Sihanoukville - päev 12

Viimane päev rannas. Kahju, hakkab ka see etapp reisist lõppema. Samas, kõik oleme suhteliselt kärsanud olekuga ja rannas otsitakse lebotamiseks varjulisi kohti. Tagasihoidlikult jäetakse päikese kätte kärssama vaid üksikuid kehaosi. Otsustame , et teeme hommikul ennem suuremat päikest ka ühe mereretke kajakkidega. Vaid Alf otsustab "ranna-eestlaseks" jääda ja saadab meid pidulikult merele. Võtame suuna   2,3 km kaugusel meres  lösutavale väikesaarele. Algul on nende kajakkide taltsutamisega jupp tegu. Kerged "munakoored" tahavad lainetes ja tuules  omasoodu sõita. Lõpuks veidi harjudes, taltsutame need ära. Pool tundi sõudmist ning oleme saarel. Saare asukateks on üks khmeeri pere. Kingime lapsele mõne kommi ja asume džunglisse kasvanud saarekest mööda rada uurima. Täiesti sõgedad eestlased. Me teeme seda paljajalu, kuna plätud jäid randa. Kõnnime lehesegusel rajal teadmata, kas meid võivad ka mingid ohud varitseda (ämblikud, skorpionid, maod jms). Läheb õnneks. Vaid Aire saab ühelt punaselt sipelgalt hammustuse. Mõned ilusad merekarbid rannast taskusse ja tagasisõidule.
Veidi veel rannas ujudes, mõnd kehaosa päikeses kärsatamas, hakkame ka otsi siin rannas kokku tõmbama. Täna õhtuks peame jõudma mõni kilomeeter eemal asuvasse "pidude ja patu pealinna" Sihanoukville. Kuna meil suur osa reisist liigutud mööda veeteid, siis otsustame traditsiooni jätkata ja teeme kaupa paadi takso mehega. Kaupleme algselt ülepakutud 50$ hinna 25$ peale, jäädes kokkulepitud ajaks sõitu ootama. Lõpuks on vennike kohal ja teatab, et esimene pool sõidust tuleb ikkagi tuk-tukiga teha. No ei saa aru. Miks ei saa eemalt paadiga siia sõita? Lõpuks paadi juures. Suur puust kaluripaat. Purret ei kuskil. Kahlame kotid pea kohal  nabani vees paati ja merereis kahe poisikeseohtu paadimehega algab. Veidi loksumist ja olemegi Sihanoukville rannas. Taas ei mingit randumispurret. Üks poistest viskab ankru põhja, teine juhib paadinina rannaliiva suunas. Lained on üsna kõrged ja ankur ei pea hästi. Tulemuseks viskavad lained paadi risti ja täiega rannaliivale põhjapeale kinni. Meie saame küll kenasti maale, aga paat on lootusetult rannaliival kinni. Algab paadipäästmise operatsioon, mis sarnaneb jõumeeste võistlusega. Õnneks tuleb mitu rannas peesitavat meest veel appi. Iga randa pahiseva suurema laine kaasabil saame lõpuks paadi sentimeeter haaval merre tagasi. Sobime küll jõujurakateks. Nüüd läbi tuk-tuki meeste armee hotelli poole. Hotelliks taas kaasmaalaste hotell, Beach  Road Hotel. Hotell suht ranna lähedal, peatee ääres. Hotellil lehvimas ka suurelt Eesti trikoloor. Väliselt suht korralik asutus, aga toad veidi väsinud ilmega, tahaks juba remonti. Siin kohtame päris palju kaasmaalasi. Tundub, et popp koht kaasmaalaste seas.
Egas midagi, väike ujumine hotelli basseinis ja linna homsele bussile Phnom Penhi pileteid hankima. Paari normaalsema firma bussipiletid otsas, aga ühele siiski saime. Seega homme hommikul kell 8.45 bussile. Nüüd aga kohalikku sööki mekkima. Seekordsed nuudlid lihaga osutusid maitsvaimaks, mida senini elus söönud oleme.
Siis poodi, kilose rummi järgi. Poest väljudes kilkas Alf rõõmsalt, et näe terve kilo rummi hotelli ühe koksi hinnaga. Juhhuu! Tagasi hotelli, et teha rummi seltsis ettevalmistusi õhtuseks pidu ja patupealinna tiitlile õigustust otsides. Tund, poolteist hiljem olemegi rannarajooni tänavatel. Pattu saaks teha küll, kui seda otsiks. Teistest eristuvaid khmeeritüdrukuid on üksi või juba kaaslasega liikumas näha küll. Mitmed khmeerionud pakuvad nagu pooljuhuslikult marihuanat või kangemat keemiat. Pidupealinna tiitli puhul oleks arvanud midagi enamat. Rannapromenaadi kõrtsud paugutavad tümakat omajagu ja tantsu ning melu on ka, aga oleks enamat arvanud. Sellest hoolimata leiame ise ka öös tantsu ja seiklusi. Nii mõnelegi meist jäi öö lühikeseks.

