgpallis nähakse vaieldamatult "väljapääsu".

 
Esiplaanil nö klassikalised Kibera ehitised, üleval paremal servas jooksmas valitsuse ehitatud nn sotsiaalkorteritega majade tagasein.

Asi, mis jäi meile tabamatuks. Vett napib ja kui seda isegi on, siis on see pigem hall või pruun, aga riided inimestel seljas on lumivalged. Eriti väikesed tüdrukud, kannavad igapäevaselt valgeid kaharaid kleite (meie kultuuriruumis kannavad selliseid vaid pruutneitsid :)) ja ka need püsivad valged, vaatamata punasele savi-liiva mängutandrile.
Ja nagu elus ikka, käivad vaesus ja rikkus käsikäes. Otse Kibera slummi kõrval laiub kaunis golfiväljak. Mis seal ikka, ka jõukam rahvas tahab elada :)
Pea Eesti rahvastiku suurune slumm nähtud ja tagasi kesklinna, kus vaja üle vaadata ka pealinn ise. Parim koht selleks on konverentsikeskuse katuselt. Linna panoraam pole midagi erilist, tavaline suurlinn.

Nairobi Konverentsikeskuse hoone, mille katuselt avaneb vaade kogu linnale. Pääse tuleb lunastada 500 kohaliku (KES) eest = ca 5 USD. Alguses liftiga ülesse, siis natukene mööda koridore ja treppe ukerdamast ja mida hekki, sihuke läbi metallvõre vaade.
Kuid siis selgus, et on veel üks uks ja veel üks trepp ning vaade katuse tipust oli tõesti seda väärt.

Nairobi panoraam oli kaugelt kenam ja suurlinlikum, kui seda näitas hilisem tänavatel liikumine.
Päeva teise elamuse saime õhtupoolikul, kui tegime peale väikest puhkust veel ühe tiiru linna. Leidsime kohalike busside väljumise tänava. See vaatepilt mis seal avanes, oli omaette vaatamisväärsus. Meeletu sagin. Sajad kohalikud bussid sagimas ja otsimas kliente. Bussisaatjad ukse küljes rippumas ja kisamas ning valmis sind igal tingimusel bussi viskama, vahet pole kas sa sõita tahad või mitte. Ja muidugi bussid ise olid omaette vaatamist väärt. Igaüks võõbatud omaette "sõjamaalingutesse". Disaini ja keevitusimesid seinast seina. Ja loomulikult, ega ka rahvast puudu olnud. Seega üks meeletu kaootiline sagimine busside ja inimmassi vahel. Ka juba liikuvatesse bussidesse tõmmati rahvast peale. Vaatasime, et ise kaelapidi kuskile alla ei jääks ega end ühel hetkel suvalisest bussist teadmata suunas sõitmast ei leiaks :)
Video vaatamisel lisage siia mahe soe tuuleke, mis puhub ca 33-35 kraadises õhus, süsihappegaasist tiine õhk, kisa-kära ja kõik maailma lõhnad ning haisud.

Kirjade järgi sõidavad kõik bussid Mombasasse. Absoluutselt iga bussi etteotsa on suurelt maalitud Mombasa :)
Elamusi seega esimeseks päevaks juba kuhjaga. Selle peale paar külma õlut kesklinna kolmanda korruse terrassil vaatega linnale oli ainult tervistav päeva kokkuvõtteks.
Läbi pimeduse hotelli, et siis homme suunduda juba kolmepäevasele safarile. Seiklused jätkuvad.

Veel infoks. Liiklus on siin vasakpoolne. Ikkagi endine Inglise asumaa. Seega võtab esialgu ikka harjumist siin liiklussaginas tee ületamine ja õigelt poolt taksosse istumine. Ikka ja jälle tikud juhiuksest sisse trügima. Esimesed suahiilikeelsed väljendid oleme ka selgeks saanud:
Jambo! > Tere!
Karibu! > Tere tulemast!
Pole-pole! > Rahulikult-rahulikult, aega on :) Tark ei torma
ja loomulikult "Hakuna matata!" > Pole probleemi, mida kohtab siin igal sammul ja mille ütlusena tegi lähiminevikus kuulsaks tüügassiga Pumbaa Lõvikuninga loost.



pühapäev, 16. detsember 2018

Tallinn-Frankfurt-Nairobi

15.12.2018, laupäev
 
Ning tulebki alustada, et me teeme seda jälle. Aga seekord avastame musta mandrit. No ja kust kohast ikka alustada, kui mitte jooksjate kodumaalt...seega, Keenia. Ja mis seal salata, alati on meile meeldinud ühe luuletuse salm, mis on tekitanud Aafrika avastamise soovi:
"Mind kohutavalt huvitab
kuskohas neeger suvitab,
et juba maiks või juuniks
ta päevitab end pruuniks?"

