6. veebruar. Läbi kannatuste lõpuks rannas.

Eile öösel Nha Trangi poole kulgedes tekkis Coel korraks tõdemus, et siin Vietnamis vist ei mõõdeta vahemaid kilomeetrites, vaid hoopis miilides (1 km = 1609 miili). No kuidas on võimalik läbida 540 km 14 h, millest 13 h oli puhast sõiduaega ja 1 h söögipaus. Aga nii meil läks. Päeval kell kaks alanud sõit lõppes planeeritud hiljemalt südaöise saabumise asemel kell neli öösel. Asi siiski polnud vales mõõdustikus, vaid ka see bussijuht lihtsalt ei suutnud gaasipedaali üle 50 km/h vajutada. Üllatav, ühe päevaga kahe bussiga sõites ja mõlemal Vietnami kaks kõige suuremat "pidurbussijuhti" peal. Kolmas "pidurbussijuht" pidi veel olema, aga tema pidavat elama Sapas ja sinna meil seekord asja pole, uuh õnneks.
Kell on neli ja meie seisame üdini tülpinuina , magamatutena keset linna. Ainsad tülitajad on juba tuttavad rikšamehed ja motikamehed, kes meid kuhugi sõidutada kogu aeg tahavad. No kuhu? Isegi ei tea. Hullult tahaks magada. Kas minna randa ja visata liivale külili, soe on ka öösel (+22 C)? Või proovida leida pooleks ööks mingi tuba? Eelistame siiski viimast varianti. Vanad ja mugavad, tahaks turvaliselt linade vahele. Kummaline, aga muidu nii elav kuurort on hommikul pool viis peaaegu välja surnud. Üksikud purjus turistid ja mõni kohalik nurgapeal kükitamas. Isegi suur osa valgusreklaamidest on ära kustutatud. Ükski asi ei viita, et oleme hotellide tänaval. Lõpuks hakkab silm pimedas siiski seletama ja kohalik komme on selline, et ööseks lastakse hotelli ukse ette metallist võre (v.a 4 ja 5* hotellid) ja see näeb välja nagu tavaline garaaži uks, kuid natukene sikutades saab võre ka ise alt ülesse lükata, alt sisse pugeda. Fuajees magab mõnel juhul diivanil, mõnel juhul leti ees välivoodil hotelliametnik. Teda natukene õlast sikutada saame pidevalt uniseks vastuseks "hotel full" ja niimoodi üle 10-15 koha, seljakoti hostelitest nelja tärni hotellideni. Vaikselt hakkab tunduma, et nad lihtsalt ei vaevu ennast ülesse ajama, et meid sisse checkida. Lõpuks leiame nurga tagant hotell Bali, kus väga abivalmis poiss on ärkvel, tingime hinda, 35 $ ilma hommikusöögita 5-6 tunnise une eest tundub meile palju. Aga hirmsasti tahaks magada. Bussis pole silma kordagia kinni saanud ja varsti hakkab ööpäev täis saama. Poiss tassib meid viimasele korrusele, kus on suht võidunud terrassikohvik ja jätab meid ootama, ise sagib pidevalt ringi. Tuleb, pobiseb midagi meile arusaamatus vietnaminglise keeles ja jälle kaob. Lõpuks tassib meid üht tagatreppi pidi ühte naljakasse tuppa. Nurgas metallraamiga voodi. Selle kohal seinal pöörlemas värviliste tulekestega discokera. Vastasnurgas punane kunstnahast diivan ja telekas, mille all patakas mingeid ajakirju ja DVD mängija. Mis see veel on? Kas meid on tassitud hotelli litsimaja nurgakesse? Või püüdis kutt meid oma n.ö töötajatele mõeldud elamisse sisse smuugeldada ja raha vaikselt endale jätta? Ei tea, aga see kummaline võimalus jäi meie poolt katki. Parem juba rannas hommikut oodata. Ōnneks kohe järgmises hotellis oli ikka tuba olemas ja avanes vôimalus end linade vahele keerata allakaubeldud 25 $ eest (algul küsis 35$). Hinnakiri seinal ütles, et tuba maksab 15$, aga tüüp leti taga väitis, et tet ( jälle see uusaasta) ja võtke või jätke. Võtsime.
Lõpuks oleme peale pikki ja väsitavaid seiklusi kuurordis. "Sanatoorium! See on puhkus, naised, baar, muusika. Mina olen täiesti terve mees ja tahan seda kõike saada!" Pikk, kilomeetrite jagu kuldset sooja liiva, palmid, rohekas-sinine ja soe Lõuna-Hiina meri oma laiskade ja suurte lainetega. Mida muud tahta, kui end poolpaljaks koorida ja päikese kätte praadima sättida. Eeeh, mõnus. Väljaspoolt nahk päikese käes särisemas, seestpoolt külm õlu jahutamas. Varbaid paitamas soe merevesi. Võtame ka lamamistoolid ja sätime need suht veepiiri lähedale, nii et, suuremate lainete korral käib meri ka meie toolide alt läbi. Tellime ühe suure kookospähkli, mille sisse pistame kaks kõrt ja naudime kookosepiima imemise saatel head olemist.

