Sri Lanka kohalik ühistransport, esialgu bussid

Teisipäev, 20 detsember 2016
Sigiriya-Kandy.

Otsustasime, et tuleb ka kohalikku ühistransporti proovida. Kuuldavasti on see siin meie mõistes üliodav. Vaadates kaarti ja uurides kohalike käest ning arvestades meie edasist marsruuti, selgub, et üks hea võimalus on seda teha nüüd, liikudes Sigiriyast edasi Kandysse. Ja selleks saab kohalik bussitransport. Mnjaaa. Bussid on meie mõistes uunikum. 50-date, 60 -date aastate tüüpi, India päritolu Tata ja Lanka Ashok Leyland firmamärki kandvad urnid. Aga kihutavad pidevalt tuututades, nagu pöörased.

Ärkame hommikul veel viimaste vihmahoogude saatel. Perenaine pakub hommikusöögiks banaaniga täidetud rottisid (ei ole rott, hoopis kohalikku pannkooki nimetatakse nii) ning erinevaid puuvilju. Kõht täis, asjad pakitud, hea pererahvaga  jumalaga jäetud, astume bussipeatuse poole, mis pole muud kui lihtsalt külapoe esine. Kui bussi näed liginemas, tõstad käe ning buss võtab su peale. Bussigraafikule ei saa üldse pihta. Peaks iga poole tunni tagant käima. Poe ette jõudes tervitab meid rõõmsalt eilse õhtusöögi majaperemees, kes ise on ka tuk-tuki mees. Väites, et just 2 min tagasi läks buss, nii kahju, et maha jäite, uus tuleb alles poole tunni pärast, aga kui me tahame siis, võib ta oma tuk- tukiga meid peale võtta ja väidetavalt äsja lahkunud bussi jälitama hakata!? Vaatame Inksiga üksteisele veidi mõistmatult otsa ja laiutame käsi, no milleks? Ronida neljakesi maksimaalselt kolme inimest mahutavasse rollerisse koos oma kõigi kompsudega ja püüda mööda Sri Lankat meeletult kihutavat " killerbussi". "No, thanks" . Jääme parem uut ootama. Egas meil ju kuhugi kiiret ka pole. Sätime end poe juurde ootele. Lapsed uurivad ananassi hingeelu ning teeme paar sümboolset ostu poest. Korra jõuab elevant meist turiste vedades mööduda ning ahvid omi akrobaatilisi trikke õhukaabli otsas demonstreerida, kui uus buss ongi kohal. Ei läinud kümmet minutitki eelmisest bussist. Bussikonduktor suunab meid bussi ja sõit Tata uunikumiga mootorimöirates algab. Kõgepealt Dambullasse, kus peame ümber istuma järgmisse bussi. Piletihind neljale 140 ruupiat ( 90 eurosenti) !!! Dambullas sokutatakse meid maha peatänava ääres, kus üks kohalik püüab sokutada meid mugavamasse ja väidetavalt konditsioneeritud väikebussi. Meile see "valgete turistika" ja rikkama koorekihi variant ei meeldi. Jääme endale kindlaks ja otsustame lõpuni traditsioonilise bussivariandi kasuks, kus ainsaks jahutavaks õhuvahetuseks on bussi avatud aknad ja uksed. Pea kohe ongi meie Kandysse suunduv "tõeline" kohalik buss ees. Suured kotid bussijuhi kõrvalolevale mootorikattele ja ise  kitsastele, aga suht mugavatele istmetele. Konduktor müüb piletid, mille selle otsa hinnaks (120 km) on kokku 380 ruupiat (2,5 eurot). Müstika! Neljakesi, kus igaühe kahe bussisõidu hinnaks kujuneb 60 eurosenti ja praktiliselt Tartu-Tallinna ots.
 Ees on  ootamas eelmise bussi tunniajasele sõidule lisaks kolm tundi sõitu, bolliwoodi discotümaka saatel, mida lastakse bussi pagasiriiulitele paigutatud suurtest kõlaritest. Nagu sellest veel vähe oleks. Ühel hetkel astub keset bussi ja täpset Coe kõrvale üks kohalik munk, kes hakkab tamburiini laadse instrumendi tampimise saatel oma muusikasse pitkitud sõnumit täiel häälel ette kandma. Ja nii pea pool tundi järjest. Õnneks kuskil kümnendal minutil vabaneb üks istekoht eespool, mille Coe kohe kiirelt hõivab vabanedes nii otse kõrva karjumisest. Loomulikult päädis see etteaste sooviga saada inimestelt annetusi. Nii mõnigi poetas rahanumbri tamburiini sisse. Raha käes lahkub munk bussist. Ju  siis järgmisesse bussi sõnumit ja õnnistust viima.
Edasine ligemale 3,5 h kestnud reis sujus ootamatusteta. Külad, põllud, džunglitukad, sigin, sagin maanteel. See on siin Aasias huvitav, et teedel tänu suurele sagimisele on kiirused madalad ja umbkaudu 100 km läbimisele võid julgelt arvestada ligemale 3 tundi.
Lõpuks üheks ilusamaks Sri Lanka linnaks kutsutud Kandys kohal. Linnadele kohaselt meeletu sagin. Nii kui bussist maha saad, kohe tuk-tuki mehed platsis ja pakuvad sulle oma teenust. Üks tubli tuk- tuki mees valitud, algab sõit mäe otsas asuvasse perehotelli. Need tuk-tukid on hullud relvad. Ronivad nagu põrnikad üles mäge ja ei tee teist nägugi, kuigi me oleme seal maksimaalselt kolme inimest mahutaval relval neljakesi ning veel rasked kotid hunnikus taga lisaks. Juht ka. Mäe tõusunurk nagu Jakobi mägi Tartus, aga tuk-tuk ainult rühib vapralt ülesse poole.
Hotellis väike lõõgastus ja vastu pimedat (pimedaks läheb siin kella 6 paiku), alla linna õhtustama ning õhtuse linnaga tutvuma.
Homme aga juba põhjalikum tutvus linnaga. Selleks oleme endale ka tuk- tuki tellinud, kes meid siis mööda vaatamisväärsusi sõidutab.