Fakte ka. Kambodžas on ametlikult käibel kaks valuutat: kohalik riel ja Ameerika dollar. Suhe 1$ / 4200 rieli. Pangaautomaadid väljastavad vaid dollareid ja vähemalt turistidega arveldatakse dollarites. Kuna münte käibel pole, siis väiksemate summade puhul, mis on alla dollari arveldatakse rielides. Näiteks kui peaksid arvest tagasi saama 25 $ senti, antakse sulle 1000 rieli.

Puhkus jätkub - päev 11

...hommikul ärgates, polnud eileõhtusest kohaliku "viski" mekkimisest rannas häda midagi. Ju siis oli normaalne kraam. Kohustuslik hommikune ujumine. Vesi ei karasta, ronid nagu vanni ligunema. Ja taas rand... päike....ujumine. Eilsest olid juba mitmed kohad haiged. Kellel selg, kellel kintsud, kellel muu piirkond. Vaid Coe kilkab ringi, ise punane kui vähk, et temal pole häda midagi. Alf ja Henno lasevad endale päikeseloojangu kalapüügi kohalike poolt kaela määrida. Järjest enam otsime varju päikese eest ja vahepeal vees veidikenegi jahutust otsides. Lootusetu. Vesi on soe kui supp ja meie hulbime kui frikadellid seal sees. Ainuke külm asi on õlu, mida vahele rüüpame. Lõunaaeg võtame taas rannas kohaliku khmeeritädi käest vardas grillitud kaheksajalad ja kalmaarid ning kõrvale külm õlu.

Peagi viiakse Alf ja Henno paadiga saare alla kalale. Coe, Inks ja Aire, võtavad ette jalgsimatka pikki randa loodusesse. Super ilusad kohad. Liivarannad , sekka metsatukad, laavakivi paljandid kaldapealsel, mida meri ja tuuled on aja jooksul vorminud eriskummalisteks vormideks, tekitades monumentaalseid moodustisi. Loodusel on hea kunstnikukäsi. Kahjuks tõdeme, et on ka selles suunas näha esimesi samme tulevaseks kinnisvavraarenduseks. Läbi džungli oli näha tee-ehitust ranniku poole. No eks mõne aasta pärast on ka siinpool juba hotellidest palistatud rannikuala. Kohalikelt hiljem kuuleme, et see ala oli veel hiljuti sõjaväe käsutuses.

Alf ja Henno said oma õhtuse kalapüügiga ligemale kolm kilo kala. Ka mõne üsna eksootlise. Teha aga polnud nendega midagi. Ise neid ju ei grilli, purki ka ei pane. Seega jäi vaid püüdmisrõõm ja kohalikele teadmine, et "barangid" (valge inimrass) püüdsid neile kala ja maksid ka veel selle lõbu eest.

Mis seals ikka, teeme veel siin viibitava viimase õhtusöögi kohaliku menüü valikuga ...ning plaaniga ka väike õhtune kohalik jook mererannas....aga peale korralikku kõhutäidet valdab kõiki suur tappev rammestus.  Eks kuumus ja päike on oma töö teinud. Vaatame üksteisele uniste nägudega otsa ja pilgud ütlevad vaid üht, "magama".

Fakte. Kambodžas pole lahutus tabu. Lahutus on lubatud, kui lähed külavanema juurde ja annad teada, et abikaasa peksab või pole andnud vähemalt kolm kuud seksi. Kui külavanem selle fakti heaks kiidab, on lahutus toimunud.