Vaade Nha Trangi rannale, kus liivaranda ca 7 km

Rannajänku

Hotell*** kus elame, on super ja asukoht on super. 100 m rannast, aga väikeses kõrvaltänavas, kuhu see tuututamine ja suur linnakära ei kosta.
Esialgu plaanisime siia jääda kaheks päevaks, aga teeme ikkagi korrektuure ja jääme veel ühe päeva võrra pikemalt ja järgnevatel päevadel teid oma kirjadega ei vaeva, sellest kui tore meil hetkel on. Rand, meri, päike ja need mereannid ning meie jaoks täiesti tundmatud puuviljad, mida pakutakse, on väga maitsvad.
Nha Trang on oma ootused täielikult täitnud. Pärast lõputuid bussõite ja vintsutusi ääretult ebameeldiva bussifirmaga tunneme, et elu on jälle elamist väärt. Kuna termomeetrit kuskil ei näe, siis kere järgi ütleks, et õhusooja on 30 kraadi kandis ja ookean ei jää palju maha. Lained on suured.
Edasi liigume pühapäeva hommikul Da Lat'i, mägikülla poolel teel Saigoni.

5. veebruar Kas enam annab veel hullemaks minna?

Hea unega öö oli. Päev tõotab ilus tulevat. Päike paistab, soe on, kuked kirevad (linnas), hommikusöök rikkalik. Täname ülitoredat hotellipersonali. Kotid selga ja bussipeatusesse, kust peaks algama meie uus päev uute seiklustega ehk 3,5 h (140 km) bussisõitu ja tutvumine Vietnami rätsepmeistrite ja kingseppade meka Hoi An'iga.
Bussifirma (Camel Travel) kontori ette jõudes, ootas juba ees pea saja pealine jõuk eri rahvusest samas suunas sõitasoovijaid ja loomulikult olid kõigil ka varasemalt piletid olemas, nagu ka meil. Need said meil juba ostetud Hanois ära (mitme stopiga pilet Hanoi-Saigon suunal ehk open tour bus tickets). Ilmselgelt oli seda rahvast ühe bussi tarbeks liig palju. Ja kui ette saabus juba varasemalt tuttav sleeping buss, läks meeletuks trügimiseks. Inks bussi sisemusse kohti välja võitlema, Coe kotte alla pakiruumi toppima. Kahjuks sattusid need valesse pagasiruumi (nö samale marsruudile jäävasse teise linna minevate kottide pagasisse) ja kästi teise pagasiruumi ümber tõsta. See aga oli selleks hetkeks kotte täis topitud ja meie omi keelduti enam vastu võtmast. Inks istus bussis ja kohad olemas, aga Coed bussi koos kottidega ei lasta. Mis siis ikka, Coe astus julmalt koos seljakottidega bussi, mille peale bussi komplekteerija meie kotid bussi uksest ikka välja surus, väitega, et ei saa ja tuleb kohe ka teine buss, kuhu ülejäänud rahvas peale saab. Tekkis suurem vaidlus, millesse sekkus ka lõpuks Inks. Seda olukorda kasutasid aga ära paar teist sõitasoovijat ning istusid kiirelt Inksist hetkel vabaks jäänud kohtadele. Nüüd olid ka need läinud. Mis siis ikka, tuleb jääda teist peatselt saabuvat bussi ootama. Bussist välja astudes avastasime, et bussijuht oli vaidluse ajal ikkagi meie kottidele kuskil tagavararatta peal kohad leidnud. Halenaljakas, meie kottide pärast bussist väljas, aga kotid ikkagi lõpuks bussis. Otsisime oma kotid tagavararatta vahelt üles ja jäime uut bussi ootama. Mõne aja pärast saabuski see, jäädes teisele poole teed seisma. Algas võidujooks üle rollereid ja autosi täis tänava, sooviga võidelda endale koht bussis. Inks taas bussi sisemusse kohti vallutama, Coe kottidele kohta pagasis otsimas. Uuh, koht bussis