9500 km Lufthansaga lõunasse ja kohal. Nii lihtne see ongi.
 
Lennujaamas tempel passi ja "Welcome to Kenya". E-viisa sai eelnevalt kodus vormistatud, mida ka pingsalt juba Tallinna lennujaamas uuriti. Muideks, esimene väike tagasilöök Keenias oligi piirikontrollis, kui teatati, et Triinu eest tuleb ikkagi viisalõiv (40 eurot) maksta, kuigi viisareeglid väitsid, et 16 aastased (kaasa arvatud) ja nooremad on sellest vabastatud. Viisaametnik nõudis aga, et tuleb maksta, ka 16-aastase eest. Väsinud ja uues võõras kohas, ei jaksanud enam ka vaielda. Maksime ära. Tore oli see, et viisa eest olid valikus kõrvuti 50 USD, 40 EUR ja 35GBP. Ühegi ametliku kursiga need suurused omavahel ei suhestunud ega klappinud ja soodsaim oleks olnud maksa naeltes. Neid meil polnud, andsime 40 EURi, ikka veidi odavam kui 50 USD :). Hiljem taas hotellis üle kontrollides, selgus ikkagi, et Triinu eest poleks vaja olnud maksta. Põhimõtteliselt tehti ära. Aga mis seal ikka, vähemalt kohal ja seiklus võib alata.
 
Hotelli kaudu tellitud taksojuht oli sildiga "Missis Triinu Lamp" kenasti vastas, tervitas meid "Jambo!" tervitusega (kohalik tervitus) ning peagi ka kenasti hotellis. Alf, kes nädala jagu juba siin seigelnud, meid rõõmsalt kohaliku napsuga tervitamas. Muljete vahetus koos kohaliku napsuga (midagi viinataolist, aga päris normaalne) ja peagi ka ära magama. Ikkagi pea 20 h Tartust siia seigeldud ja suht sooda olek, sest eelmine öö on vahele jäänud. Toad. Keenia 3 *= meie x tärni. Puhas, aga väsinud. Vannitoas on vaid külma vee kraan. Sooja vett saad vaid duššist, mis on mingi jublakas seinal ja peaks tootma külmast veest sooja. Kas see ka toimib, pole veel katsetanud. Akendel ees ühekordsed klaasid, mis lasevad mõnuga tänavamüral toas kõlada. Samas pole hullu, väsimus on suur ja vajume rampväsinult unele. Homme avastame siis Nairobit ja plaanis on külastada ka kohalikku Kibera slummi. Head ööd!

Kohalik Keenia viin, millega Alf meid esimesel õhtul tervitas
ja millega reisi jooksul kohtusime veel nii mõnelgi korral.
Aitab ka kõhutõvede profülaktikaks ;)



3* hotelli san-sõlm, alumisest kraanist saab külma vett,
ülemine vidin annab sooja vett.
 
 