Sigiriya, Lion Rock fortess ja vihmapüha

ESMASPÄEV, 19. detsember 2016

Sigiriya nagu mainitud, on pigem külake keset rohelust. Suurim vaatamisväärsus on siin, millepärast siia kogu maailmast kokku sõidetakse, UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud Lion Rock ehk 5. saj. lõpus isatapjast kuninga Kasyapa poolt ehitatud kaljukindluse jäänused. Lugu lühidalt järgmine. Kasyapa oli tema isast valitseja üheöö vallatus ja seega mitte täieõiguslik tulevane valitseja. Valitsejaks oleks pidanud saama tema poolvend. Võim aga oli ahvatlev. Nii oli omal ajal Kasyapa isa tapnud oma õe, et võimule saada. Kasyapa omakorda tappis võimule saamiseks oma isa (koostöös tapetud tädi mehega, viimane oli elus ning ihkas naise kaotuse tõttu revanšši). Kartes aga kättemaksu, rajaski Kasyapa endale uue kuningalossi Sigiriyasse 200 m kõrguse kalju otsa ja tõi pealinna  staatuse Sigiriyasse. Selline õndsus kestis aga 19 aastat. Poolvend, kes ise oli põgenenud Kasyapa kättemaksu kartuses Indiasse, oli kogunud kokku armee ja tuli nüüd ise kättemaksuretkele. Ühel hetkel olidki vaenuväed Sigiriya all vastakuti. Kasyapa väejuht aga osutus reeturiks ning andis ühel hetkel oma meestele taganemiskäsu. Kasyapa, nähes, et on lahinguväljale üksi jäänud, lõikas endal kõri läbi. Nii sai üks epohh läbi. Kuningaloss sellisel kujul lõpetas tegevuse ning see sai sajanditeks budistlikuks kloostriks. Praegu on aga sellest hiilgusest järel vaid vundamendikohad ja tiikide ning purskaevude jäänused. Vaadata on sellegipoolest ning kujutelmad omaaegsest hiilgusest on võrratud. Vaatamisväärne ja proovilepanek on ainuüksi kalju otsa ronimine. Vajab tublist pingutamist. Samas vaatad, millises konditsioonis ja vanuses inimesi sinna ronib, paneb ikka imestama. Eriti just kohalikud. Väikestest beebidest kuni raukadeni.

Lion Rocki kalju on muljet- ja aukartustäratav. Ainuüksi tippu minek võtab tunni.

Pilvesudu ja peatselt algava vihma tõttu jäi meie vaade küll ahtamaks kui muidu, kuid ikka oli äge.

Ei teagi, kas meie õnnetuseks või õnneks on tänane hommik osutunud pilviseks ja suduseks. Õnneks kindlasti see, et päike ei lajata lagipähe ja kalju otsa ronimine selle võrra lihtsam. Õnnetus samas, et pilvedega kaasnev sudu ei lase nautida ülal kaasnevat lõputut vaadet. Kaugem avarus kaob sudu sisse. Sellega aga asi ei piirdu, hapuks aga läheb alles. Ühel hetkel avanevad taevaluugid ja vihma hakkab pahinal sadama. Ehedat sooja troopilist paduvihma. Õnneks leiame ühe kaljuorva, kus veedame ligemale tunni, vaadates pilvede ja vihma mängu džungli latvades. Õnneks tekib hoogude vahele väikesi pause, mide me saame vahelduva eduga kalju otsast alla ronides ära kasutada. Suht märjaks saame siiski. Lõplikust läbiligunemisest päästab meid tee veeres kliente ootav tuk-tuk (kolmerattaline motorollerist takso Aasias), kes meid 250 kohaliku (1,7 eur) eest elamisse viskab.
Kuna vihmahood ei lõppegi, jääme täna kodusteks ja loobume plaanitud Pidurangala kloostri ja kalju külastusest. Mängime toas lastega Uno kaarte ja vahel piilume õue, et jälgida ahvide ning vöötoravate tegevusi. Korra külastab meid ka paabulindude paar ning mingi huvitav karvane elukas, kes on nagu roti ja tuhkru ristsugutis. Lisaks elab paar maja eemal ka üks elevant, kes päevasel ajal turiste mööda küla sõidutab. Seega elu nagu loomaias. Mati Kaal on veel vaid siit puudu.