olemas ja kotid pagasis, võisime rahulikult jääda jälgima teiste võitlust siin päikese all. Vaatamata pingutustele ei mahtunud ikkagi kõik pileti lunastanud peale. Bussis istujate pileteid kontrollides selgus, et vaikselt olid sisse trüginud ka mõned kohalikud, kel polnud selle bussi pileteid ette näidata. Vaatamata sellelegi seigale, ei mahtunud mitu sõitasoovinud ikkagi peale. Mis neist edasi sai, ei tea. Peale pikki trügimisi, vaidlemist ja ootamist, olime meie bussis ja võisime reisi jätkata. See buss polnud küll kõige värskem ja uhkem, aga ikkagi buss mis liikus meile vajalikus suunas (pea 1 h hilinemisega kõige selle jama peale). Sel bussil oli aga üks suur viga, tal puudus vist gaasipedaal. Igastahes pea terve tee oli tal ühesugune rahulik hoog sees ja ainsad, kellest me mööda suutsime sõita,olid jalgratturid. Ainus, mis bussijuhil hästi välja tuli, oli signaali laskmine. Seda lasi ta ka vahel siis, kui kedagi ees ega vastu tulemas polnud. Sellise hulluks ajava tempoga jõudsime veidi enam kui nelja tunniga 140 km kaugusele Hoi An'i. Igati tubli saavutus.
Ennem kui linna avastama minna, tuli meil õhtuseks lubatud sleeping bussi end ära registreerida. Oh õudust. Bussifirma putkasse astudes leidsime eest tungleva ja närvilise inimmassi, kes kõik tahtsid kuhugi saada ja ka meiga vajalikus suunas. Selgus, et esimesed vabad kohad on alles 8. veebruari õhtuks ehk kolme päeva pärast. Ja loomulikult ei huvitanud seal kedagi, et sulle oli Hanois pileteid müües lubatud selleks ja selleks kuupäevaks sõiduvõimalust. "... ja-jaa minge vaid kohalikku kontorisse, näidake pilet ette ja teid registreeritakse bussile". Hähh, lollid turistid. Meie küsimusele, et mis siis saab, vastas bussifirma esindaja tuimalt "It's not my problem" ja õigus tal oli. Sest probleem oli tõesti meil.
Mis seal ikka, siin me oleme ja tuleb varuplaan välja mõelda. Samasuguse murega olid kõrval ka viis ameeriklast (hetkel vabatahtlikena õpetajad Hiinas) ning üks inglasest noormees (pooleaastasel maailmarännakul). Ameeriklastel oligi juba varuplaanina väljaselgitamisel võimalus rentida minibuss koos juhiga ning kutsusid ka meid koos inglasega kampa. Loomulikult jäime nõusse. Parem siit kohe minema saada, kui kolmeks päevaks Vietnami mõistes väikesesse linna (75 000 elanikku) kügelema jääda. Meri ja rand on linnast kaugel ja kurat teab, mis moodi ka siit kolme päva pärast veel minema saaks. Ja nagu mainitud, on tegu rätsepmeistrite ja kingseppade linnaga, tähendanuks need kolm päeva oma täieliku garderoobi tõenäolist väljavahetamist;). Läbirääkimiste tulemusena saime lõpuks bussi koos juhiga. Hind 40 dollarit nägu, millest 10 dollarit saime bussifirmalt näo peale tagasi n.ö ärajäänud bussisõidu eest kompensatsiooniks. Vähe küll, aga parem ikka kui mitte midagi ja saame vähemalt minema siit. Egas midagi, taas bussi ja ees vähemalt 10 h sõit 540 km kaugusele Nha Trangi. Nii palju siis käsitöömeistrite linnast ja tema vaatamisväärsustest. Loksume nüüd bussis mööda suht kitsaid ja konarlikke teid ning loodame ööseks jõuda kuurortlinna. Silme ees terendumas kuum liiv, helesinine meri, palmid ja külm rumm colaga.