Ka abiellumine on lihtne. Leiad armsama ja kahe päeva pärast vōid abielu sõlmida.

Tavapärane rannalõuna

Mehed päikeseloojangu kalapüügil

Saaki kogunes üle 3 kg. Khmeerid said hea diili, valge mees maksis raha paadisõidu ja kalapüügi eest ning andis püütud kalad ka neile.

Muljeid rannast

Nüüd siis veidi sekka ka rannapuhkust. Vanad kondid tahavad ju ülessoojendamist. Nagu mere ääres kombeks, ennem hommikusööki, kohustuslik ujumine. Meri nagu supp. Vahet pole, kas oled vees või väljas.
Peale hommikusööki meie randa, aga Henno sügeleb jooksma. Sõge, aga mis teha, las siis läheb. Saadame Henno teele sõnadega, et otsigu üles ka lähim pood, kust õhtuks väike rumm rannas istumiseks osta. Baaris pakutav 4$ koks on suht lurr ja läheks meid tundes ka lõppkokkuvõttes suht kalliks. Seega Henno luurele ja meie peesitama. Tunni jagu hiljem saabubki puruväsinud "luuraja". Olla ära käinud lähima mäe otsas ehk 6 km sinna ja teine sama palju tagasi. Viimased km olla ikka väga raskelt tulnud, peaaegu, et kulmudel roomates. Ainuke asi, mis elule tagasi tõi, olid kaks kannu külma õlut. Need on vähemalt siin suht odavad, 1$ kann. Luureandmed, lähim pood on umbes 1,5 km eemal külas. OK, õhtune matk on paigas.
Edasi. Päike....ujumine...päike.... jalutuskäik piki randa...ujumine...päike...ujumine... külm õlu...ujumine....grillitud kaheksajalad....õlu...mango....päike...ujumine....massaaž...ujumine...päikeseloojang merre. Igav eks? Enamuses päike ja ujumine vaid.
Ainus, mis siin veidi rahu häirivad, ongi massaži, pediküüri, paaditripi ja nänni pakkujad. Lõbus seik ka sellega. Korraga seisab Coe ees väike murjamist poisike, pakkudes punutud käevõrusid 3$ tükk. Coe tahab aga kaelakeed. Pole probleemi, kohe punun, aga see maksab 5$. Coe vastu, OK, aga 3$ eest. Poiss, no-no-no,5$. Coe 3$, poiss vastu 5$. Coe teeme siis kesktee 4$. Poiss OK, 4$ ja coca baarist. Coe vastu, et see teeb ju ikkagi kokku 5$....ja sedasi pea 10 min. Poiss alla ei anna ja Coe ka mitte. Lõpuks jääb äri katki. Poiss läheb Alfi juurde ja teatab talle, kui tahad, teen sulle pika kaelakee 2$ eest ja kui homseni kannatad, siis saad kaelakee baarist ostetud ühe coca-cola eest. Coele ei andnud 5$ sentigi alla ja Alfile lubas coca eest ja palju pikema kaelakee. Kõva müügimees. Eks näis, kas homme see ka Alfini jõuab.
Ennem õhtusööki vaja nüüd rannaromantikaks valmistuda, ehk käia poes, et väike rumm koolaga osta. Mis seals ikka, pikki rannapromenaadi küla poole minema. Rannapromenaad on valmis ja ümberringi veel tühjus, ootamas kinnisvaraarendusi lähiajaks. Mnjah, sellist rahulikku bungaloromantikat vist mõne aasta pärast ei leia ka siit enam. Karta on, et sellises ilusas rannas on varsti suured hotelliketid kerkimas. Aga see selleks, meil vaja tänane õhtu veel üle elada. Peale mõningast pimedas kõmpimist leiame külapoe. Kangematest jookidest saadaval vaid kolme sorti kohalikku viskit. Mis seals ikka, võtame ühe prooviks, vast ei tapa. Siin pidavatki kõik kangemad napsud olema viski nime all, ükskõik mis sisu pudelisse valatakse. Poearve 4$ - selle eest siis üks suur viski ja kaks suurt coca-colat. Võrdluseks, et baarist saab sama raha eest ühe 4cl kokteili. Tagasiteel, meie küla vahele jõudes leiame vahetult ennem meie bungaloid kolm pisipoodi, kus ka välismaa napsu osta saaks. No kuradi Henno,.....saada veel teda luurele.
Õhtusöök rannakohvikus. Super. Kõik võetud mereannipraed viisid keele alla.
Edasi. Sume, sooja briisiga öö, laineloks randa, küünlad ja ... kohalik viski koolaga, mis oma maitselt ei meenutanud vähimalgi määral viskit, pigem mingit vanilla maitselist meile veel tundmatut jooki. Aga juua, praegust konteksti arvestades, kõlbab. Kas ka hommik seda kinnitab, seda näeme...?