Leia pildilt 3 ahvi. 

Õhtusöögi teeme naabrimehe, meie majaperenaise venna, juures. Nende ema on valmistanud imematsva kanakarri, koos võrratu salati, hautatud türgiubade ja porgand kastmega. Sööme sumedas öös palmiokstest katuse all kõhud mõnusalt punni. Täname lahket pererahvast ja tuppa põhku. Uinume jätkuvate vihmahoogude saatel. Inksile jääb üksnes arusaamatuks, et vaadates Lion Rocki pärandust ja aasta algul Kambodžas Angkor Watis nähtu, et kuhu ja kuidas see tsivilisatsioon on kadunud, kes selliseid ehitisi on rajanud? Vaadates tänast aasia "ehituskunsti", siis kohalikud selle tsivilisatsiooni järeltulijad ei saa küll kohe kuidagi olla.

Dambulla koobastempel ja jõudmine Sigiriyasse

PÜHAPÄEV, 18. detsember 2016

Kui ikka puhkus ja see kas mere ääres või basseiniga hotellis, siis see algab ikka ujumisega. Nii ka siin, basseinis. Aga see on kõigest sissejuhatus pikka ja eeldatavasti emotsiooniderikkasse päeva. Täna lahkume Negombost, et võtta suund sisemaale, eesmärgiga jõuda Sigiriyasse, kus asus ka omal ajal lühikest aega riigi pealinn. Ennem aga, kui teele asume ka korraks veel ookeani äärde. Lapsed keelduvad ilma lahkumast. Soojades lainetes möllatud, aeg kiirelt asjad pakkida ja tellitud autole istuda. Korralik konditsioneeriga auto, koos juhiga terveks päevaks läheb meile maksma 8000 kohalikku( 51 eurot). Plaanis ka ära vaadata teele jääv Dambulla koobastempel. Kui olime ligemale kolmveerand tundi sõitnud, teatab autojuht, et siit väga kaugele ei jääka elevantide kasvandus ja seal saab neid katsuda ja nende seljas ka sõita. Jääb vaid veidi üle kümmne kilomeetri kõrvale pöörata. Maksab 2000 kohalikku nägu. Mida teha? Kindlasti turistipüünis. Samas lapsed saaks neid imposantseid loomi lähemalt uurida ja ka korra seljas ratsutada. Mine tea kas isegi kunagi seda veel vanas eas teha saab. Seega otsustame alluda pakkumisele ja riskime. Muidugi tuleb välja, et taas on Aasia kilomeetrid pikemad, kui Euroopas. Keerutame ja keerutame mööda erineva tasemega teid aga lubatud elevante ikka ei kohta. Pärast ligi tunnist sõitu teatab autojuht suht rahulikus toonis, et nüüd pole enam kaugel, umbes 12 km veel. Midaa!?  Lõpuks kohal. Tuleb välja, et tegu elevantide turvakoduga, kus kasvatatakse orbudeks jäänud vantse. Raha makstud ja algab turistikonveier. Ruttu jõe äärde, et mulistavat vantsi vaadata. Aaa tahate teda ka veega pritsida. No ruttu jalad paljaks ja ronige vette. Nii, nüüd pritsige teda veega ja kratsige teda tühja kookosekoorega. Ma teen teist pilti kah, andke ruttu kaamera siia. Nii, ruttu veest välja, jalad kraani all puhtaks ja ruttu vantsile selga. ...ja-jah kohe ronime. Ei ärge te kõik korraga. Ennem lapsed, siis teie. Uuh lõpuks ise ka vantsil seljas. No ei ole mugav. Jalad tuleb hullult harki ajada, et laiale turjale end mahutada ning vantsi selgroog käib täpselt minu sabakondi peale. Ja kui see mürakas õõtsudes liikuma hakkab, ei jää muud üle kui oma tagumik käte jõul  üles vinnata ja pool sportvõimlejalikult see 250 m ring läbida. Egas enamat poleks ka tahtnud. Vähemalt tehtud ja elevandi seljas sõidetud. Märten ostis veel putkast korviga elevandiküpsiseid ja saime neid ka toita. Tuli välja, et meie vantsi nimi on Pooja ning ta on 30 aastane (keskeas rahulik elevant). Mis siis ikka, autosse ja edasi nüüd siis kohalike " killerbussidega" võidu Dambulla poole, et ennem päikeseloojangut jõuda ära vaadata ajalooline koobastempel. Tempel asub kaljujalamil ja sinna jõudmiseks on vaja ronida mööda treppe ja kaldteid ligemale kilomeeter. Aga vaev tasub end ära. Aegade jooksul on sinna viide erinevasse koopasse kohalikud valitsejad lasknud valmitada sadu budha kujusid, küll istuvas, seisvas, lamavas, palvetavas kui nirvaanas olevas asendeis. Mõni valitseja pole ka end unustanud ning ka enda kuju sinna vahele nagu muuseas sokutanud. Aga see koobastes olev atmosfäär, kujud ja laemaalingud on vaatamisväärt elamus. Meie sealviibimisele andis ilmet veel päikeseloojang mägede taha ja selle värvidemäng kloostritaustal. Sekka ka puudeotsas mängivad ahvid.