4. veebruar. Hue, endine valitsejate linn.

Suht soodadena ööbussist väljunutena varahommikuses linnas, oli esimese asjana vaja leida oma hotell. Selle leidmiseks oli kohe paar abikätt valmis. Üks rikšamees ja motikamees. Rikša oli meie mõistes heal juhul pooleteise kohaline. No kuhu sa kahekesi istud? Üksteisele sülle ja veel kaks suurt matka seljakotti lisaks. Ei aitäh! Veel vähem mõttekas tundus motikamehe abi. Kahekesi ronida oma suurte kottidega tema seljataha, kusjuures kiiver oleks olnud vaid ühele. Ei aitäh, lähme jala. Hotell vaid vaevalt kilomeetri kaugusel. Hotelli neiud olid ülimalt armsad ja võimaldasid meile toa kohe varahommikul. Saime asjad kohe tuppa, end veidi dušši all värskendada, hommikust süüa ning siis linna avastama.

Citadeli, 19. sajandist pärit kindluslinna liputorn Hue's

Linn oli 18 saj. algul lühikest aega keisririigi keskus ja tollest perioodist on linnas ja selle ümbruses mitmeid jälgi sellest ajastust. Kahjuks 1947. aasta Prantsusmaa koloniaalvõimu kadumine ning sõda USA-ga hävitas suurema osa sellest hiilgusest. Aga vaadata on sellegipoolest veel küllaga ja saab ettekujutuse tolleaegsest hiilgusest ja elust. Keskseks vaatamisväärsuseks sai meile kunagine tsitadel ehk kuningate kindluslinn, lisandusid ka mõned pagodad, üks muuseum, kus näidati kuningatele kuulunud esemeid ja loomulikult kohalik turg, mis on omamoodi vaatamisväärsus. Kogu kaup näis tõesti värske ja isuäratav, aga meil Inkuga jäi küsimuseks, kaua see toores liha, kala, mereannid, juurikaid, erinev roheline, puuvili sellises lämbuses ja selge päikese all tarbimiskõlblikuna püsib. Lisaks enamus kaupa oli kas korvidega, banaanilehtedele või paberile maapinnale laiali laotatud. Meile läks kaubaks paar väga eksootilise maitsega pirnilaadset krobelist puuvilja.

Kohalik turg, kõik on roheline ja värske

Natuke veel kolamist linna vahel ning õhtusöök eelkõige kohalikele mõeldud restoranis (järeldasime sellest, et keegi seal inglise keeles ei rääkinud ja oma soovid tegime selgeks kätega žestikuleerides). Näide hindadest. Õlu 20 000 dongi (=70 euro senti), sushi rullid Korea  moodi 10 tükki 90 000 dongi ( 3 euri), friteeritud kaheksajala praad 120 000 dongi ( 4 euri), lisaks hunnik erinevaid salateid nii praetult, kui värskelt. Seega üks tõeliselt korralik kõhutäis koos mõne õllega restoranis alla 10 euro, polegi nii paha!
Kuna tänane päev oli olekult tänu magamatusele ja eelnevale välimusele suht sooda olla, otsustasime hotelli minna ja kohaliku aja järgi hiljemalt 11 (Eesti aeg kell 6) magama minna.
Head ööd! Homme tuleb hommikune bussisõit Hoi An'i ja seal linnaga tutvumine ning edasi üritaks juba õhtul taas sleeping bussiga (11 h) Nha Trangi paariks päevaks randa suvitama jõuda.

3. veebruar. Öö sleeping bussis Hue'sse.

Sleeping buss ehk ööbuss, mille sisemus peidab kolmes reas kahekordseid narisid, kokku ca 40 inimesele

Buss, mis ette vuras oli üsna uus ja moodne. Välimuselt ei jäänud alla meie uutele Sebe bussidele. Sisenedes bussi tuli jalast võtta jalatsid ning vaade mis avanes, on meile harjumatu. Istmete asemel olid pea horisontaalses asendis kolmes reas kahekordsed lamamistoolid, jalgade jaoks eraldi tasku ja seljatugi siiski ka istumisasendisse tõstetav. Saime mingi närviliselt sagivate-trügivate hiinlaste vahelt üksteise taha teise korruse toolidele. Mugav sõit võiks just kui alata, aga Hanoi vahel tehti veel nii mitugi peatust ja rahvast, nüüd juba vaid kohalikud, tuli aga järjest peale. No kuhu veel, buss juba ammu täis. Pole hullu, bussijuht loopis bambusmatid vahekäiku laiali ja kamandas kohalikud sinna pikali ja sõit võis ülerahvastatud bussis jätkuda. Kuigi töötas ka konditsioneer, tikkus õhk ikka ülihapuks ja paksuks minema. Arusaamatult käitus bussi lõpus olev peldik, paisates teatud vaheaegade järel bussi sellist paksu lebra, et isegi kätt oli õhus raske liigutada. Kõige arusaamatum tegevus toimus kuskil poolel teel, kui ühel hetkel buss peatus ja bussijuht peksis kolm kohalikku vahekäigus üles ning toppis nad korraga bussi peldikusse peitu. Alles kuskil poole tunni pärast, peale teatud vahemaad, vabastas nad sellest gaasikambrist ja lubas taas bambusmatile magama. Arusaamatu, nagu oleks vahepeal üle piiri käinud ja mingit seltskonda üle smuugeldatud. Egas magamisest suurt välja tulnud. Tappev lebra, kohati rappuv tee ja loomulikult udupasuna moodi röökiiv signaal, aitasid sellele igati kaasa. Aga muidu bussijuht oli tubli. Tõi meid 13 h asemel, pea 11 h Hue'sse kohale, astudes suht magamatutena enne seitset hommikul uude juba sagivasse linna. Meiega ühes bussis reisinud ja vähemalt pool ööd kohalikku viina joonud kaks suht pohmas vene noormeest näisid meist veel hullemas konditsioonis olema, karjudes vaid ühele kohalikule rikšamehele "f...ing  busdriver". Ei tea, kas tõesti arvasid noorsandid, et nende sitas väljanägemises on süüdi bussijuht, aga mitte kohalik viin? Või oli neil siiski ka õigus. Istudes (lamades) kõige ees ja nähes läbi esiakna, mis siin maanteedel liikluses toimub ja kuidas eriti suured bussid käituvad, ajaski neid äkki jooma?