Puhkus alaku - päev 10

Puhkus alaku :)

Grillitud kaheksajalad ja kalmaarid on ranna lõunaks

Iluprotseduurid rannas - massaaž,, maniküür, pediküür, karva eemaldus ... mida iganes hing ihkab

Otres 2 rand Sihanoukville'i lähistel

Päike läks tuttu

Kohalik elu ja pikk tee puhkusele - päev 9

Täna peaksime siis Siem Riepist ära sõitma, et suunduda juba rannikule, Sihanoukville, väikesele rannapuhkusele. Vahetult ennem tuk-tuk'i saabumist tuli aga Inksi telefoni sõnum, lend on edasi lükatud kaks tundi. Hea, et nüüd tuli. Hullem kui oleksime lennujaama jõudnud ning alles seal teada saanud. Väike, suht mõtetu lennujaam, kus poleks midagi teha ja istuks suures palavuses oma kottidel. Hetkel istume mõnusalt Tokay Guest House varjualuses ja vestleme Jim'i ja M'iga (eestlastest hotelliomanikest abielupaar) kohaliku elu teemadel. Muideks see nimi, Tokay, pole tulnud mitte kuulsast veininimest, vaid siin elavatelt gekodelt, keda kutsutakse tokaydeks. Ka siin aias pidavat neid elama aga kahjuks ei õnnestunud seekord kohata.

Seega, täna suht tegevustevaene päev, kui välja arvata hommikune jalutuskäik piki jõeäärt äärelinna agulis. Tõeliselt kontraste täis. Suur vaesus, lihtsus ja kohatine rämpsuuputus. Samas inimesed rõõmsad ja sõbralikud. Majad koosnevad pilbastest, plekist ja palmiokstest, kus mõneruutmeetristes "onnides"  elab mitu sugupõlve. Kui Vietnamis on lubatud perre kuni kaks last (enamate laste puhul maksad trahvi), siis siin pole haruldased kümme ja enama lapsega pered. Aga lapsed on nunnud. Lehvitavad ukseaugust või sõidavad rattaga mööda ning hõikavad meile rõõmsalt "Hello!". Huvitav on ka see fakt, et lapsed on tihti parajad kriimud ja murjamid, aga  koolisärgid on neil alati puhtad ja lumivalged. 

Üleüldse on kambodžalane suht muretu rahvas, kes elab põhimõttel, üks päev korraga. Ega raha nad ei kogu. Kui saavad kätte, kulutatakse see ka pea kohe ära. Töötegemine pole kohustus iseenesest. Harvad pole juhused, kui tööandjale helistatakse ja öeldakse, et täna ei saa tööle tulla, kuna on "tähtsamaid" tegemisi. Kui ka tööle jõutakse ja töölõik kätte näidatakse ning öeldakse, et see maksab 5 dollarit, siis rohkem ei tehta ka. Päevaraha ju käes ja enamat pole vaja ju teha, mis siis, et edasi rabeledes, teeniks enam. Ka valgete inimeste kohapealt on neil arvamus, et valged ka oma kodumaal vaid pidutsevad, söövad restoranides ning loobivad raha tuulde. Kui kohalikele seletad, et valged rabavad kodus meeletult tööd teha, koguvad raha, et vahel puhata ja selle eest reisida ning reisil "rahaga laiata", siis seda nad ei usu ja vaatavad arusaamatu pilguga otsa.  Ja tätoveeringuid kandvad naised on neile täielik arusaamatus. Sama kehtib ka "ameerika stiilis" vehkivate naiste kohta.