Dambulla koobastempel päikeseloojangul.

Buddha kujude vahele "eksinud" kuninga kuju.

Buddha kujud ja laemaalingud. Lisage siia veel kividest õhkuv soojus (õues permanentselt üle +30 kraadi sooja) ja viiruki imal lõhn. Omamoodi elamus on garanteeritud.

Pimeduse saabudes jõuame alla. Autojuht ootab, et edasi liikuda nüüd juba Sigiriyasse, kus ootab meid ees kaks ööd väikeses peremajutuses poolenisti dzunglis.
Lõpuks peale pikka ja väsitavat päva kohal. Autojuht nõudis ka väikest tippi lisaks, ju see siis siin kombeks. Pererahvas üli sõbralik ja naeratav. Majutusasutus ise koosneb  kahest majakesest kummaski kaks tuba. Ja ega see linnake ka ise, vähemalt pimedas just kõige suurem tundu, pigem vist tegu rohkem dzunglisse uppuva külakesega. Ka peatänav  oma madala asustusega ja suuresti pilpaarhitektuuriga napilt sada meetrit pikk.
Kuna päev pikk ja me suuresti veel hommikuse söögiga, kui lõunaks paar banaani välja jätta, siis ennem magamaminekut sööma. Mida muud ikka võtta, kui kohalikku, ehk riis kanakarriga ja kalakarriga. Inks võttis prooviks kohalikku mochiitot. Sai aga mingite lehtedega segatud õrnalt rummi meenutava segu. Niisama juua ei kõlvanud. Märtenilt veidi sekka Cocat laenanult kõlbas küll. Minu kaks külma purgiõlut olid igatahes kindlapeale minekud. Muideks kohalikus mõistes (ja tegelikult meie mõistes ka 😊) on siin alkohol kallis. Inksi " mochiito" maksis 500 (3,3 eur) ja minu ühe õlle hind tuli 550 (3,6 eur), samas suur ports kana karrit maksis 360 (2,4 eur).
Lõpuks kõigil nälg kustutatud ja pea ka magama. Homme siis põhi vaatamisväärsus Lion Rock ehk endine kalju valitsejalossi varemed.

Buddhale on kombeks viia lootoseõitest kimpe. Samas tuleb päris pikk tee mäkke ronida, mille jooksul siis ahvid inimesi ehmatades paljud neist kimoudest endale saavad ja ära söövad.

Sigiriya peatänav, turiste jalutav vants, killerbuss, tuk-tukid, rollerid, autod. Ja see on veel imeväikese küla tänav.

Negombo

LAUPÄEV, 17. detsember 2016

Esimene täispikk päev Sri Lankal. Kuna ajavahe on 3,5h ja pikk lend seljataga, pole esimese hommiku ärkamine just kõige reipam. Meie, "vanad" saame end jalule kella 9.30 paiku ja sedagi äratuskella abil, aga lapsed on ikka täitsa soodad, erti Märten. Isegi ujumast basseinis keelduvad. Meie Inksiga aga teeme hommikuse karastava ujumise ning peale hommikust söömist juba ookeani äärde ujuma.