2. Veebruar. Lähme kaema üht seitsmest looduse maailmaimest - Halong Bay.

Buss, kuhu meid hommikul topiti oli võrreldes eelmise päeva "vietnam size" bussist tunduvalt mugavam oma istmete laiuse ja jalgade vahe poolest. Õnneks saime istuma ka bussi keskele ja ei pidanud enam tagaistmel tee mügarikel "lennuharjutusi harrastama". Muidugi tee Halongi oli ka tunduvalt pikem, kui Tam Coc'i. Bussijuhi parim abivahend oli loomulikult pidevalt lõbustuspargi mänguauto tilu-lilu häält tegev signaal, mis aitas saavutada mitu töövõitu, trügides võidukalt sihtmärgi suunas. Peale nelja tunnist loksumist koos kohustusliku WC-suveniiripoe külastamisega, jõudsime Halongi, kaldal ootamas mitu tuhat vaatamisväärsuse näljast turisti. Meie grupijuht Thang, kes rääkis juba tutavlikku vietnamipärast haukuvat inglise keelt, nägi kurja vaeva, et meie hajameelne seltskond koos hoida ja kogu 21 pealine jõuk (punt rumeenlasi, prantslasi, paar hispaanlast ja taimaalast, üks saksa vahetusüliõpilane ning meie) läbi selle rahvamassi meile mõeldud laeva saada. No see laev, mida meile büroos kataloogist näidati ja see, kuhu nüüd meid üheks ööks ja kaheks päevaks topiti, olid kaks täiesti eri asja. Kataloogis ilutses kaunis täispurjes "valge luik", aga saime päevi näinud, väsinud "kitkutud kana".

 

Laev, mida meile kataloogist ei näidatud :), aga millel me siiski 2 päeva veetsime

Aga egas me siia laeva nautima tulnud, pigem ikka maailmakuulsat loodusimet, Halong Bay lahte koos oma imeliste kaljusaartega, mida pidavat olema üle 2 tuhande saare koos. Ilm oli küll enamus aega pilves, aga soe ja pehme tuulega, seega päris mõnus olemine ülemisel laevatekil. Need merest püstloodis kõrguvad kaljude kogum on tõesti lummav vaatepilt. Lisaks kaunitele vaadetele pakuti võimalust kajakiga merd ja saari lähemalt uurida. Meie see avastusretk kujunes selliseks, et Inku oma katkise käega istus kaptenirollis kajaki eesistmel ja näitas suunda ning Coe pingutas oma ülakeha muskleid ja sõudis elu eest tagaistmel. Ega sellest suurt lugu, nüüd on Coel enne randade külastust ilus prinkis rinnalihas. Kajaki retk võimaldas lähedalt külastada ka pisikesi pontoonidel kalurikülakesi, mis peitusid lahesoppides kaljude vahel, olles samas nii romantilised, kui ka armetud ja lihtsad. Meil õnnestus ka üks kohalik külakoosolek või pigem suurem tüli eemalt ära näha. Kõigepealt karjusid mehed üksteise peale ja vehkisid hoogsalt kätega, siis oli meestel väike vahe ja naised said üksteise peale verbaalse lahingu maha pidada ja taas otsast peale. Kuidas asi lahenes, ei tea. Me vaikselt hiilisime kõrvale ära.

Vaade Halong Bay'le, mis väidetavalt kuulub seitsme looduse maailmaime hulka

Floating fishermen village ehk ujuv kaluriküla

 