Mehed pole kodustes asjades otsustajad. Nemad peavad eelkõige perele raha koju tooma. "Kodukuninganna" on maja kõige vanem teovõimeline naisterahvas. Tema otsustab rahaasjade üle, toidu üle ja kogu majapidamise üle. Emal on õigus oma  lastelt enda tarbeks sisse nõuda mingi protsent teenitavast sissetulekust, mida lapsed kohusetundlikult ka teevad. Seega teatud määral matriarhaat.

.... Aga tagasi lendama Sihanoukville. Kaks tundi hiljem tuk-tukiga lennujaama. Lend niigi juba hilinenud, saame teate, et taas väljumine hilineb. Keegi täpsemat infi ei jaga. Tšehhidest seltskond on kuulnud, et lennud on edasi lükatud riigi peaminitsri külastuse tõttu Siem Reapi (tema lennu tõttu muud lennud edasi lükatud). Teised kuulnud, et see lennuk mis pidi meid Sihanouki viima, on jätkuvalt Phnom Penhis rikke tõttu startimata. Oli mis oli, lōpuks ligi 1,5 h hiljem teatatakse, et algab lennukile minek ja 40 min hiljem oleme rannapuhkuseks Sihanoukvilles. Lennujaamas algab suur hinnavaidlus taksojuhtidega. Kumbki pool esialgu alla ei anna. Nemad pakuvad meile 50 $ kahte taksot, meie pakume, et mahume ühe suure peale ja 20$ eest. Lõpuks keerame seljad ja asume astuma jala lennujaama värava suunas, lubades tuk-tukiga edasi sõita, teadmata, et värava taga on tühi pime öö ja võsa. Samas see liigutus mõjus, peagi kuulsime selja taga taksiste hõikamas: " okey-okey, 20$ and one big taxi". Enda teadmata ähvardus mõjus ka kohalikele taksojuhtidele. 

Lõpuks üle kolme tunnist hilinemist, pimeduses rannas. Otres 2 rand on 5-6 km linnast väljas, suht küla, kus ka teed praktiliselt puuduvad. Taksost pidime mõned meetrid varem väljuma, sest auto jäi lihtsalt põhja peale kinni. Suurimad majutused on bungalod ja paar väiksemat hotelli...veel. Meie ühine arvamus on, et 5-6 aasta pärast on siin kõrgumas suur hulk luksushotelle. Rand ja meri on super ilusad. 

Meie pesaks siin saavad Elephant Garden Resort bungalod kolmeks ööks. Super, otse rannas. Astud oma palmiokstest bungalost välja, kümme sammu ja kukud otse 27 kraadisesse merre. Nüüd siis bungalos, ööhääled, merekohin, tähistaevas.... Mmmm, ees ootab väike rannapuhkus.

Kõik kassid magavad tugitoolis ehk peitepilt eelmisest õhtust, leia pildilt Inku

Kambodža kinnisvaraturg

Kohalik turg

Elektrinäidu teatamine on puhas rõõm

Lendamine Kambodža moodi, lennukitäis inimesi lastakse lihtsalt lennuväljale lahti ja igaüks valib omale sobiva lennuki, meile meeldis see

Rollerid, siidifarm ja kohalik puhkus

Väidetavalt on Kambodžas 2,5 miljonit rollerit, millest kolm olid täna meie käsutuses. 

Nii ta oli. Hommikul oli "eestlaste" hotelli ees kolm rollerit. Kuna ametlikult ei tohi barangid ( valge inimene kohalike kõnepruugis) ilma kohalike lubadeta sõita, ei ole asjast ikkagi probleemi. Kohalik politsei on paari rendi firma poolt ära ostetud ja politsei ei kimbuta seega (väidetavalt). Tegelikult ei pidavat ka pea 90 % kohalikest mopeedi lube omama, kuigi kõik sõidavad. Nii, et mopsi selga ja kohalikku elu avastama. .... aga teades, milline liiklus siin on, siis ainuüksi sõit ise oli seiklus omaette. Ja mis seal salata, Alf oligi seikluse alguses üsna paugu lähedal, kui üks Land Cruiser talle ootamatult suurema õigusega ( kohapeal loomulik tegevus) küljepealt ette keeras. Asi lõppes terveks jäänud tehnikaga ja kontidega, aga väike marrastus oli tagatud, ka rolleri peeglikinnitus vajas pisiremonti. Lõpp hea, kõik hea. 