Vesi on soe nagu supp 😊 Tund ja kauemgi lainetes möllata pole mingi küsimus

Teel randa loomulik sundsuhtlus  kohalike teenusepakkujatega, kas siis söögipoolise või ekskursioonide kohapealt. Kui viisakalt ja resoluutselt "ei" ütled, on suhtlus suheldud. Mōned kavalamad, aga tikuvad nagu muuseas ligi, uurivad kust pärit, ajavad juttu igasugu asjadest ja nagu muuseas jutu sees teatavad, et äkki tahad osta ekskursiooni vōi taksoteenust. Kui leebud, oled konksu otsas ja siis juba keerulisem lahti saada. Eilegi oli lõbus seik. Tänava ääres müüs üks kalur oma mereande. Märten loomulikult tahtis neid saadusi uurida, mis lõppes sellega, et pidime tema hurtsikut ka külastama. Nädati räbaldunud perealbumit ja poolpõdurat vanaema, keda tuli ka kätelda, veidike juttu maailma asjadest ja nagu muuseas pakkumine homme paadiga kohalikule kanalile ja jõepeale sõitma minna. Me viisakalt loomulikult ütlesime, et mõtleme ning kuna me just saabusime ja oleme väsinud, siis peame veel üldse plaani oma tegemistes. Tõusime viisakalt ja lahkusime. Aga me ei tea, kas kohalikud on iga valge inimese taha oma luurajad pannud. Täna hommikul, kui hakkasime randa minema, oli jumala suvalises kohas järsku see sama vennike meie ees, tervitas meid rõõmsalt oma vigases inglise keeles ja tuletas meelde, et ta pakkus meile eile paadisõitu. Viibutas kanali servas loksuva paadi suunas, näitas sõpra, kelle paat see on ja teatas, et teeb meile " veery goood praisss", mis pidavat olema 2-3 korda odavam, kui hotellide poolt pakutav. No võta sa kinni, kas ka nii on, turu uuring ju tegemata selle teenuse osas. Veidi veel tigimist ja saime hinna meie rahas 20 euro juurde(3200 kohalikku) neljale. Mis seal ikka, riskime. Nii kui nii võiks ju täna midagi ka peale ranna teha. Linn ise ju suht mõttetu. Paadisõidul lubati aga 2 h jooksul näidata kohalikku eluolu ja jõel põnevat linnustikku ning "alligaatoreid". Lõime käed ja leppisime pealelõunase aja sõiduks kokku. Vahepeal aga randa. Lapsed merre ja Coe rahavahetust otsima, sest lennujaamas ei julgenud kohe suuremat summat vahetada. Võta aga näpust, lähipiirkonnas pole ühtegi ametlikku rahavahetust, vähemalt ei hakanud silma. Lõpuks ühest suuremast hotellist vastav koht sai leitud, aga võta näpust. Kui kuulsid, et ma ei ela seal hotellis, ei tohitivat nemad mulle vahetada. Ei saanudki aru, mis kuradima seadus see on? Kui hiljem oma perehotelli omanikule kurtsin, et otsime võimalust rahavahetuseks, ütles too, et pole probleem. Võttis telefoni ja peagi oli "rahakuller" ise platsis ja soodsama kursiga, kui ametlikud kohad. Kuid kohe saime jälle meenutuse, et oleme Aasias. Telefonitsi edastas peremees meile kursiks 1 euro eest 157 kohalikku. Veerand tundi hiljem, kui kuller isiklikult kohale jõudes uuris, mis rahatähed meil on, siis 50-euroste peale vangutas pead, et suuri rahatähti vahetab teise (loomulikult kehvema :) ) kursiga ja üleüldse on vahepeal dollar tugevnenud ja euro nõrgenenud ning 155 kohalikku raha 1 euro eest on maksimum. Ikkagi parem kui mujal ja lisaks raha "koju" kätte ka toodud.
Kokkulepitud ajaks vedasime end kanali äärde. Eemalt oli juba meie "kaluri" lehvitamas näha, poolhambutu naeratus näol. Lastele vestid selga, meile neid ei jätkunud ja seiklurikas paadisõit võis alata. Paadiomanik mootorit juhtima ja meie "kalur"  vööri juhendama. Kahju, kuidas kohalikud oma kanalist ei hooli. Kohati oli see üks prügiväli. Seda leidus nii vees, kui kallastel, sekka imekaunis loodus. Õnneks jõele jõdes, see enam nii troostitu polnud. Sealsed loodusvaated avaldasid muljet. Nägime ka meile lubatud eksootilisi linde ning "alligaatoreid", mis tegelikkuses osutusid 1,5 meetristeks varaanideks. Väga ägedad elukad. Üllatavalt lähedale lasid nad end meid oma paadiga. Floora-fauna nähtud ja tagasi. 2 h asemel oli see küll napilt üle tunni, aga vahva oli sellegipooles.
Mis muud, kui tagasi randa. Märten nõudis, et peab enne pimedat veel lainetes möllata saama. Nii ka läks. Lained umbes meetrised ja vesi soe kui vannis, 27-28 kraadi. Lapsed ja ka ise saime pea tunni jagu lainetes kuni nõrkemiseni möllata. Alles suures hämaruses ronisime veest välja.

Srilankalasest kaluri paat, kanuulaadne, tugijalaga katamaraanilaadseks disainitud ja hiiglasliku purjega.

Tagasiteel hotelli võtsime ühest kohalike söögikohast kaasa õhtusöögi, nuudli kanaroa ja mereanni riisiroa. Märten nõudis ka grillitud kalmaari. Ka see sai võetud. Kogu see hunnik imemaitsvat toitu läks neljale maksma alla 10 euro (1400 kohalikku). Vastukaaluks, kui eileõhtune turistikas söömine läks 40 eurot. Vahe mitmekordne. Ah jaa, alkohol, ka õlu, on siin eraldi poodides ja nii sama marketites seda ei saa. Seega väike õlu õhtuks, tuli leida eraldi poest.
Kõht punni ja väike õlu kõrvale. Ja mida lapsed veel tegid? Loomulikult basseini ujuma!
Homme aga juba edasi. Ees ootamas Sigiriya, oma Lõvimäega ja Dambulla oma koobas pühakojaga. Suurem seiklus alaku.