teisipäev, 27. detsember 2016

Tagasivaade esimesele päevale rannas

PÜHAPÄEV, 25.detsember 2016
Esimene täispikk rannapäev

Öö möödus lainetemühina saatel. Mõnus on nii magada küll, kui lahtisest aknast voogab sisse ookeani hääli ja hõngu. Ka hommikusöögid on fantastilised ja mitte just niivõrd menüü pärast, aga vaate pärast. Otse rannaterrassil vaatega ookeanile. Jood hommikuteed või kohvi, mekid kõrvale värskeid puuviljaviile. Muidugi ka muna igal hommikul, kas praetult või omletina. Märten igastahes keeldub juba munast täielikult.
Mis siis muud kui randa, päikest endasse neelama ja loomulikult ookean, kus vesi nagu vannis, nii umbes 28 C. Kuna tegu ikkagi ookeaniga, siis ujumisest ei tule suurt midagi välja. Lained on päris suured ja ujumise asemal saad hullata ja võidelda lainetega. Ei kurda, ka see tegevus on päris lõbus. Lapsi muidugi ilma järelevalveta jätta ei taha. Kuna vesi on nii mõnus, siis lapsi on üsna keeruline veest välja saada. Ka esialgu veidi heidutanud lained, on omaks võetud. Paar pisikest õppetundi saavad nad ka esimese päevaga. Korra paar peksab suur laine nad vastu liivast kallast ja mõlemad saavad väikesi kriimustusi. Korra kaotavad nad aga valvsuse ja lainete tekitatud tagasivoolu hoovus kannab nad kaldast eemale. Õnneks mitte midagi hullu, aga valvsuse mõttes õppetund.
Ega selle palavusega kaua rannas olla jõua. Otsustame pealelõunase aja veeta meie rannast ligemale 3 km eemal asuvas Hikkaduwa kesklinnas ja tutvuda sealse põhirannaga. Mnjaa. Linn suht mõttetu ja näotu arhitektuuriga. Täis hotelle ja külalismaju ning kohvikuid ja poekesi. Lisaks meeletu sigin-sagin. Ka rand ei jäta mingit erilist muljet. Palju rahvast ja kohati ujutamatu rannajoonega. Mingi nii nimetatud korallrahnu serv ka, kus surfarid saavad omi tegevusi toimetada. Nähes kõike seda, oleme rahul, et võtsime oma elamise siinse ranna äärealadele. Meil siin ilus lai liivarand, vähe rahvast ja rahulik olme, hea põhi vette minekuks, armas ja mugav hotell. Kõik see kogetud, otsustame, et jalutame pikki randa koju tagasi. Korraga märkame inimesi vee servas sagimas. Lähemale minnes näeme ka põhjuse. Nimelt on rannavette "jalutama" tulnud merikilpkonnade neljaliikmeline pere. Kolm suurt ja üks noor. No on ikka pirakad küll. Suurim oma 1,5 m pikk. Huvitav, kui palju  selline veel kaaluda võiks. Rahvas ümber kilkab ja mõned rumalamad kohalikud püüavad üht kilpkonna kuivale sikutada. No ei õnnestu sellist purakat kuhugi poole sikutada. Too ujub suurimas rahus ise kuhu tahab.  Hästi rahulikud loomad. Ei lase endid üldse häirida ümbritsevast. Teeme ka ise mõned pildid neist ja saame katsuda neid kilbist ja loibadest. Väga mõnus pehme nahk on. Täielik elamus tänases päevas.
Jätkame koduteed, kus linna piires on vee ääres ka kiviseid takistusi, no ei ole siin kohati head randa. Meie kant on ikka ranna mõistes paradiis. Tagasi jõuame pimedaks.
Väike külm õlu, lastega täringumängu, veidi blogimist ja ongi esimene rannapäev läbi. Homme taas.

Iga pidu saab ükskord otsa ...

Ja läbi ta ongi. Kahjuks ja natukene rõõmuks ka. Õhtusöögil tunnistasid kõik, et natukene tahaks juba koju ka. Näeme peatselt ☺!
Lõpuõhtusöök
Mixed ChopSuey ehk seljanka Sri Lanka moodi, hautis, kus segamini krevetid, kalmaar, kana, kala, siga ja kõik muud jäägid 😊, aga imemaitsev
Samal ajal kui Märten snorkeldas, ...
... käisid prouad ilusalongis.

Just niimoodi, kondiauru jõul, saadakse kohalikud katamaraanilaadsed paadid vette
Vobla "tehas"
Kohalik kaluriküla paadisadam
Suur rahvas, neid jagub kõikjale. Sildid ja kohalikud muutuvad kohe nendekeelseks 😊






esmaspäev, 26. detsember 2016

Päevad olid kiired ja jäime vahepeal kirjutamisega maha. Kes vahepeal ainult pilte vaatamas käinud, siis nüüd on kirja ja vastavate päevade alla ülesse saanud ka Buddha hambatempli külastus Kandys, rongisõit üle mägede ja teeistanduste ning safari muljed.