Tänane tegevus. Siidifarmi ja siidi käsitöötehase külastus. Super kogemus. Kuidas siid ussikese seest kätte saada ja kuidas see lõpuks  eriliseks siiidikangaks saab on pikk ja väga keeruline protsess. Austus tegijatele. Loomulikult oli tehase lõpus suur pood. Kallid kliendid ostke, ostke nüüd... ilusad asjad küll, aga tänud, ei läinud õnge.

Edasi. Sõit järve äärde, kus kohalikud käivad puhkamas ja kuhu tavaline turist ei satu. Jepp... Üleval kaldapealsel tellid kohalikud grillitud toidud (erinevad kalad, konnad, kanad, nende rupskid) ning alla järve äärde etno stiilis varjualute alla vaipadele istuma ja oma toitu ootama ning järve vaadet naudisklema. Ja kui ujuda tahad, palun. Vesi on soe, aga täiskasvanutel pole kombeks end lahti riietuda. Pole kombeks. Mehed ronivad vette viigipükste ja triiksärgiga, naised oma T-särgis ja pikkades pükstes, samas kui täiesti paljaid lapsi nägime küll. Naljakas on see, et eelnevalt ei võeta vahel asjugi välja. Seega, tagajärjeks on tihti see, et peale ujumist pannakse kivile kuivama taskus olnud rahatähed. Samas pole ju ka probleemi. Temperatuur on kõrge ja asjad kuivavad ruttu. Toidud tellitud, söödud,  ujumas käidud ja kohalike etnorand nähtud. Elamus missugune ja linna poole tagasi. Viimane päev ikkagi Siem Riepis, seega ka veel kesklinna ja sekka väike poodlemine Night Marketil. Ah jaa, ennem käisime veel ka elamise lähedal (äärelinn) kohalikku elu uurimas. Elamuse jättis kohaliku koolipäeva emotsionaalne ja kirju lõpp.

Nüüd siis istume siin oma " eestlaste" hotellis. Muljetame elust omanikega ja rüüpame väikest rummi. Tõdeme, ametlik osa reisist hakkab läbi saama. Homme lennukisse ja edasi juba ookeani äärde, Sihanoukville ranna-äärsesse bungalosse. Kolm päeva rannapuhkust ootab. .... "naised, rand, restoran, muusika- mina olen täiesti terve mees ja tahan kõike seda saada..."

Eelmisel õhtul külastatud rahvusliku muusika ja tantsuõhtu

Siidiussid, söövad kolm päeva jutti ja siis neljanda päeva magavad, see, kel pea püsti magab, need, kes sirgu, söövad

Siidiussi kookonid ja kuidas tekib siidikiud

Veel üks pilt söömisest ja kohalikust söögist

Angkori templid, pildid

Angkori templites tuli tõdeda, et tegu on tõeliselt ebamaiste ehitistega.

Veel ääremärkusena, et kui kellegi on plaanis Angkori templeid külastada, siis nõuded riietusele on ranged. Nii meestel kui naistel peavad kaetud olema õlad ja jalad kuni allpole põlvi. Ilma taskuteta lühikesed sportpüksid kvalifitseeruvad aluspüksteks ja nendega peamistesse templitesse sisse ei lasta. Seetõttu jäi meie jalgratturil paar maja seestpoolt vaatamata. Kahjuks. Enne kolmandat maja ostis sõber Coe endale elevandipüksid ja laenas sõbrale välja ning voila!, tere tulemast majja.

Vaade Angkor Wati kõrgeimast tornist

Angkor Wat tempel

Tuhande aasta tagune tapeet, iga pilt räägib oma loo

Bayon'i tempel, millel algselt oli 54 torni, igal nelja suunda vaatavad näod. Tollal oli khmeeri impeeriumil sama arv (54) provintse ja näod sümboliserisid kuninga pilku oma alamate üle

Preah Palilay tempel Angkor Thomis

Ta Prohm tempel Angkoris

Ta Prohm tempel Angkoris