Meie "reisikiiks" 😊 Võimalusel püüame alati pilgu heita ka kohalikule surnuaiale. Need on enamasti väga kõnekad.

Triinu õpetas Sri Lanka kassipojale täringumängu, loodetavasti läheb kassil seda edasises elus vaja. 

Teel Sri Lankale, Negombo rannas

REEDE, 16. detsember 2016

No nii, me teeme seda jälle. Seekord aga koos lastega. Nemadki juba piisavalt suured, et end seiklustes proovile panna. Teine pōhjus ka. Lihtsalt keeruline on ilma nendeta  enam kuhugi kaugele minna. Ei jõua neid süüdistusi lihtsalt enam kuulata: "teie jälle lähete, aga meie peame siia külma ja tatise ilmaga koju jääma". Seekord aga Sri Lanka. Ei olnud teadlikult valitud koht. Lihtsalt hea hinnaga lennupiletid saime ja lend türklaste rahvusliku lennufirmaga.

Viime neli seljakotti reisile

Teatud hulk suviseid riideid seljakotti ning punuma. Autoga Riiga ja sealt juba lennule. Lend läbi Istanbuli, kolm tundi lennujaamas hängimist, mis päädis muidugi sellega, et Inks kustus ennem uuele lennule minekut ja keeras end ootesaali pingile kerra magama. Poleks ju lugu ühti, aga magama heites oli antud ootesaali osa pooltühi. Ühel hetkel aga täitus see paksult inimestest ja kohti nappis. Inks aga magas "ülbelt" üle pingi kangelasund. Mingid eestlased läksid mööda ja teadmata, et me ka ise kaasmaalased oleme, kiristasid Inksi suunal kõvahäälselt hambaid. Siit moraal. Ära arva, et sa kaugel olles oled seal ainus eestlane ja kellegi kohta kõvahäälselt kommentaare loobid.
Lõpuks taas lennukis ja nüüd juba suund India ookeani suunas ja lennuajaks märgitud 11 h! Oma üllatuseks aga saame teada, et me ei maandu otse Sri Lankal, vaid teeme ka tehnilise (nii nad seda nimetasid) vahemaandumise Malediividel. Mis seal ikka, kui nii siis nii.

Malediivid Turkish Airlinesi aknast.

Aga miks seda "tehniliseks"nimetati, ei saanudki aru. Tegelikus on see, et ühe lennuga viiakse rahvas laiali kahte kohta. Üks osa reisijatest ronis peale 8,5 h lennukist Male lennuväljal maha ja need kes Colombosse jõuda tahtsid, istusid lennukis ja vahtisid vesiste suudega, kuidas atollisaare ümber helesinised lained mänglesi ja ootasid oma edasilendu. Lõpuks taas rattad maast lahti ja nüüd küll juba suund Sri Lanka suunas. Viimane pilk õhust maalilistele korallriffidest Malediivisaartele ning 1,5 h pärast puudutasid rattad juba Sri Lanka palmidest lokkavat maad.
Esimene asi mis vastu nägu lõi oli suur ja niiske lämbus. Nahk läks hetkega niiskelt kleepuvaks. Pole hullu küll harjub ära. Viisaprotseduuri viis läbi suht tülpinud ja üleoleva ilmega ametnik, mis kestis napilt 5 minutit. Pass läbi aparaadi, see näitas, et viisapaberid korras ja riigile ka lõiv tasutud, kleepsuviisa passi, tempel peale ja "welcome to SL". Lennuvälja esisel ühes pangaputkas ka esimene rahavahetus ja ruttu taksosse, et esimesse ööbimisaika jõuda. Pea 24 h järjest reisitud ja tahaks jala lõpuks sirgu lasta. Ees kaks päeva aklimatiseerumist kohe kõrval olevas Negombo linnas.
Asjad tuppa ning ruttu ujukad jalga. Saaks ennem peatselt saabuvat pimedust veel ookeani ujuma. Mmmmm. Liivarand, ookean, lained ja vesi..... nagu vannis. Lained muidugi võimsad. Algul ehmatas ära, kas julgebki minna. Kui vette saime, polnudki nii hull. Ettevaatlik tuleb olla, aga õnneks merre ei tassi. Ujumisest ei tulnud küll midagi välja, aga lainetes hullamine oli tegevus omaette. Märteni saime pea tund aega hiljem veest välja ja pigem selle klausliga, et kohe läheb pimedaks.

Väike päikeseloojangu suplus India ookeanis

Veel väike jalutus linnavahel. Söögiks mereandidest õhtueine ja hubasesse perehotelli SummerSideResidence tagasi. Päris mõnus kohake, kõrvalisel tänaval kohe Hamilton kanali ääres. Kuna ka hotellil on oma väike bassein, siis mis te arvate, mida Triinu ja Märten hetkel  siin sumedas õhtus teevad...?
Eeh, poolmagamata öö ja pikk reis annavad tunda. Eestis kell 19.00, siin 22.30. Tuleb magama minna...eks homme näe, kuidas meil siin edasi läheb. Head ööd, külma Eestisse.