Peale kajakitamist avastasime kogu seltskonnaga üle miljoni aasta vanust koobastikku. Päris võimas ja kaunis vaatepilt. Giid tegi oma tööd südamega, osutades punase laseritäpiga mööda koobaste seinu ja lagesid, rääkis legende ning pani inimeste kujutlusvõime korralikult tööle. Lood draakonitest ja kujuteldavad muud loomad ning Buddha kujud olid täitsa vahvad, kuid miskil hetkel hakkas asi kiiva kiskuma ainult ümber augu juttudega ja lood "happy fingerist" selle augu juures. Kohustuslikud  päevategevused ja vaatamisel tehtud, oli aeg õhtuseks tegevusteks laevas. Loomulikult Vietnamipärane õhtusöök ja seejärel karaoke ning kalastamine. Kogu seltskond arvas, et karaokeks nad valmis ei ole ja selle jätame ära. Seega jäi Coel sel korral võimalus Alice't Vietnami keeles laulda ära ;). Haarasime kinni võimalusest paadi ninas kala püüda, mis osutus hoopis kalmaaripüügiks. Esialgu vaid ühe õngega terve kamba peale, hiljem lisandus veel üks õng, sest Coe nägi teise õngeridva jaoks puuduolevat konksukomplekti vist mõne eelmise seltskonna poolt visatult kinnijäänuna lava ankrupoi küljes. Meie vietnamlasest grupijuht Thang tegi osava hüppe poile ja ronis mööda ankruketti laevale tagasi, puuduolev konks näpus. Nüüd võis püük jätkuda kahe õnnega. Püük nägi välja nagu talvine sikuskaga kalapüük Peipsi järvel. Tuli ridva külge seotud rohelist konksuga jullat pidevalt üles alla sikutada. Paaril korral isegi kalmaaripoiss tonksas, aga meie konksu alla ei neelanud. Rumeenia poiss sai korra ühe otsa ja ka korraks veest välja, aga ka see lasi end lahti ja potsatas tinti pritsides merre tagasi. Seega võidukat kalamehe pilti ilmatu suure kalmaariga me kogusse ei lisandunud. Veidike veel jalgade kõigutamist üle reelingu ja romantika nautimist koos kõrvaltlaevalt kostva räige kakofoonilise karaoke saatel oli aeg magama seada.
Lubatud hommikune Tai Chi hommikuvõimlemine jäi ära. Paketti müües võid ju kõike lubada. Ka hommikusöök oli naljakas, kuivikuks röstitud moosisai, paremuna ja kohv. Aeg veel teha laevukesega väikesed tiirud saarte vahel, nautida vaateid, et siis suund võtta sadamasse. Vaated olid looduse poolelt jätkuvalt lummavad, aga häiris inimese poolt tehtu. Nimelt, meres ujus ringi üpris suur kogus prügi, mida hoovused ja lained vaikselt lahes ringi kandsid. Kuidagi kahju oli sellist kontrasti jälgida. Ropp ja hoolimatu see inimeseloom.
Keskpäevaks sadamasse, bussidesse ja Hanoisse tagasi. Väike nuudlisupp tänaval plastmassist nukumööblil ja aeg asuda uuele seiklusele. Nimelt õhtusele ööbussile ehk "sleeping bus'ile", et hommikul, 13 h hiljem ärgates, olla 754 km kaugusel Hue's ( Kesk-Vietnam).

Tähelepanekuid ehk nii lihtsalt on

Liiklus on tihe, väga tihe. Hea, et on olemas kõnniteed, kuid ... Kasutada neid ei saa, sest kõik on täis pargitud. Rollereid loomulikult. Lisaks pargitud rollerite vahel olev tänavakaubandus, müüjad ja söögikohad oma miniatuurse plastmassist nukumööbliga. Ja jalakäijatel tuleb liigelda ikkagi sõiduteel.

Kõnniteed on Vietnamis mitte jalakäijatele liikumiseks, vaid rollerite parkimiseks ja söögikohtade pidamiseks

Vietnamlased on sõbralik ja rahulik rahvas. Hotelli sisenedes püüame meie kohe seletama hakata, kes me oleme, kust me tuleme ja miks me tuleme, missugune tuba, kui pikaks ajaks meil on broneeritud jne. Sellepeale naeratab kena vietnami hotellitöötaja, palub kotid seina äärde panna ja fuajees istet võtta, "sit please and wait". Vaatab sind naeratades rahulikult ja kui keevavereline eestlane on rahunenud, võtab ta aega sinuga tegeleda. Põhjalikult, viisakalt ning ette ja taha vabandades. Vabandavad nad koguaeg ja kõige eest. Ja kõik on koguaeg hästi, it's OK, korrutatakse ka pidevalt. Isegi kui hetkel ei ole OK. Kui näiteks sinu kotid on lubatud ise ühest hotellist teise transportida ja seda pole tehtud. Kui hommikusöögil on lõppenud kohvi või buss hilineb märkimisväärselt. Või kui oled enda arust ostnud bussipiletid ja järgmises linnas selgub, et edasi need ei kehti ja kuigi ukse kohal on täpselt sama firma nimi, mis sinu paberil, siis öeldakse, et Hanois oli copy firma ja nemad ei saa midagi teha. Teid on petetud, aga muidu on kõik OK. Ja päeva lõpuks ongi kõik OK, kõik laabub. Liiga palju ette ei mõelda ja ei muretseta.
Näiteks sõidukit tangitakse siis kui vaja. Lennujaamast meid linna sõidutanud autojuht tankis 3 liitrit kütust pärast 15 km sõitu, kui sõita oli veel 15 km. Tuuriga Tam Coc'i sõites korjas buss kõik turistid mööda linna hotellidest kokku ja pärast väikest sõitu keeras bussi tanklasse. Tankimine ajaks kedagi bussist välja ei aetud.