Kuna meri ja isegi ookean on kiviviske kaugusel, siis õhtusöögiks loomulikult mereannid.

Viimati koju jõudes läks nagu tavaliselt, kiire argipäev neelas meid hetkega.  Tavapäraselt olen kodus pärast reisilõppu lisanud ka ühe ülevaatliku ja kokkuvõtva pildigalerii. Teen siia pesa valmis ära, lubadusega panna pildid seekordselt reisilt tagasijõudes.

Tore on aga see, et vähem kui aasta ja me oleme Aasias tagasi. Sedapuhku siis jõulud Sri Lankal 😄

Ja hakkabki siis seekordne Aasia seiklus oma programmiga lõpule jõudma. Jääb veel poolteist päeva siinmail viibida, mis kujuneb suuremalt jaolt tagasisõiduks retke alguspunkti ehk Ho Chi Minhi. 

Nagu mainitud, kujunes öö Sihanoukvilles suhteliselt lühikeseks. Alfile ja Hennole veel kõige lühemaks. Kõigetipuks kaotas Henno ranna ööklubide vahel seigeldes mingil hetkel oma Ho Chi Minhi turult ostedud " kallihinnalised originaal Clarks'i"  nahkplätud.   Ei jäänud muud üle, kui tuli leida uued, et hotelli saada. Lahendusena osteti lihtsalt tuk-tuki mehe jalast 1$ eest ära tema sinised plätud, mis sest, et need 3-4 nr väiksemad olid. Vähemalt midagigi jala otsa pista.

Ennem hommikust bussipeale minekut, et Phnom Penhi lennujaama (230 km) sõita, otsustasid Coe ja Inku ikkagi veel korra ka merevee ära proovida ning kiire varahommikuse (6.30) ujumise teha. Mere äärde jõudes, oli näha mererannal jõmisemas veel viimaseid öiseid pidutsejaid. Värskendav ujumine tehtud ja kiire hommikusöök tänavaäärses kohvikus ning oligi aeg hotelli naasta, et kiirelt veel asjad pakkida ja end hotelli ette bussiootele sättida. Coe otsustas ka veel üle kontrollida, kas teised reisikaaslased on ärganud. Alf magas poolpärani uksega oma toas "kangelasund" ja oleks kindlasti bussile mineku sisse maganud. Suure raputamise peale võttis lõpuks ikka jalad alla. Henno ja Aire toa ukse taha jõudes, vaatasid ukse tagant vastu eelpool mainitud sinised tuk-tuki plätud. Esmapilgul ehmatas Coe ära, kas äkki vale tuba. Argliku koputuse järel kõlas seestpoolt Aire tuttav hääl: " jaa-jaa, sisse!". Küsimuse peale, kust need plätud ukse taha said, tuligi lugu päevavalgele.

Buss pidi hotelli ette tulema kell 8.00, aga jõudis siinsele piirkonnale omaselt kella 8.30 paiku. Ette vuras 12 kohaline väikebuss, millega ka Phnom Penhi suunas liikuma hakkasime. Alf sai oma pinginaabriks väiksemat kasvu kohviku ja pagarikoja omanikust keskealise khmeerihärra, kes ei suutnud ära imestada, kui suur see Alf on ja surus end kohalikele omaselt rõõmsameelselt Alfi ja bussiakna vahelisse pea olematusse istmetühimikku. Mõnus sell oli. Rääkis suht soravat inglise keelt ning suurem osa teest sai tutvustatud vastastikku oma maa elu ja kombestikku.

Peale nelja tunnist loksumist, signaalitamist ja meile harjumatut liikluskultuuritamist lõpuks Phnom Penhi lennujaamas kohal. Mis seal ikka, aeg hüvasti jätta Kambodžaga ning suunduda taas Ho Chi Minhi ehk " kommunistlikku" Vietnami. Super lend. Vietnam Airlines lennuk oli mugav, laiade istmetega ja isegi 2 h lennu juures pakuti sooja toitu ja mis oli lennukitoitu arvestades, isegi maitsev.

Õhtuhämaraks Ho Chi Minhis kohal. Viimane õhtu üldse siin reisil kohapeal. Väike tiir taas turule, et veel kingitusi osta ning ka kohaliku toidu naudisklemine hotelli juures olevas tänavaäärses kohvikus. Alf sööb mõnuga ja leiab, et Kambodža köök oli väga maitsev, aga Vietnami oma on veelgi rikkalikum ning maitsvam. Inks lisab, et kambodžalane on lahke ja tore, aga vietnamlane on veelgi lahkem ja rõõmsameelsem. Kas ka päriselt see nii on, jäägu igaühe enda kogeda ja otsustada. Aga meie reisiseltskonna ühine kogetu on hetkel selline.