Plekist ahjud (mängu)raha, kaartide ja muu papist ja paberist sodi põletamiseks, et uuel aastal ikka good luck ja happiness majas oleksid

Tagasipõikena veel uusaasta juurde. Kohalik kombestik näeb ette, et omaste hingedele tuleb almuseid anda. Poodides müüakse spetsiaalseid eelkomplekteeritud pakikesi, tsellofaani on pakitud kirevad papist kaunistused, veidi toitu küpsiste ja saiade näol ning joogiks coca-cola, õlu ja viin, teepakid jm eluks või sellele järgnevaks vajalik. Pakikestest ja muudest kaunistustest tehakse altar, mis pärast südaööd ära põletatakse. Toit jääb alles, kuid papist kaunistused, (mängu)raha, mängukaardid (potiemand, risti kümme jne), riis ja muu taoline läheb tulle. Paljudel on selle tarbeks spetsiaalne teisladatav väike plekist ahi. Kehvemal juhul tehakse lõke lihtsalt tänava asfaldile. Ja nii ca 10-15 m vahedega kogu tänava ulatuses. Ja keegi ei kurjusta, kui lõke satub täpselt elektrikapi ja suure elektrijuhtmete kimbu alla.

Tüüpiline altar omaste lahkunud hingedele uusaastal



 

Rolleritest ei saa üle ega ümber. Väidetavalt pidi Vietnamis olema 40 miljonit rollerit. Kiivreid kasutavad juhid juba mõõdukalt, kuid muule turvavarustusele, turvahällid ja turvatoolid rolleritele, oleks siin turgu kõvasti. Lapsed ripuvad täiskasvanutel sõna otseses mõttes kaenlas, kui rolleritega sõidetakse. Isegi kui tegu on jõukama rahvaga ja sõidetakse autoga, siis on ikka lapsed auto eesistmel, kahe-kolme kaupa, loomulikult kinnitamata turvavöödega. Normaalne. Kogu turvalisus on üldse eurooplaste välja mõeldud, Aasia seda ei vaja.

Siit rollerite vahelt peaks siis vaikselt ja järjepidevalt liikudes teed ületama

Teeme ära! Kampaania on Vietnamis juba tehtud. Kogu prügi üle Vietnami on kokku korjatud ja ühtlase kihina laiali laotatud.

 

Prügi, mida Vietnamis jätkus koguaeg ja igale poole

Sõiduki kõige tõsisem tehniline rike on katkine signaal. Pidurid, mootor ega ükski muu süsteem ei ole nii oluline nagu signaal. Me pole küll suutnud tuvastada, aga siin peavad olema mingid salatööstused, kus räiged ja agressiivsed tehasesignaalid asendatakse leebete lõbustuspargi autode "tilla-tolla" signaalidega. Signaali vajutatakse pidevalt, seda teevad rollerid, autod ja bussid ning nagu öeldud, pole see mingit "tuut", vaid terve kontsert, mis kohalikus keeles tähendab "Mina tulen! :) ". Ja isegi kui ei tule, vaid buss näiteks seisab parklas, siis bussijuht signaali pedaalib ikka edasi. Ja ööbussijuht ei hooli ka magada soovivatest inimestest, sest tee tuleb vaba hoida ja seda saab teha ainult ühtviisi, pidevalt signaalitades.

Seoses hiljuti Tallinnas avatud H&M poega ning siis räägitud karmide nõetega kaubanduspinna asukoha ja miinimumsuuruse kohta, tegi nalja küll, kui Hanoi kesklinnas oli sisuliselt garaaži ukse peal silt Zara ja H&M ning ruum ise poole garaaži suurune. Äri aga toimis.

Tam Coc

Alustuseks nii palju, et lugejad on meilt ka pilte küsinud. Tehniliste probleemide tõttu lisame pildid blogisse hiljem. Seniks aga lööge märksõnad Google'i pildiotsinusse sisse ja saate sama tulemuse, mida me näinud oleme :)
Hommik algas väga vara, sest härrad Eestis polnud veel magama läinud ja jõudsid helistada meile enne, kui äratus kella 7 ajal meid jalule ajas.
Tam Coc'i kirjeldatakse kui maapealset ja ilma veeta Halongi, maa seest kasvavad välja kõrged kivimürakatest mäed, lopsakas rohelus neid katmas. Mägede vahel on väiksed kanalid, kuhu siis paatidega peale sõitma viiakse, tee kulgeb ka mägede alt läbi koobaste. Väga ilus ja teistmoodi, kuid et tunni jagu paadiga sõita saada, tuli enne bussiga sõita ca 3 tund sihtkohta.  Aga kõigest algusest peale. Hommikul kell 8 olime nagu kaks viksi koolilast hotelli fuajees diivanil ekskursiooni bussi ootamas. Aeg lendas ja mida ei tulnud oli buss. Uksehoidja poiss oli jutukas ja lohutas meid ning tegi meie rahustamiseks isegi kõne turismibüroosse. Saades vastuseks, et buss saabub kell 8.30, lohutas meid sõnadega, et kui buss kell 8.45 kohale jõuab on kõik hästi. Nii ka põhimõtteliselt läks.  Ette vuras Hyndai Ecsclusive väiksemat mõõtu buss, mis oli juba rahvast pea pungil täis, enamuses hiinlased. Mis siis ikka, trügimine punti ja saime kohad viimasesse ritta. Tundes meid, kes me pole just kõige suuremad inimesed, olid ka meie jaoks istmevahed üli kitsad. Vähe veel sellest, oli Coe eesistme seljatoe fiksaator rikkis ning kui buss iga kord august läbi põrutas lendas seljatugi koos eesistuva brasiilasest noormehega Coele põlvekedradesse. Mmmmm, mõnus. Poolel teel (120 km teest) tegi giid peatuse, hõigates rõõmsalt vietnamlikult hakkivas inglise keeles "and now happy room". Nähes kõigi mõistetamatuid pilke, hõikas ta taas rõõmsalt "toilet-toilet!" Peldikuks oli kujundatud suur suveniiride ja kohaliku kunsti pood ehk "osta meilt, viska dollareid ja kui väga tahad, võid maja taga kemmergus ka ära käia". Edasi sõites hakkas lõpuks ka eemalt mägesid paistma ning muidu nii tasane ja igavalt lage ja vesine maastik ilmet muutma. Mägede vahele keerates oli esimene avastamist vajav koht tuhat aastat tagasi eksisteerinud Vietnami pealinn Hoa Lu, millest polnud muud järgi kui paar pagodat (pühamud) ja suur lage plats. Pool tundi vaatamist, pildistamist ja tüütute mütsimüüjate tõrjumist ning edasi koos pisikese lõunaga juba imeilusa maastikuga jõekesele paatidega sõitma. Tam Coc on tõlkes Kolm Koobast ja nii see ka seal jõel oli. Läbisime oma teel kolm koobast, millest jõgi läbi voolas ning viimane koobas oli eriti võimas, ilus ja pikk, oma 300 m võis küll olla. Jõudes selle lõppu, keerati otsad ringi ja tulime tuldud teed tagasi, läbi kolme koopa. Paate juhtisid kohalikud paadimehed-naised ning meie jaoks tegi sõidu põnevaks meie paadimehe sõudestiil, mis oli enamus ajast jalgadega aerude liigutamine :). Usinalt liikus ta meiega niimoodi edasi. Me Inkuga vahel aitasime oma väikeste mõladega ka kaasa, aga seda mitte jalgadega.

 

Stiilinäide jalgadega aerutamisest

Jõgi voolas läbi koobaste, Tam Coc tähendabki vietnami keeles kolme koobast

Vaade Tam Coc'ile, mida kutsustakse ka maapealseks ehk ilma veeta Halong Bay'ks

Peale paadirallit pakkus giid jälle omaselt rõõmsal meelel võimalust ka 5 daala eest rattaid rentida ning nendega ka üks ring ümbruskonnas teha. No aitähh, me parem vaatame nii sama siin veidi ringi. Las need lähevad kes ilma käikudeta ja suht kriuksuvaid rattaelamusi nautida tahavad. Meile hõikas ratta selga roniv giid järele, et nad sõidavad nüüd umbes 4 km ja  Selleks kulub 40 minutit, aga teie olge 20 minuti pärast tagasi bussi juures ja ärasõiduks valmis. MIDA? Ei saanud me sellisest mõttekäiguga aru, aga las ta olla. Kuniks mõned higistasid +25c kuumas ratta seljas ja nautisid riisipõlde, jalutasime meie kohalikul turul, ostsime kaks küpset mangot õhtuks ning nautisime nii sama kohalike sagimist.
Tagasitee tõotas tulla sama kitsas ja vaevaline. Õnneks ilma  " happy room" külastuseta. Kuna bussijuht vist kiirustas koju, siis suuremad lohud ja augud teel pandi täie gaasiga läbi, mis aga tähendas seda, et meie koos kahe inglasest noormehega tagaistmel käisime pidevalt bussi laes vaadet nautlemas. Sisikond ja selgroog olid suht segi kui Hanoisse jõudsime. Esimesel võimalusel kesklinnas lahkusime bussist, kuuldes veel giidi järgi hõikamas, kas te hotelli ei tahagi sõita? Me vaid lehvitasime ja tänasime, et end suht kokku pakituna ja läbi raputatuina veidi sirutada ja liikuda saame. Kesklinnas jalutades meenus, et siin on ka kuulus vesinukkude teater ning võiks veel õhtusele seansile  minna.Aga võta näpust. Kui tahad külastada, osta piletid kaks päeva ette ära. Mis seal ikka, ei saanud kultuuri nautida, naudime parem kohalikku kööki. Inksi kana ingveri kastmes oli super. Coe sealiha krevettidega oli hea, kuid külm.
Homme siis pikem seiklus ehk kaheks päevaks Halong Bay' sse laevaga lahele seiklema. Annaks vaid ilma, mida kahjuks hetke prognoos väga ei soosi. Eks näis.
Ei luba, et paaril järgneval päeval blogime, sest pole veel teada kuidas seal internetiga on.
Seniks aga olge mõnusad, meie oleme siin ka.