Shoppamine tehtud ja kõht taas head ja paremat täis, saabub suur rammestus. Eks selles mängivad suurt rolli eilne lühike öö, möödunud päevad, kuum ilm ja päike. Reisimahlad on väljas. Henno ja Aire keeravadki ära põhku. Alf, Inks ja Coe otsustavad veel teha väikese jalutuskäigu backpacersite pidutänaval. Tuju ei teki ja silmis sära pole. Mis seals ikka, otsustame ka ise ära magama keerata. Ka homne öö ei pruugi kõige lihtsamalt minna. Terve öö lennukis ja magamine istuvas sundasendis ei ole päris magamine, pigem vegetatsioon ja une teesklemine. Seega head ööd.

Hommik. Kuna lend läheb alles 16.30, otsustame veel linna minna. Korra käib mõte peast, et külastada veel käimata Vietnami sõja muuseumit, aga loobume. Aega jääb väheks ja môned kingid tahavad veel otsimist ja ostmist. Teel turule läheme läbi pargi. Seal käib Tet'i laat ehk siis Hiina uusaastalaat ( nagu meil jõululaat). Laada kaubaks põhiliselt kõiksugu lilled ja muud dekoratiivsed taimed ning puud. Jõulukuuse asemel erikujulised mandarinipuud. Äge ja ilus kogemus. Edasi turule. Turg kihab taas. Kõik püüavad sulle oma kaela määrida. Kui ei kauple oled loll. Loomulikult püütakse  sulle algul ikka suht kirve hinnaga asi kaela määrida. Kuna võõrkeele oskus on kesin, siis kirjutatakse summa taskuarvutiga. Sina raputad pead ja ütled " no- no -no". Seepeale annab tema sulle arvuti ja sina kirjutad oma pakutava summa. Meie pakkusime oma enamasti 2-3 korda madalama. Seepeale tegi müüa enamasti ülihaput  nägu ja püüdis sulle väita kui hea ja " originaal"  see on. Seepeale tegi tema oma uue madalama taskuarvuti pakkumise, siis meie oma endisest tsipa kõrgema, siis tema veel madalama, meie veidi kõrgema ja tema..., siis meie..., tema, meie, tema, meie. Lõpuks ütles vietnamlane oma n.n lõpliku hinna ja meie oma, tema omast ikka veel tunduvamalt madalama ja jäime omale kindlaks. Tihti nii ka jäi. Harva tuli veelgi kardinaalsemaks minna ja teatasime, et rohkem ei maksa ning lahkume. Nii pea kui selja lahkumiseks keerasime, kõlas selja tagant: " okei-okei" ja oligi kaup tehtud. Sellisele tugevale tingimisele vaatamata, usun, et ka vietnamlasest kaupmees kahjuga ei kaubelnud. Seega rahule jäid mõlemad.

Kaubast tahavad nad igal juhul lahti saada ja vajadusel ka pettusega. Ühe sellise osaliseks oleksime ka ise saanud. Nimelt tahtsime lapsele kooliskäimiseks ühed "Adidase " jooksujalatsid osta. Vaja oli numbrit 38. Meeldinud mudelil oli aga saada vaid kuni 37. Kui minema end asutasime teatas järsku müüa, et tegelikult saab seda ka 38. Oodake, kohe tuuakse. Ootasime ja ootasime, kuniks järsku ilmuski üks noormees. Ulatas meile tsellofaan kotis jalatsid. Kotil kenasti nr 38 peal. Jalatsi keelel, kus enamasti toote kogu info peal, silt puudus,  sisetalda uurides,  leidsime selle alt Nike kleepsu infoga nr 38. Huvitav, huvitav, n.ö Adidase jalats ja Nike sildiga info. Osutame asja ka müüale, tema vaid laiutab totakalt käsi ja seletab midagi omas keeles. Selge, asi ikkagi kahtlane. Osad sildid kadunud, osad naljakalt kahtlased. Seega uurime jalatsit edasi. Lõpuks leidsime oma kahtlustusele ka kinnituse. Ühe serva alt leiame väikese külgeõmmeldud sildikese nr. 36!!! Näitame leidu müüjale, surume jalatsid talle  sülle ja ütleme kurjal toonil "thank you!" ning lahkume.

Aga muud kauplemised läksid lõbusalt ning asjad normaalselt aetud.

Väke traditsiooniline supp Pho Bo (loomalihasupp) veel lõpetsuseks ning aeg lahkuda. 

Algab 25 h reis koju. Ho Chi Minh-Singapur-Helsinki-Tallinn-Tartu.

Tagasi reaalsesse argipäeva. Tagasi sombusesse talve. Tagasi tööle, et taas veidi "rasva" koguda, et taas ....  mõtteid mõlgutama hakata, kuhu järgmisena!

Paar põnevamat fakti veel.

Kambodžas peetakse alates 12 eluaastast noort täiskasvanuks ning ta võib ametlikult tööl käia ning perele raha teenida. Seega jutud lapstööjõust nende seaduste alusel ei kehti.

Vietnamis on rahvastiku suurus 97 miljonit inimest. Rollereid on 45 miljonit. Seega pea 2 inimese kohta on 1 motoroller.